Sovetliku ideoloogia või õigemini sellega kaasajooksmise õigustamine ning kultiveerimine on Eestis täies hoos. Piirdugem siis tervise huvides lühikese tagasivaatega sovetiaja kollaboratsionismile.
KÄSI TASKUS JA KIVI PEOS
Kas kingissepad ja anveldid olid kollaborandid? Või olid nad hoopis uue ilmakorra, mida keegi nende nakatumisajal veel katsetanud polnud, fanaatilised toetajad?
Enne 1917. aastat ma nende kollaborantluses nii väga kindel poleks. Tõepoolest, kapitalism on vastik ilmakord ning olla küünte ja hammastega selle vastu pole mingi kuritegu. Aga meie hinnangute kõrgeimaks mõõdupuuks olgu ikka ja alati eestlaste kui rahvuse iseseisvus, selle eest ja vastu võitlemine. Kingissepa tõeline larhv peegeldub juba ühe tema paskvilli pealkirjast – “Iseseisvuse ikke all”. Kingisseppade silme all sai teoks asi, millesse nad iial ei uskunud – Eesti riigi ja rahva iseseisvus, nemad olid sellest end lootusetult kõrvale mänginud ning täis meelekibedust ja sappi. Peab meil neist kahju olema, millise otsaga peame püüdma neid mõista?
Ent veelgi vastumeelsemad fruktid ilmutasid end ajaloolisel 1940. aastal. Need olid ussid, kes said alguse Eesti Vabariigis välja haudutud munadest. Paks tainapea Vares-Barbarus, kes oli täis kihvti Eesti riigi ja rahva peale sellepärast, et need ei osanud vääriliselt hinnata mehe enda meelest geniaalset luulet. Sama Semperiga, tema ande kindlakstegemiseks sobib lugeda kasvõi “Punaseid nelke”. Või Kruus ja Andresen. Neilgi oli Eesti Vabariigis kogu aeg käsi taskus ja kivi peos. On säilinud paljuütlev foto sellest pundist (pluss kuradi Ruus ja mingi kuradi Keerdo) Balti jaamas mõrvar ?danovit vastu võtmas. Vaadake seda pilti ja teil on kõik teada ilma edasiste uuringuteta.
Hiljem on nende meeste vaimsed järeltulijad, kellest pole puudu ka praeguses Vabariigis, püüdnud seda intellektuaalsete lurjuste kampa rehabiliteerida. Varese kohta tahame koguni uskuda, et mehike hirmsates südametunnistuspiinades endale oma “kuningalossis” otsa peale tegi. Ei teinud. Igatahes ei liigutanud nende härdaid hingi kuidagi 1941. aasta loomalik küüditamine ega kõik muugi eesti rahva kallal tehtu, millele julmuses annab võrdset otsida kogu kohutaval 20. sajandil. Ning rohkem polegi nende kohta öelda. Tänagu jumalat, et nad polnud sündinud hoopis vabama hingega norralaste hulka, kes oma kollaborandid sinna riputasid, kus nende õige koht oli. Isegi Hamsunil ei jäänud kõigele oma suurusele ja teenetele vaatamata sellest palju puudu.
BETOONKÕVA VALE
Karotammed, käbinid, vaderid ja vainod ei
vääri isegi põgusat vaatlust. Need olid aretatud
pärdikud, kes tõstsid saba vastavast
ilmakaarest tulnud käskude peale. Rahu
nende põrmule nii selles kui teises ilmas.
Hoopis keerulisemat sorti sellid on meie mehed “seal” nagu Väljas, Green või Rüütel. Kõik nad naudivad suuremal või vähemal määral austust ja lugupidamist iseseisvaski Eestis ja ometi olid nad ka kollaborandid? Kõik kolm on oma mineviku koha pealt äärmiselt napisõnalised, et mitte öelda tummad. Kellena lähevad nad meie ajalukku?
Inimesed tahavad eelkõige näha ja uskuda head ning arvatavasti see need mehed “päästabki”. Sest see, mis meil sai alguse 70-ndatel aastatel ja jätkus kuni Vene imperialismi nõukoguliku vormi kokkulangemiseni välja, oli suur ja tagantjärele vaadates piinlikuna tunduv moraalne langus, mis otse öeldes mõjutab üllatavalt tugevalt meie elamist-olemist tänase päevani. Just selle languse ulatus ongi kõige ilmsemalt tolle kollaboratsionismi jõulise õigustamislaine ehk Eesti ajaloo moonutamiskatse peamiseks põhjuseks. Ehk teisisõnu, püütakse püsti ajada betoonkõva valet, mis ei idaneks ega mädaneks aja tuultes. Kusjuures õigustada ning “ära seletada” ei üritata ainult omaenda sitakeeramist mõnekümne aasta eest, vaid kogu kommunistliku ko?maariaja kollaboratsionismi üldse. Negatiivse, naeruväärse ja kasutuna püütakse selle kõrval näidata igasugu vabadusvõitlust, peamiseks meetodiks selle mahavaikimine. Samavõrd ohtlik kui kollaboratsionismi mahitamine on selle alahindamine, sellele läbi sõrmede vaatamine. See kõik ei ennusta just head?