25 aastat tagasi, 28. jaanuaril 1999, müüs Rootsi autotootja Volvo oma sõiduautode tootmise Fordile 6,45 miljardi dollari eest. Kaasaegses vääringus teeb see (inflatsiooni arvestades) üle 9 miljardi euro. Fordi kätte jäi Volvo sõiduautode tootmine 11 aastaks – 2010 müüdi see Hiina autotootjale Geely.

30 aastat tagasi, 2. detsembril 1993, lasti politseihaarangu käigus Columbias Medellinis maha sealne üks suuremaid maffiajuhte ja narkokurjategija Pablo Escobar. Väidetavalt pärines tema juhitud suurest narkokartellist “parematel päevadel” 80% või enamgi USA-sse salakaubana smugeldatud kokaiinist.

30 aastat tagasi, 2. detsembril 1993, startis USA kosmosesüstik Endeavour erakorralisele missioonile STS-61, mille eesmärgiks oli kosmoseteleskoobi Hubble remont. Nimelt oli kolm aastat varem – 1990. aasta kevadel – orbiidile viidud Hubble’i peapeegel lihvitud eksituse tõttu veidi vale kujuga, mistõttu teleskoobi kujutised olid hägused. Oli selge, et peegli vahetamine kosmoses pole võimalik ning käepärase lahendusena pakuti välja korrigeeriva vaheläätse monteerimine peapeegli ette ning 30 aastat tagasi saadetigi see lääts orbiidile. Nii hakkas Hubble juba sellesama, 1993. aasta jõuluks tegema kosmosest väga teravaid pilte. Teleskoop on edukalt töötanud kõik vahepealsed 30 aastat, avardades tohutult meie teadmisi ja ettekujutusi maailmaruumist. https://spacenews.com/wp-content/uploads/2015/04/Hubble_final_servicing_mission-scaled.jpg

30 aastat tagasi, 27. jaanuaril 1994, andis Soome Eestile tagasi ta sõjaeelse saatkonnahoone Helsingis Kaivopuisto linnaosas. Hoone oli Eesti Vabariigi poolt ostetud krundile 1933. aastal spetsiaalselt saatkonnaks ehitatud. Eesti inkorporeerimise järel N. Liitu läks hoone N. Liidu käsutusse, hiljem asus seal veel Bulgaaria saatkond. Kuigi Soome ei tunnustanud mitmetel põhjustel Eesti Vabariiki N. Liitu inkorporeerimise perioodil 1940–91 iseseisva riigina (erinevalt näiteks USA-st), leidis Soome endas moraalse kohustuse hoone endale soetada ja kinkida see õigusjärgsele omanikule Eesti Vabariigile. Eesti saatkond asub selles ajaloolises hoones tänaseni.

40 aastat tagasi, 16. detsembril 1983, lõppes Eesti NSV Ülemkohtus kohtuprotsess teisitimõtlejatest vabadusvõitlejate Lagle Pareki, Arvo Pesti ja Heiki Ahoneni üle, kellele pandi süüks nõukogudevastast propagandat ja agitatsiooni ning määrati vanglakaristused koos sellele järgneva sundasumisele saatmisega seitsmest kuni üheksa aastani. Selle protsessi konkreetseks ajendiks oli Otto von Habsburgi eestvedamisel 13. jaanuaril 1983 Euroopa parlamendis vastu võetud resolutsioon olukorrast Eestis, Lätis ja Leedus, mis võrdsustas siinse olukorra anneksiooniga ja mõistis selle selgelt ka hukka. Tegu oli muu hulgas päris esimese juhtumiga, kus Balti riikide kurb saatus Teises maailmasõjas Euroopa Majandusühenduse (Euroopa Liidu eelkäija) ametlikul tasemel välja öeldi; varem oli seda teinud peamiselt vaid USA.

Kuna see resolutsioon mõrandas N. Liidu kokkuklopsitud võlts-ilusat imagot ikka vägagi tugevalt, käivitas see repressiivorganite tegevuse, kes hakkasid senisest detailsemalt otsima ja läbi vaatama kõike seda omaalgatuslikku nõukogude-kriitilist kirjasõna, mida teisitimõtlejad Balti riikides koostanud ja käest kätte levitanud olid. Eesmärgiks oli üles leida kõik võimalikud algallikad, mis olid Otto von Habsburgile seesuguse N. Liidu jaoks valulise “niidiotsa” kätte juhatanud. 40 aastat tagasi süüdi mõistetutele sai saatuslikuks põrandaalune perioodiline väljaanne pealkirjaga “Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis”, mida levitati muu hulgas ka Läände. Õnneks ei pidanud 40 aastat tagasi nõukogude režiimi poolt süüdi mõistetud ära kandma kogu karistust – N. Liidus alanud perestroika ajal nad pärast mõne aasta pikkust “äraistumist” siiski vabastati.

