Iga tõeline reggae-fänn teab, et tegelikult on reggae-kultuuril kaks tõelist keskust – Kingston Jamaical ja London Inglismaal. Iseenesest on reggae jaoks olulised veel New York, Bristol, Montigo Bay, Berliin ja paljud muud kohad. Aga Brixton, Lõuna-Londoni jamaika linnaosa, on Kingstoni ekvivalent nendele, kes mingil põhjusel üle ookeani lennata ei saa.
MIGRANTIDE TULEKU PÕHJUSED
Väita, et Brixton oleks Kingstoni minivariant, tähendaks tegelikkuse ignoreerimist. Tegelikult on tegemist ikkagi ühe Euroopa riigi pealinna rajooniga, mis on küllaltki vaene ja kriminaalne. Sellised linnaosad on igal pool maailmas ka immigrantide koondumise kohaks: odavad korterid ja odavad poed tähendavad ka üldjuhul võimalusi illegaalseks eksisteerimiseks. Brixton ja palju jamaikalasi pole mingi fenomen; Berliini Kreutzberg, Põhja-Pariis ja Tallinna Kopli on sama multikulti ja ka riskantsed kohad.
Puhas koht pole Brixton kunagi olnud. Kui lugeda äsja avaldatud kaheköitelist Sherlock Holmesi kogutud lugusid, siis Londonis oli superdetektiivil ebaproportsionaalselt palju kuritegusid lahendada just Brixtonis. Lõuna- ja ida-London olid ajalooliselt töölisrajoonid, kus oli ka küllaltki kõrge (peamiselt briti kolooniatest) pärit migrantide protsent. Pärast Teist ilmasõda vaevas Inglismaad krooniline tööjõupuudus. Sellepärast otsustatigi kutsuda majandusbuumis kasvavat tööstust toetama endise impeeriumi kodanikke. Nii saabusidki Inglismaale alates 1950ndatest aastatest mitme lainena immigrante Jamaicalt, kellest paljud jäid elama Brixtoni. Et teha lühidalt, siis 20ne aasta pärast oli majandusbuum otsas, jamaikalased risuks jalus, ent selleks ajaks moodustasid nad juba 12% Londoni elanikkonnast.
JAMAICA MÕJUD
Jamaicalased on kultuuriliselt huvitav seltskond, sest nende kultuur on märgatavalt sarnasem valgele briti kui aafrika või ladina-ameerika mustale kultuurile. Ka on nende keel – patois (hääldatatkse patuaa) – väänatud inglise keel, mis sisaldab aafrika sõnu ja grammatilisi elemente. Nii kultuur kui ka keel toodi Inglismaale kaasa ja see mängis suurt rolli Euroopa popkultuuri arengus.
Nii tekkis 1960ndail Londonis East Endis mod – liikumine, mis muusikaliselt orienteerus ameerika soulile ja jamaika skale. Samal ajal importisid jamaikalased Inglismaale oma subkultuuri – rude boy kultuuri. Nii mod kui rude boy’d olid ?ikilt riides töölisklassi päritoluga tänavanoored, kelle peamiseks tegevuseks oli gängidena tänavanurkadel jõlkuda, tantsimas käia ja ka kakelda, kui vaja.
1960ndail läks ska üle rocksteadyks ja siis reggaeks, modid muutusid skinhead’ideks (mitte ajada segi Eestis levinud maavillaste aarialastega), ent musta ja valge tänavakultuuri seos jätkus kuni 1970ndate aastateni, kuni rasta-liikumise tekkimiseni.
REGGAE JUURED: PUNGID JA TEISED MÄSSULISED
Brixtonis tekkisid jamaika klubid ehk dancehall’id juba 1950ndatel aastatel, ent eriti palju tuli neid juurde järgmisel aastakümnel. Kui varem oli jamaika diasporaa Inglismaal lihtsalt kodumaa muusika ja uute trendide tarbija, siis 1960ndail sai Londonist teine reggae-kultuuri keskus. Seal tekkisid legendaarsed plaadifirmad nagu Blue Beat, Trojan, Peckings, Londoni reggae-artistid ja DJ-d olid igati arvestatavad tegijad. Suur osa reggae tõusus oli valgete skinhead’ide suurenev huvi reggae vastu, nii et tekkis suisa omaette muusikastiil – skinhead reggae. Ent 1970ndate keskpaigaks olid enamik valgeid reggae unustanud ja see oli peale üksikute pophittide täielik underground muusika, mida peale jamaikalaste kuulasid vaid eriti andunud valged fännid. Brixton muutus jamaika getoks, kus majanduskriisi kasvades suurenes töötus ja kuritegevus, reggae-kultuuri levikuga kanepisuitsetamine ja kõigest sellest tingitud vastuolu riigivõimudega.
