Ligi 25 aastat oma elust töötasin ma Mereinstituudis (Nõukogude ajal oli see Läänemere Kalamajanduse uurimisinstituudi Tallinna osakond, siis sai sellest Eesti Mereinstituut) ja minu peamiseks uurimustöö teemaks oli Läänemere kirdeosa ökoloogilis-parasitoloogiline uurimus. Selle käigus tuli mul peamiselt kevade- ja sügisperioodidel uurida Eesti rannikuvete kalade parasiite. Antud töö on seotud nii ekspeditsioonide kui ka laboratoorsete uuringutega ja on väga huvitav eelkõige seepärast, et aastast aastasse kindlaid kalaliike parasitoloogiliselt uurides õpid n-ö lugema kalade elu nende suures elukeskkonnas – kaladesse kui oma keskkonda elama asunud parasiitide järgi.
KÕIGEPEALT TULEB HAUG
Praegu kirjutan ma seda kõike, et näidata, miks minu aprillikuu loomadeks on esiteks haug, teiseks säinas, tema järel teib, siis särg ning loomulikult ka vimb.
Just selles järjekorras tulevad kalad kevadel jõgedesse, kohe aprilli alguses meie oma kodumerest, mis on teatavasti riimveeline ja sobib seega paljudele mageveelistele kaladele hästi eluks-oluks, kuid mitte kudemiseks.
Esimesena ujub kohale meie vete suurim varitseja ja kiskja – haug. Ta näeb kurja vaeva, ronides – selg veest väljas – üleujutatud luhtadele, et kudeda hästi madalasse, mis tähendab kiiresti soojenevasse vette. Ja ikka nii varakult kui vähegi saab, et havipojad, kes mõnede oma elu esimeste nädalate vältel söövad peamiselt hõljumiloomakesi, jõuaksid kasvada 4-5-sentimeetristeks ning asuda juba püsiveekogudesse – jõgedesse ja järvedesse vähemalt selleks ajaks, mil seal hakkab elutsema nende suvekuude jooksul püütav peamine toit – samasuvised karplased.
KARPLASED JA PARASIIDID
Haugi järel tulevadki jõgedesse karplased. Paljudel karplastest isastel on nüüd seljas uhke pulmarüü, milleks on tavaliselt sinkjasvalged, madalad ja kõvad sarvekesed-ogakesed, mis katavad eelkõige pea- ja turjapiirkonda ja kannavad teaduslikku nimetust pustula, otsetõlkes ladina keelest vinn või punn. Nii et karplaste maailmas võib öelda, et vistrikud kaunistavad meest, pealegi nendega saab emaseid ulakalt kõditada.
Paljud kalade parasiidid “koevad” samal ajal kui koevad kalad – nende peremeesorganismid. Nii kindlustab parasiit noorte kalade otsese nakatamise kõrget tõenäosust. Muidugi-mõista teevad seda need parasiitide liigid, kes ei vaja vaheperemehi, vaid nakatavad kala otseselt.
Ja kuigi ma lubasin selles jutus parasiitidest enam mitte rääkida (vähemalt endale!), siis ma lihtsalt pean teiega jagama oma vaimustust, kuivõrd täpselt ajastavad oma eoste väljastamist need limaeoslased, kes elavad kaladel sapi- ja kusepõies. Muide, limaeoslaste eostel on geomeetriliselt ja hüdrodünaamiliselt täiuslik kuju. Nad on poolenisti läbipaistvad ja mikroskoobi vaateväljas sätendavad nagu tähed taevas, eriti kui jälgida neid mustas väljas.
KÜHMNOKK-LUIGEGA PAADIS
Muidugi on minu aprillikuu loomade seas ka kõik veelinnud, kes selle kuu jooksul Eestisse saabuvad – mis tähendab, et üldse kõik meie linnufauna veelinnuliigid. Erilisel kohal aga on tminu jaoks kühmnokk-luik ja seda mitte niivõrd tema ilu või ökoloogilise tähtsuse tõttu, vaid sellepärast, et just aprillikuus viskas üks kühmnokk-luik mind peaaegu kummipaadist välja!
Nimelt märkasin kevadise Matsalu lahe ja Kasari jõe suudmealal kaladeuurimise ekspeditsioonil luike, kes ei ujunud eest ära – ta nagu poleks meid näinud ega kuulnud. Sõudsime tasakesi tema poole, tõstsime luige oma paati (kusjuures vähimagi vastupanuta luige poolt) ja siis nägime, et tema silmad ja silmaümbrus on paksult kaetud kümnete ja kümnete kalakaanidega, kes hoidsid kõvasti luige silmalaugudest kinni.
