Raske on ette kujutada, et meie ajal võib poeet lõpetada enesetapuga ainuüksi sellepärast, et läks tülli oma sõbraga. Ei armukese, ei mehe, aga lihtsalt seltsimehega, kellega kakskümmend aastat jõi koos veini ja pidas täiesti mõttetuid jutuajamisi kirjandusest.
KUIDAS KIRJANDUSLIK MOSKVA HULLUKS LÄKS
Üks meie aja suurimaid vene poeete Tatjana Bek sooritas hiljuti enesetapu. Moskva PENklubi koosolekul võttis ta sõna oma kõige lähima sõbra, poeet Jevgeni Reini vastu.
Nimelt. Jevgeni Rein hämmastas kohutavalt oma poolehoidjaid sellega, et saatis avaliku kirja Turkmeenia diktaatorile Turkmenba?ile ettepanekuga tõlkida diktaatori luulet; kirjas ei hoidnud ta kokku kiituse ja vaimustusega ja rääkis sellest, et surematud read peavad saama kättesaadavaks vene lugejale. Samal ajal avaldas Rein luuletuse, mis algab reaga “Ma armusin NKVD-sse hilise ja vastastikuse armastusega?” See ülestunnistus tekitas ?oki kogu lugevas Moskvas, taolist tunnistust poleks endiselt dissidendilt ja endiselt põrandaaluselt literaadilt, keda kunagi võimud jälitasid, oodanud keegi. Ja nii ütles Tatjana Bek PEN-klubi koosolekul: “On samme, mis kukrut eriti ei täida, kuid seevastu rikuvad korralikult ära nekroloogi!” Rein tõrjus rünnakut ja karjus, et tal pole millegi eest osta pakki pelmeene, et ta on vaene, et tal pole asja Turkmenba?i poliitikaga, kuid on asja sellega, et sedasorti tõlgete eest makstakse väga hästi. Aga mis NKVDsse puutub, kinnitas Rein, siis need värsid on pühendatud tema naisele, Nadjale, kel on väga äkiline ning koguni sõjaväeline karakter?
Ajalehed avaldasid iharalt kahe suure poeedi ja nüüd juba endise sõbra tüli kõiki üksikasju. Mõni päev pärast PEN-klubi istungit ilmus Tatjana Beki mälestusteraamat, kus peaaegu pool kogu loost on seotud Reiniga, samaaegselt tuli välja ka Reini raamat, kus ta ülistab Tatjana Beki talenti?
Algas klaperjaht, mis elustas Moskva surevat kirjanduslikku õhkkonda. Keegi ei andnud kätt Reinile, keegi helistas anonüümselt Bekile ja valas ta sõimuga üle. Ning Rein ja Bek põdesid ega ilmunud välja. Ühel oma viimastest päevadest ütles Tanja sõbrannale: “Mis sa arvad, kas siis kui endale lõpu teen, on TAL häbi?!” Kahe päeva pärast leiti ta surnuna. Ta oli 56-aastane.Ta oli täiesti üksinda. Tal polnud lapsi, oma mehega, Sergei Kalediniga, olid nad ammu lahku läinud.
Kirjanduslik Moskva, mis tegi tohutuid jõupingutusi laimu ja keelepeksu levitamiseks seoses Tanja hukkumisega, mattis ta pidulikult maha. Reini ei lastud leinatalitusele, talle kuulutati boikott, mõned ägedamad literaadid nimetasid teda lihtsalt mõrvariks, justnagu oleks veel ühe poeedi surmast vähe? Tüüpiliselt venelik, tüüpiliselt kirjanduslik
lugu.
“MÄLUSÄHVATUSED”
Tatjana Bek oli tuntud nõukogude kirjaniku Aleksandr Beki tütar. Lapsest saadik kirjutas luuletusi, hakkas neid väga varakult avaldama ning sai kohe kuulsaks. Teda on tõlgitud paljudesse keeltesse, ta esines ja sõitis ringi kogu maailmas. Ta polnud kirjandusringkondades tuntud mitte üksnes oma ande poolest, vaid ka kui väga korralik, pedantne, sõbralik inimene.
Ise sõbrunesin temaga veerand sajandi eest, kui Tanja koostas retsensiooni mu esimesele raamatule. Kirjutasime teineteisele ning mind hämmastas alati, et teda iialgi ei huvitanud miski nii tugevasti kui kirjandus, ei armumised, ei õnnetused varjutanud kunagi tema eest riimi valgust – tema juhttähe valgust.