Tegelikult pole reggae kunagi olnud muusika palmidest ja rummist, vaid tegemist on äärmiselt sotsiaalkriitilise tänavakultuuri väljendusvormiga, kus protestiideid väljendatakse religioossete sümbolite kaudu. Just see tänavalähedus ja protestivaim on alati ligi tõmmanud ka valget underground’i. Reggae ja jamaika kultuur pälviski vaid seetõttu laiemat tähelepanu 1970ndate lõpul, noorte subkultuuuride plahvatusliku tekke perioodil. Esimesed punkarid kuulasid reggae’t ja segasid oma muusikasse selle elemente. Kuulsaim neist bändidest on The Clash, kes soendas üles mitmeid vanu reggae-hitte ja mängis nende punkversioonid ülipopulaarseks (Armaggiddeon Time, Police and Thieves). Ka olid paljudele valgetele jamaika rastad ja rude boyd oma pidevate konfliktidega politseiga mässajate arhetüübiks. The Ruts lindistas mitu sotsiaalkriitilist ja süsteemivastalist dub-lugu kus nad üritasid laulda patois’s. The Police’i on peetud vaata et valge reggae rajajaks, nad kasutasid oma muusikas mitte ainult reggae mängutehnikat vaid ka jamaikale tüüpilist sotsiaalkriitikat läbi metafooride ja sümbolite. Oma laulus “The Guns of Brixton” laulab The Clash ohjeldamatust politseivägivallast ja õigustab relvade kasutamist korravalvurite vastu. Illegaalsed relvad on ka tänapäeval Brixtoni tänavate probleemiks ning mitmed plakatid bussipeatustes hoiatavad just selle eest.
Tänapäeval kuulub Brixton Academy nimeline klubi iga tuuritava reggae-artisti või bändi mänguplaani. Ka on Londoni reggae soundsystemid nagu Saxon või ka Eestiski mänginud King Tubby Hi-Fi reggae-muusika tipptegijad. Jamaica lippe näeb Brixtonis vaata et enamgi kui Union Jacki ja jamaika õlut Red Stripe saab igast teisest pubist. Brixtonist alustasid tänapäevalgi väga olulised plaadifirmad Trojan, Greensleeves ja Blood and Fire. Ning Brixtoni klubid on kohad, kuhu peab minema, kui Jamaikale minek on liiga kallis.
ARHITEKTUUR JA KULTUURID
Brixtoni linnaosa kuulub tänapäeval Londoni vaesemate hulka ja seal elab peale jamaikalaste igat sorti immigrante, eriti aga poolakaid. Üheks põhjuseks on nähtavasti Londoni odavaimad korteriüürid. Brixtoni arhitektuur on tüüpiline briti töölisklassi linnaosale: pooled majad on ühepere-ridaelamud ja teine osa nn council estate ehk linna omanduses olevad hru?t?ovka-tüüpi majad.
Huvitavam kui arhitektuur on aga inimesed ja nende kultuur(id). Tegelikult on kõik kohad täis maalilisi, aga mitte eriti sõbraliku olemisega (peamiselt) jamaika päritolu inimesi. Musta nahavärvi näeb siin enam kui mujal Londonis. Pildistama ma neid ei kippunud ja seega on enamik mu sellekordse Londoni-reisi pilte ilma inimesteta. Asi on selles, et rude boy kultuur pole sealtmaalt kuhugi kadunud ja mina oma silmnägemise ning kaameraga riskida ei soovinud.
Näeb ka muud sorti rahvast: aafriklasi, pakistaanlasi ja hindusid, igat marki ida eurooplasi, hispaanlasi. Ning lisaks muule paistab Brixton olevat just neid väheseid linnaosi Londonis, kus võib veel kuulda Londoni töölisklassi murrakut koknit (cockney).
LONDONI KÕIGE ?EFIM TURG
Jamaica hakkab peale juba Brixtoni saabudes. Enamik inimesi tuleb sellesse Londoni ossa nähtavasti metrooga ja väljub Brixtoni jaamas. Selle metroojaama ümber on üks Londoni maalilisemaid turge, kus müüakse peaaegu kõike. Erinev teistest maalilistest turgudest on aga muusikaline foon: hoolimata sellest, mida donis kiriku keldris
müüakse, on pea iga leti ja kioski kõrval suured kõlarid, kust kõrvu rammib dance hall beat või roots reggae bassid.