40 aastat tagasi, 10. jaanuaril 1984, taastati USA ja Vatikani vahelised diplomaatilised suhted, mis olid eelmised 117 aastad olnud katkenud. Nimelt oli USA Kongress 1867. aastal otsustanud, et kuna USA ei taha end Euroopa asjadesse ja usutülidesse segada, puudub tal praktiline vajadus Vatikani juures hoitava diplomaatilise missiooni kohalhoidmiseks ja rahastamiseks. Kui USA mõlema 20. sajandi maailmasõja järel siiski Euroopa asjadesse sekkus, ei nähtud vajadust diplomaatiliste suhete taastamiseks, sest katoliiklased moodustasid vaid ühe osa USA kristlastest ning maailmapoliitikas osaleti teiste kanalite kaudu. Kui aga USA president Ronald Reagan hakkas 1980. aastate algul N. Liidu väljasurumise poliitikat senisest võimsamalt ajama, siis leiti, et sellega seoses on mõistlik taastada siiski ka diplomaatilised suhted Vatikaniga.

40 aastat tagasi, 13. jaanuaril 1984, sai valmis ja lasti pidulikult käiku Siberi gaasi Lääne-Euroopasse tarniv gaasijuhe Urengoi-Pomarõ-Užgorod. Tänu sellele 4500 kilomeetri pikkusele gaasijuhtmele hakkas N. Liit müüma Lääne-Euroopale odavat gaasi, mis leevendas ühest küljest nigelaks läinud N. Liidu rahalist olukorda ja andis Lääne-Euroopale samas soodsa energia-allika. Gaasijuhe ehitati pooleteise aastaga Lääne-Saksa ja Jaapani pankade krediiti kasutades, kusjuures täiendavaks takistuseks sai seal USA kehtestatud müügiembargo strateegilistele kaupadele. Selle embargo tõttu valmis gaasijuhe ka vaid pooles mahus algselt kavandatust – esialgne plaan oli ehitada kaks paralleelset 1400-millimeetrit toru. Oletatavasti lükkas selle torujuhtme valmimine N. Liidu kokkuvarisemist mõne aasta võrra edasi. Ning Lääne-Euroopa jäi N. Liidu/Venemaa odavat gaasi tarbima (koos energiasõltuvusega temast) kuni Ukraina otsese ründamiseni 2022. aastal – ning väiksemas mahus kestab see kahjuks tänaseni, kuna seesugusest sõltuvusest on väga raske vabaneda. https://pbs.twimg.com/media/Bt5B0M3CcAA212r.jpg

40 aastat tagasi, 18. jaanuaril 1984, vahetus Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees – Venemaa eestlane Valter Klauson läks pensionile ning teda asendas Eestis sündinud ja üles kasvanud Bruno Saul. Kuigi liiduvabariigi ministrite nõukogu ja selle esimehe – omalaadse Nõukogude Eesti “valitsuse” ja “peaministri” – võimutäius oli ülimalt piiratud ning reaalne võim oli partei ning üleliiduliste ametkondade käes, oli kohaliku täidesaatva võimu üleminek “kodanlikus” Eestis sündinud inimese kätte siiski märgiline küsimus. Samas süüdistati laulva revolutsiooni ajal tedagi liiga väheses eestimeelsuses ja vahetati juba nelja aasta pärast, 1988. aastal Indrek Toome vastu välja. https://m.media-amazon.com/images/I/713B3dNWayL._AC_UF894,1000_QL80_.jpg

50 aastat tagasi, 3. detsembril 1973, lendas poolteist aastat varem startinud USA kosmosesond Pioneer 10 lähedalt mööda Jupiterist ning tegi nii Jupiterist kui ka tema suurtest kaaslastest ilusaid fotosid. Pioneer 10 tehtud Jupiteri ja ta suurte “kuude” fotod olid üldse päris esimesed detailfotod, mis saadi Päikesesüsteemi kaugematelt taevakehadelt. https://c.o0bg.com/rf/image_960w/Boston/2011-2020/2012/08/29/BostonGlobe.com/Ideas/Images/PIONEER%2010-520029.jpg