Viimastel aastatel kirjutas ta mälestusi – ausaid, mõnikord õelaid, paljastavaid ja alati täis eneseirooniat. Näiteks nii: “Minu poeetilised avastused kutsuvad üsna sageli esile rahutust heades inimestes, kes on kirjandusest kaugel. Nad ei näe seal mitte metafoore ja hüperboole, vaid lihtsat rasket depressiooni või joomahullust, või isikliku elu katastroofi. Ma ju püüan neid rahustada, et teie ees on nii-öelda ainuüksi kujundid. Kord kaebasin selle üle Voinovit?ile ja ta vastas väsinult: “Jah, kirjandus pole tarastatud paik””. Ja peaaegu iga teine lugu on Reinist: “Poeet Rein tuli minu juurde ja tõi kaks pudelit ?ampust, millest me – vähese sakusmendi tõttu – hirmasti purju jäime, vehkisime kätega, lugesime omi ja võõraid värsse, pööritasime silmi? Rein lahkus vaarudes. Lauda koristades avastasin ma pudelisiltidelt, et ?ampus oli alkoholivaba. Vaat mida tähendab väljenduse hüpnootiline jõud!”
Naispoeet vaevleb vene kirjanduses alati, püüdes otsustada, mis soost ta on – mees või naine. Kas hakkab ta poetessiks või poeediks? Naislüürika on armas, pisut lääge, liigutav ja, nagu spordis, ei pretendeeri auhinnalistele kohtadele meeste poeesias. Kuid on poetesse, kes otsustavad tervikuna kuuluda sellele mehelikule elukutsele, võttes vastu saatuse ja meespoeetide väljakutse, kes vastuseks lõpetavad nendega tseremoonitsemise ning nende käe suudlemise. Sellistel kätt ei suudelda, vaid surutakse.
Tatjana Bekil on kahtlemata Poeedi luuletused. Samas. Tsvetajeva ja Ahmatova suhtusid väga tõsiselt oma välimusse, Bek otsustas, et peab vastama oma suurtele eeskujudele. Nii tundus noorele Tsvetajevale, et kõige peamine on saleneda ja õmmelda sinine kleit valgete käistega, Ahmatovale näis meeletult tähtsana, et tema, tänu oma looduslikule nõtkusele, võib kergesti pooleks minna.
Pidevalt lipsab Beki tekstidesse kohutav rahulolematus oma välimusega. Ta tsiteerib oma tuttavat:”Poetess peab olema tingimata ilus. Kui Ahmatova poleks olnud sale ja ilus, poleks ei temast ega ka meist midagi saanud”. Kui kõik käisid 90ndate aastate algul demokraatlikel miitingutel, ütles Bek oma sõbratarile: “Jumalale tänu, nüüd on koht, kus näidata oma uut kasukat!” Meenutab, kuidas Ranevskaja kutsus teda sar?i piirile läheneva saledusiha tõttu madmuasell Modiglianiks ja lisab: “Praegu olen ma juba lähedal madam Rubensile”.
ARMASTUS – SEE ON ÜKSINDUS
Kord leppisime Tanjaga kokku, et helistame. Ta võttis toru ja, kuidagi agaralt ja isegi närviliselt, palus uuesti helistada poole tunni pärast, kuna tal olevat ootamatu külaline. Mina helistasin mulle omase pedantsusega täpselt kolmekümne minuti pärast. Tanja lükkas taas jutuajamist edasi poole tunni võrra, põhjendades seda taas külalisega. Ja jälle olin ma täpne. Ning kolmaski kord lükati kõnelus edasi. Neljas kord helistasin ma solvunult, olles valmis tüliks. Tanja oli heas tujus: “Tead, me siin lihtsalt joome ja iga kord viimast korda ning teie pooltunnid on tähtis piir, mida me vannume mitte ületada”.
Mõtlesin, et kirjanduslikud sõprused pole igapäevane asi, ent eksisteerida igaminutiliselt ilma jutukaaslaseta ei suuda ükski literaat. Kui lihtne ja keeruline on tee lähedase hingeni! “Minu pikaaegne sõber,” kirjutab Tanja, “on liftimehhaanik Rafik, kes 9. mail oma vahetuse ajal ülearu jõi. Jutuajamine tema “situatiivsete vestluskaaslastega” (see tähendab pättidega lähedalasuvalt hipodroomilt) ületas kõiki akustika norme stalinlikus hoones, kus ta teenib. Liftid jäid ajutiselt ilma kuraatorita, elanikud said pahaseks? Asi lõhnas vallandamise järele. ?EK-is kästi tal kirjutada seletuskiri. Ning, prille ninal kohendades, luges ülemus seletuskirja: “Mina – Rafail S. – Võidu kaasaegne ja lööktööline. Jõin, joon ja jään jooma ka tulevikus. Ma pole kellelegi pühak, aga töötan Issanda Jumala juures. Allkiri. Kuupäev”. Rafik lasti raginal lahti, varsti aga võeti tagasi; ta oli asendamatu töötaja (nagu öeldakse, kuldsed käed). Ning kui mitte arvestada pause, range distsipliini musternäidis. Nii tulebki kirjutada: “Töötan Issanda Jumala juures””.