Brixtoni market on igas Londoni reisijuhis sees, ent enamasti pole seal sõnagi juttu turu seotusest jamaika diasporaaga. Tegelikult on enamik müügilettidest jamaikalaste käes ja enamik kaupu ka jamaikalastele mõeldud. Riidepoed müüvad just reggae community’s populaarseid marke, parfümeeriapoodidest saab osta Londoni paremaid juuksevahasid dread lokkide tegemiseks, ka toidulettidel domineerivad just jamaika köögile olulised kaubad alates maitseainetega ja lõpetades kana ning riisi, rosinate ja pähklitega. Isegi selliseid kurioosumeid nagu kõigi naiste lemmiku Shaggy nimelist multivitamiinimahla saab sealt osta. Osta saab kõlareid, videoid, piraatkassette aga seal on ka üks Londoni parimaid reggae plaadipoode – Blacker Dread.
PALJU LÄRMI, UMBUSKLIKUD PILGUD
Hilisõhtuses pimeduses jõudsin ma ringiga metroojaama juurde tagasi. Nüüd nägin ma Brixtoni seda nägu, millest Lonley Planet ja muud teejuhid ei poeta sõnagi. Turg oli kinni, küll olid aga lahti kõrtsid ja baarid turuümbruse tänavatel.
Pubid olid rahvast täis ja tänaval sumises elu, kui ma õlleklaase hoidvate inimeste vahel laveerides edasi jalutasin. Kaugenedes metroojaamast, hakkas kõrtside ees suurenema ka tüüpiliste rude boyde osakaal: kandilised tüübid värvikirevas hiphop-reggae rõivastuses nii metsikute dreadlocki pusadega pea küljes, kui läikivkiilaks raseeritud kolpadega. Käevangus üliseksikad/ülinapis rõivais mustad näitsikud; pilt sarnanes järjest enam teatud stseenidele filmist Dance Hall Queen.
Need, kes mingil põhjusel kõrtsi ei mahtunud (nähtavasti rahapuudusel), seisid pubide vahel prügikastide kõrval ja jõid odavat purgiõlut. Lärmi oli palju ja ega “peenemad” napsitajad asotsiaalidest vaiksemad olnud. Mingil hetkel muutusid igalt poolt mind puurivad umbusklikud pilgud liiga torkivaks ja ma keerasin otsa ümber ning läksin tagasi.
* * *
REGE: USU JA RELIGIOONI SALAT
David Rodigani show
Põhjus, miks ma Brixtoni läksin, oli legendaarse reggae-DJ David Rodigani show kohas nimega Mass. Selgituseks niipalju, et Rodigan on üks väheseid reggae-maailmas ilma teinud valgeid. Mees, kes hakkas plaate koguma kuldseil kuuekümnendail ja klubides ning raadiotes mängima seitsmekümnendatel. Tema plaadikogu on ülemaailma kuulus ja ta on minu teada ainukene valge, kes on suutnud lüüa jamaica soundsysteme nende omal territooriumil Jamaical, kui ka pannud kinni World Sound Clash’e.
Seal ma siis olin ja otsisin klubi. Ma teadsin et Mass asub St.Mathews kiriku lähedal, poleks aga elu sees selle peale tulnud, et tegelikult on see kiriku külgtiivas. Ei oska öelda, kas see on anglikaani kiriku pragmaatilisus või vajadus oma finantsilist olukorda parandada või ongi kõige parem strateegia rahvast usutemplisse meelitada sellel läbi, et neid harjutatakse kiriku juures käima. Igatahes olin ma parasjagu üllatunud kui ma tükk aega ümber kiriku vantsides lõpuks kirikuaeda vaadates nägin, et klubi asub kiriku all. Ja mitte ainult. Tegelikult asus kiriku keldris kolm lõbustusasutsust. Klubi, baar ja tagatipuks veel restoran-lounge.
Mis on mulle Londoni klubides alati muljet avaldanud, on nende turvakontseptsioon. Nii ka seekord. Juba kaugelt oli näha klubi ukse ees sünget musta riietatud turvade jõuku. Et juba eos konflikte vältida, peitsin ma kaasas olnud viskipudeli kirikut ümbritseva heki sisse ja astusin mornide kahemeetriste valvurite ette. Neid oli paras hulk, kõik varustatud raadiotega ja nägid nad välja enne universaalsed tänavasõdurid kit?ilikest Hollywoodi filmidest, kui ülespumbatud ülbed rullnokad Eesti klubide ustel. Kusjuures erinevalt Eesti ametivendadest oli nende käitumine täiesti korrektne. Minu vastus, et mul miskit keelatut kaasas pole ja allaheitlik nägu olid ilmselt piisavalt siirad, et mind ilma suurema puistamiseta sisse lasti. Sees sai viie naela eest templi käe peale, siis veel üks terminaatorite kadalipp ja ? Järgmisel hetkel vajutasid kõlarimäest tulevad bassid mulle kontaktläätsed ajusse.