50 aastat tagasi, 20. detsembril 1973, mõrvas baski terrorirühmitus ETA Hispaania riigi tollase peaministri Luis Carrero Blanco. Tegu oli alangistliku Hispaania liidri Francisco Franco ühe tollase ustavama kaasvõitlejaga, aga kuna eakal Francol oma viimastel eluaastatel enam riigis formaalset ametikohta ei olnud, siis oli Blanco mõrva ajal ühtlasi ka tegelik riigi juht. Mõrv oli tehniliselt üks omapärasemaid ja efektsemaid 20. sajandil – ETA liikmed üürisid tänavaäärses majas (kust Blanco tavaliselt mööda sõitis) keldriruumi ja kaevasid sealt tänava alla tunneli, kuhu paigutati 80 kilo lõhkeainet. Kui Blanco auto sellest tunnelist üle sõitis, pandi lõhkeaine plahvatama. Hiigelplahvatus tekitas tänavasse kraatri ja paiskas Blanco auto 20 meetri kõrgusele üle viiekorruselise maja katuse. Auto jäänused maandusid hoone taha jesuiitide kolleegiumi veranda katusele. Autojuht ja Blanco ihukaitsja surid kohapeal, peaminister Luis Carrero Blanco aga hiljem haiglas.

50 aastat tagasi, 28. detsembril 1973, ilmus Pariisis kirjastuse YMCA-Press väljaandena vene teisitimõtleja ja kirjaniku Aleksandr Solženitsõni suurteose “GULAGi arhipelaag” esmatrükk, kus autor kirjendab Stalini ajastu N. Liidu laagrite süsteemi, mida tollases N. Liidus püüti jätkuvalt üldsuse eest varjata nii oma inimeste kui ka muu maailma eest. Suure osa teosest oli Solženitsõn kirjutanud 1966–68 Tartu lähedal Vasulas, kuhu ta oli peitu pugenud KGB eest, kes oli varem osa tema arhiivist konfiskeerinud. Alates 1968. aastast, mil teose käsikiri põhiosas valmis oli, liikus see masinakirjas paljundatuna N. Liidus käest kätte ja üks koopia oli kuidagi õnnestunud toimetada ka läbi raudse eesriide Läände, kus Prantsusmaa vene emigrandid korraldasidki 1973 teose esmailmumise.

Teos esmatrükiti prantsuse keeles – kahjuks ei realiseerunud puhtpraktilistel kaalutlustel Solženitsõni soov avaldada see esmalt vene keeles. Küll aga tõlgiti üsna pea see teos väga paljudesse keeltesse ja levis Läänes laialt ning suure menuga. Polnud ju Nõukogude Liidu laagrite süsteem vabas maailmas eriti teada, sest N. Liit varjas seda endiselt avalikkuse eest ja destaliniseerimine oli Hruštsovi ajal toimunud ju vaid väga piiratud ulatuses. Paljudele Läänes tuli just Solženitsõni “GULAGi arhipelaagi” lugemise järel suurüllatusena, et Hitleri kurikuulsate koonduslaagrite laadsed jõledad laagrid olid olemas ka N. Liidus ning väga palju suuremas mahus.

Poolteist kuud pärast teose ilmumist Pariisis otsustas Nõukogude Liidu juhtkond Solženitsõni “nõukogudevastase propaganda eest” N. Liidust välja saata. Tõenäoliselt valiti selline karistusmeetod kui N. Liidu ideoloogia jaoks kõige valutum – olid ju nii mitmedki Solženitsõni teosed Läänes juba ilmunud ja kirjanik oli saanud ka 1970. aasta Nobeli kirjanduspreemia. Vast leidi, et Läänes elavana teeks ta N. Liidu ametliku propaganda vastast “kära” hulga vähem kui N. Liidu vangina, mil suur osa maailma nõuaks pidevalt ja häälekalt tema vabastamist vanglast. Tollase nõukogude võimu peaeesmärk oli aga Stalini ajal laagrites toimunut endiselt võimalikult palju maha vaikida ja oma praegust võimu (vähemalt maailma vasakpoolsetele) võimalikult heas valguses näidata. https://pictures.abebooks.com/inventory/md/md31317535502.jpg