Jah, Tanja Bek oli üksi ning endine mees, kui juhtus talle külla tulema, ütles: “Jaa? Vaesetvõitu elavad poetessid!” Ja selles, et Tanja tõstis selle fraasi esile ning meeles pidas, oli mõistetav naiselik solvumine, mis raputas ellu luuletusi, oli see füsioloogiline tõde, mida tunned ridade lõhna järgi. Aga endine mees, Sergei Kaledin, jutustab, kui õnnelik ta oli Tanja värssidega, kuidas hingas nendega ja elas, kuidas armastas teda luuletustes, jumaldas, kuid reaalsus segas? Kunagi ütles Sergei Kaledin mulle, et võib-olla läheb ta kirjandusse ainult sellega, et Tatjana Bek pühendas talle luulet.
Armastust võttis Tanja Bek alati kui tragöödiat. Kui üksinduse tragöödiat.
VIIMNE JÄRELKAJA HÕBEDASEST SAJANDIST
Palju aastaid tagasi ütles Edvard Radzinski mulle, et Tsvetajeva tagasipöördumishirm publiku juurde oli korrutatud ealise jõuetusega, vaevatuna ei saanud ta enam publikule näkku paisata oma ilu, aga naise jaoks tähendab see täielikku hukku. Ma ei mõistnud seda tookord. Nooruses räägiti mulle toimetustes tihti, et teada milliste vahenditega tahavad kirjandusse tungida noored kenad poetessikesed ning mina, kapriisitades, unistasin aegadest, mil minuga tullakse kohtama ning mind saatma ainult minu kirjutatud ridade pärast.
Emma Ger?tein kirjutab oma kurjas mälestusteraamatus, et Ahmatova karjus talle ebasiiralt ja kähedalt: “Emma, ma tahan lapselast!” Muidugi ei tahtnud. Ka Tsvetajeva ei võinud tahta mingit muinasjutulist lapselast Jegoru?kat – ainult värssides ning sedagi salakavala, silmakirjaliku rütmiga.
Ja Tatjana Bek, kes sageli arutles luuletustes sellest, milline ta on vanaeidena, ei uskunud vanadusse, pigem surma.
Viimastes kirjades, mille kurbust süvendas Tanja luumurd, kirjutas ta:
Kallis Lilet?ka!
Mult võetakse kips kolme päeva pärast – ning ma ootan kannatamatult, mida selle kipsi alt avastatakse? Täielik tervistumine või midagi ootamatut, risti-rästi kasvanut. Ära on tüüdanud karkudega korterit mööda lonkimine ja – kuigi ma hirmsasti püüan seda mitte teha – lähedaste koormamine.
Mis puudutab Reini: see, mis meid alati teravalt eristas, kuid kompenseerus meie ühise vaimustusega poeesia ees ja totra olemise mõningate mõistatustega, muutus äkki ja viis talumatu proportsioonini. On Teil niimoodi olnud? Kirjutan Teile veel ka sellepärast, et Rein on Teile alati väga meeldinud. Muide? see kõik on juba nagu teisest elust.
Hüvasti – hüvasti! Teie Tanja Bek
Mina vastasin:
Tanjake! Mõtlesin kaua Teie sõnade üle sellest, kuidas suhted äkki katkevad. Minu suhted inimestega on enamasti kauged – me helistame, kirjutame, haruharva kohtume. Ma tean vähe oma lähedastest. Mõnikord muidugi lähened inimesele vahetult – hakkab õudne. Ma ei armasta paljastamist – hingelist räpakust, hüsteeriat, karjeid, avastuste kõikelubatavust. Mul on häbi, umbne, halb. Kuid selleta on sõprust harva. Ma ise kannatan kõigi sõpruse vigade käes, alati kaeblen, helistan kell kolm öösel ja nõuan abi, santa?eerin olukorra lootusetusega, samas teistele seda ei andesta, õelutsen? Veel seisavad minu ja mu sõprade vahel mõnikord nende naised – närvilised kalkunid, kes kunagi ei armukadetse – kuid oskavad ikkagi kuidagi suhteid rikkuda. Mõnigi kord tekib tunne, et kõik hea sellest või teisest sõprusest oled sa juba saanud, jäänud on ainult halb, aga on ka rütmide sobimatust – sinu sõber nõuab sult meeletut energiat, sina aga tahad lamada diivanil ja unistada minevikust. Ma tean, et Rein hindab Teid väga kõrgelt, armastab ja austab siiralt, mulle näib, et teie sisemine lõhe temaga kasvab, jääb õmblus, kuid sõprus ometi taastub.
Emban. Teie Lilja
Ta oli suurepärane, kuid tahtis olla ilus? Ta oli andekas, kuid tahtis olla õnnelik. Ta oli maksimalist, kes otsustas inimeste üle oma kohutavate kompromissitute reeglite kohaselt, inimesed aga peavad end kohtule mittealluvaiks.
Tatjana Bek oli viimne järelkaja vene kirjanduse Hõbedasest sajandist, kuid ei eristatud kunsti ja elu?