Teine asi, millega reggae-klubid Inglismaal mind alati rabavad, on nende sound. Enamikes klubides, kus ma olen käinud, näidakse asjast niimoodi aru saavat: kõigepealt ostetakse aparatuur ja kui raha üle jäänud, siis pannakse see sisekujunduse peale. Silmnähtavalt vastupidiselt Eesti sarnaste asutuste kontseptsioonile. Tagajärg on silmaga näha. Pole mina veel näinud Eestile tüüpilist tundide kaupa jokutamist, et siis nati enne keskööd tantsima minna. Kõhus keeravad bassid kisuvad iseenesest liikuma ning keskmiselt kümne minuti pärast tantsib iga sisseastunu.
Publikust olid suur osa jamaikalased – igas vanuseastmes (ma parem Eestiga ei võrdlegi). Silmnähtavalt oldi tuldud muusika enda pärast. Silma järgi hinnates ostsid enamik inimesi sisse tulles vaid ühe õlle või pudeli vett ja veetsid sellega aega kuni ürituse lõpuni kell kolm öösel. Ning siis tantsiti ja huilati muusikale kaasa mis andis.
Igatahes oli väga hästi näha, miks nimetatakse reggae-kultuuris meest plaadimängija taga selector. Ega keegi hambad ristis miksida ei üritanudki, mängiti vaid üks hea lugu teise järel ning pidu läks omasoodu.
Ja siis saabus hetk, mille pärast ma olin õieti siia tulnudki. Tuli David Rodigan, pani plaadikoti puldi taha, õllepudeli puldi peale, ajas ümbritsevate inimestega mõne sõna juttu ja haaras mikrifoni. Mina ausalt öeldes aru ei saanud, kuidas on võimalik samaaegselt mikrofoni kaudu rahvaga suhelda, plaate vahetada ja dub-versioone üksteise otsa miksida. Rodigan ja teised plaadikeerutajad said sellega hakkama. ‘Nuff respect!
Ganja-aurud tõusid lae poole, bassid rokkisid täiel aurul, rahvas rokkis nende taktis, kõik oli loomulik ja nii nagu olema peab. Ühel hetkel tekkis mul tunne, et nüüd peaks pea lauale panema ja härdusest nutma hakkama.
Ma olin keset legendaarsed old school reggae blues party’t ja ehkki see polnud esimene kord, on mul alati tunne et midagi sellist pole ma elus kunagi varem näinud.
Just nimelt too irreaalne dejavu tunne, et ma olen sellest lugenud, unistanud, nüüd on ta käes ja on tuttav ja pole ka. Kuidagi maa ja taeva vahel rippumise õhkkond.
Kõik head asjad saavad kord läbi. Ka Massis pani David Rodigan viimase loo peale ja soovis kõigile head ööd. Rahvas suundus vaikselt läbi koridoride ja valvurite kadalipu Londoni öhhe. Ka mustad terminaatorid uksel muutusid inimeseks. Naeratus ja “Thanks, lad!” oli viimane, mis ma neilt teele kaasa sain.
Seisin kiriku ees ja mõtlesin, mis saab edasi. Kuna ma tahtsin järgmisel päeval minna veel Brixtoni turule, siis kuhugi kesklinna hotelli sõita ei tahtnud (ja ausalt öeldes oli rahast ka kahju, ikkagi mitu head seitsmetollist singlit). Kõigepealt õngitsesin viskipudeli põõsastest välja. Siis hakkasin otsima kohta, kus öö mööda saata. Seisin tänava ääres ja mööda tuhisesid suured autod, sees samad näod kellega viimased neli tundi sai koos reggaet tantsitud. Igast autost raiusid minuni muidugi bassid-bassid-bassid.
Brixton Hilli mööda üles lonkides jõudsin ma pargini. Kes Londonis käinud, see teab, et selles linnas pole haljasaladega eriti kiita. Seega tuli võtta, mida pakuti, ehkki natukene lage see park oli. Pole mõtet kirjeldada, mis tollel öösel juhtus, igatahes üks on kindel: Brixtoni pargid on viimased kohad, kus ööd veeta. Hommikul ajasid esimesed bussid ja lõikav külm mu üles. Suundusin mäest alla jaama poole. Jaama taga seisis itaalia espressobaar täiesti eemaletõukavate glasuurkookide ja maailma parima kohviga. Vaikselt soenes keha öökülmast üles ja ma hakkasin uuesti ümbritsevat aduma.