Näidata maa elavat juhti laval või ekraanil on väga raske: dokumentalisti aukartus ja hirm, riiklike huvide arvestamine hakkab alati segama kunstniku vaba lendu. Kunagi otsustas Mihhail Bulgakov kirjutada näidendi Stalini noorusest – “Batum”, kuid tolle õnnetu teose kangelane ise keelas kõheldes näidendi ära.
KUIDAS ENNAST PÕLISTADA
Pisut lihtsam oli edeva Bre?nevi poolkoomilise kujuga, kes ihaldas kõiki tunnustuse ja vaimustuse ilminguid – tema lubas teha bestselleri justkui iseenda mälestusteraamatust “Väike maa”, mis hiljem pandi ka ooperi ja balleti vormi, kuid ise esines ta siiski mitte kangelase, vaid autorina.
Mihhail Gorbat?ov oli juhiameti jaoks piisavalt tagasihoidlik, kuid realiseerib oma tungi kunsti vastu praegu, reklaamides pizzat ja kirjutades CD-le muinasjutte. Tõsi, tuleb märkida, et lasteprojektis töötab Mihhail Gorbat?ov heas kollektiivis: koos temaga plaadistavad Prokofjevi muinasjutu uut versiooni Bill Clinton ja Sophie Loren.
Boriss Jeltsin mängib muusikainstrumente vaid purjuspäi, kainena püüab kunstiga mitte tegelda? Tema eest tegelevad sellega tema poliitilise võitluse kaaslased. Nad andsid välja raamatu “Jeltsini epohh”, kus muuhulgas öeldakse: “Jeltsin pole mitte ainult poliitika. Jeltsin – see on elu, saatus. Missugune on Venemaa, niisugune on ka Jeltsin – tema poeg, juht ja saatus.”
Ning Moskva re?issöör asus tegema filmi “Suudlus mitte pressi jaoks”, mis melodramaatilises vormis jutustab president Vladimir Putini eraelust. Loo keskpunktis on pisarad ja üleelamised, laste kasvatamine ja igapäevaelu üksikasjad. Putini osas on populaarne näitleja Andrei Panin – tema piisavalt lihtne välimus ja aktiivne osavõtt mitmeosalistest bandiidiseriaalidest võivad saada edu tagatiseks.
Pärast kõiki demokraatlikke mänge kogub tuure Vladimir Putini ülistamine ja jumaldamine. Imid?iloojad otsivad kõigist suundadest: ta on tehtud Venemaa sekssümboliks, ülistati spordialasid, millega ta tegeleb, nüüd tehakse ta kinematograafia abil ideaalseks perekonnaisaks lihtsa ja avala naeratusega?
NAGAAN ON ETEM MÕÕGAST
?Mariupoli vaikses linnakeses seisis aastaid mälestusmärk Vladimir Võssotskile, kus näitleja ja laulja on kujutatud oma kuulsas ja armastatud rollis Hamletina – mõõgaga ja raamituna teatri eesriideist.
Äkki otsustas linna juhtkond monumendi lammutada ning selle asemele kerkis kahemeetrine skulptuur samast Võssotskist, kuid juba teises rollis – nahkmantlis ja nagaaniga seriaalist “Kohtumispaika muuta ei tohi”, kus Võssotski mängis miilitsakapten ?eglovi, kes võitles banditismiga.
Linnaelanikud on sellisest vahetusest sügavalt nördinud – filosoofialembelise taani printsi asemel kompromissitu julgeolekujõudude esindaja. Skulptor Jefim Harabet, kes lõi Võssotski-Hamleti, viidi haiglasse, aga tema õnnelikud võistlejad Vladimir ja Igor ?igulinid tunnevad uhkust selle üle, et nende mälestussammas on valmistatud uuest sünteetilisest materjalist, mis on kolm korda tugevam graniidist. Uue monumendi avamisele andis heakskiidu Võssotski poeg Nikita, temalegi meeldib tugev isa nagaaniga. See lugu meenutab igavesi vene mänge mälestusmärkidega. Vaevalt kümme aastat tagasi demonteeriti kogu maal Lenini mälestusmärke, veel mõned aastakümned varem Stalini omi, aga möödunud sajandi algul hävitati tsarismi mälestised.
HING IHKAB VÄRSSE?
Venemaal ei kirjuta luuletusi üksnes kirjaoskamatu. Muide, täna pole see mingi probleem. Oma kuluga võib anda välja mida iganes, kui aga veidi raha üle jääb, võib kinni maksta ka positiivse arvustuse, kui aga raha on piisavalt, võib juba mõelda täishinnalisest PR-ist.
Venemaa rahandusministri asetäitja Aleksei Uljukajev andis välja värsikogu “Tuli ja vastuhelk”. Raamatus teatab autor poeedile sobivalt riimitud vormis, et ta on ükskõikne raha suhtes, selle pärast iial ei muretse, et ta ainult longib öösiti ringi ja teeb igasugu rumalusi. Kui hinnata neid värsse poeesia vaatevinklist, on need lihtsalt harimatud, kui aga arvestada, et rumalusi teeb ja öösiti longib ringi aseminister, hakkab hale.
Väsimatu ?irinovski lõi futuroloogilise poeemi “Õigeusu bastion”. Ideeks on Slaavi riigi loomine keskusega Moskvas, mis ühendaks kõiki slaavi maid ühtse vene keele abil?
Suur poliitik Irina Hakamada omakorda kirjutas koketse romaani oma elust, milles tunnistab, et ta on suur näitlejanna, kuna poliitik mängib alati mingit osa, aga vaatajad hindavad tema annet traditsioonilisel teatraalsel väärtusskaalal. Venemaal on kunst alati olnud tähtsam elust.