Kalakaanid (Piscicola geometra) ei toitu püsisoojaste verest. Linnu näol püsisid nad ilmselt nautides soojust. Mul olid kaasas pintsetid ja muud vahendid, mille abil ma kannatlikult paadikirurgiat tegin ning äärmiselt heasoovlikult ja kannatlikult kõik kaanid linnu näolt eemaldasin. Kuid niipea, kui luik silmad lahti lüüa sai, avastas ta ennast paadist inimeste keskelt ja nagu metsikul loomal ikka, käivitus tal eriti kiirelt eemaldumise re?iim.
Luik tormas tiibadega pekseldes jõuliselt paadist minema ning ju siis pidin just mina olema see, kes kõige võimsama obaduse sai. Siiski jäi mulle lohutuseks peaaegu 200 kalakaani, kelle ma purki pistsin, et neid hiljem mõõta ja kaaluda saaks.
VARASTAJA HAKK
Aprillikuul tulevad mul ikka ja jälle meelde lindude pulmarituaalid, pesitsemine, kaunid mälestused kalakotkastest, kosklatest ja veel paarisajast meeldejäävamast linnuliigist.
Selle aasta aprillikuu jääb kindlasti mällu alles tänu huvitavale elamusele, mida ma kogesin ühel märtsikuu viimastest päevadest, mil seda lugu kirjutasin. Nimelt kuulsin hommikul vara, umbes kella kaheksa paiku, Gonsiori tänaval hõbekajaka häält. See oli sulaselge kajakahüüd, mis kostis kõrge maja katuselt.
Huvi pakkus mulle aga sealjuures asjaolu, et seda häält tegi hakk, kes istus tõesti neljakorruselise maja teleantennil. Loomulikult jäin ma vaatama, mis edasi saab ja nägin, kuidas majale hakkasid väga ettevaatlikult ja vaikselt lähenema varesed. Kaks varest istusid samuti maja katusele, kusjuures hakk jäi vait niipea, kui varesed mõnekümne meetri kaugusele katusele jõudsid.
Edasi arenesid asjalood nii: varesed vahtisid ringi, vahetasid istekohti, hakk aga ahvis kajakahääli hetkedel, millal varesed teda ei vaadanud. Niipea, kui varesed pöörasid hääle allika poole tähelepanu, jäi hakk vait. Mõne aja pärast lendasid varesed minema, ju siis hakkas neil kõhe. Hakk aga alustas uuesti pikalt ja rütmiliselt kajakahäälte ahvimist.
APRILLIKUU TRIKOLOOR
Otse loomulikult – eriti siis, kui aprillikuu ja vareslased juhtuvad ühes jutus koos olema -, tulevad mulle meelde aprillinõiad. Erinevalt Halloweeni (hilissügise) nõidadest, kes on õelavõitu ja mõnitajad, on aprillinõiad väga lõbusad ja tegelevad peamiselt looduse rõõmsa taassünni tähistamisega. Neil on mururohelised silmad, roosad põsed ja ülemeelikult, kuid väga meeldivalt sassis juuksed. Mütse nad ei kanna, kuid peas on neil sinililledest, võõrasemaõitest ja hõbedaste jänkudega peenikestest pajuokstest pärjad. Seda küll meie maal. Inglismaal ja Lääne-Euroopas on nõidade pead kaunistatud viljapuuõitega, mis seal aprillis õitsemas on. Meie omadest kasutavad kõige leidlikumad nõiad oma pärgades ka näsiniini. Olge selliste nõidadega ettevaatlikud – näsiniin on väga mürgine.
Igal kevadnõial on kaaslaseks, vähemalt lennuteel, kuldnokad, rästad ja muudki linnud. Kuid ainsad, kes on alati nendega, on rongad – ühed varasematest pesitsejatest meie lindude seas ja minu suured lemmikud. Minu kogemuste kohaselt on ronk teiste vareslaste ja ka papagoilaste kõrval ühed targemad tegelased – ja mitte ainult lindude vaid kõikide püsisoojaste loomade seas.
Ent ma ei taha teile, armsad lugejad, peale käia, pakkudes aprillikuu linnuks just ronka. Aprilli vapimärkideks soovitan ma võtta hoopis sinilille, ronga musta sule ja suure hõbevalge kalasoomuse. Selline on minu aprilli trikoloor. Mõnusat kevadet teile.