50 aastat tagasi, 3. jaanuaril 1974, jagati Tallinna Keskrajoon kaheks – Lenini ja Oktoobri rajooniks. Nii sai Tallinn juurde kaks punase taustaga kohanime, mis jäid kestma küll vaid 17 aastaks, sest taastatud Eesti Vabariigis nimetati Lenini ja Oktoobri rajoonid ringi vastavalt Lõuna- ja Läänerajooniks. Need nimetused jäid püsima aga vaid kaheks aastaks, sest juba kaks aastat hiljem – 1993 – jagati Tallinn nelja linnarajooni asemel ümber asumipõhisteks linnaosadeks.

50 aastat tagasi, 30. jaanuaril 1974, hakkasid elektrirongid lisaks Pääsküla-Keila poolsele suunale käima Tallinnast ka Kehrasse. Kolm aastat hiljem – 1978 – pikendati elektrifitseeritud raudteelõiku Kehrast Aegviiduni, praegu käivad tööd elektrifitseeritud liini pikendamisel Tapani.

60 aastat tagasi, 11. jaanuaril 1964, avaldas USA doktor Luther Terry oma uurimistöö aruande suitsetamise tervistkahjustavatest mõjudest ning seda hakati üle kogu maailma laiemalt teadvustama. See sündmus saigi maailmas oluliseks pöördepunktiks, millest alates hakati avalikes kohtades suitsetamist piirama ning rakendama muid suitsetamisvastaseid meetmeid. Eks sellest kõigest oli muidugi räägitud ka varem, kuid varem lisandusid sellele sageli ka vastupidised arvamused, et suitsetamine rahustavat närve, tugevdavat tervist jms – tavalisel inimesel oli sageli raske orienteeruda, kumb siis on tõde.

70 aastat tagasi, 1. detsembril 1953, ilmus maailma esimese meesteajakirja Playboy esimene number, mille kaant kaunistas Marilyn Monroe pilt. Ajakiri jäi paberkujul ilmuma 66 aastaks. Alates 2020. aasta kevadest – kolm aastat pärast selle asutaja Hugh Hefneri surma – jäi ajakiri ilmuma ainult veebis. Muuseas, Playboy on neli aastat – 2007–11 – ilmunud paberväljaandena ka eesti keeles. https://www.usatoday.com/gcdn/-mm-/a09c1f4e506e66f5237891f11785b726f926ff3f/c=22-0-1666-2192/local/-/media/USATODAY/USATODAY/2014/04/08//1396971766000-Playboy-cover.jpg

70 aastat tagasi, 8. detsembril 1953, pidas USA president Dwight Eisenhower oma kuulsa kõne “Atoms for Peace”, kus ta propageeris tuumaenergia rahumeelset kasutamist kõikides võimalikes sfäärides. Sellest kõnest sai alguse tuumaenergia laialdasem kasutamine kogu maailmas koos tuumaelektrijaamade ehitamisega ning ühtlasi ka hulk uuringuid, kuidas võiks tuumatehnika aidata arendada lisaks pakutavale energiale muul viisil mitmeid eluvaldkondi. Algselt võttis see kohati lausa eufooria mõõtmeid, kuid ajapikku selgus, et praktikas on tuumaenergeetikat mitmetel põhjustel mõistlik evitada vaid allveelaevadel ja jäälõhkujatel. Samuti pole senini suudetud tõsiste probleemide tõttu praktikas realiseerida fusioonelektrijaama, mille kütust – vesinikku – oleks maailmas ju külluses ja mis edu korral tõenäoliselt lahendaks maailma energiaprobleemi.

70 aastat tagasi, 23. detsembril 1953, hukati ametliku versiooni järgi pärast kohtuprotsessi Moskvas Lavrenti Beria – pikaaegne N. Liidu julgeolekuülem, kellest oli Stalini surma järel märtsis 1953 saanud Nikita Hruštšovi kõrval üks Nõukogude Liidu kaasvalitsejaid, kuid kellega ta oli juba juunis tülli läinud, misjärel Beria arreteeriti. Pole aga üldse kindel, et tegelik Beria nii kaua elas, st lühikesel kohtuprotsessil ei näidatud tema teisikut. Igatahes oli Stalini järgsed reformid käivitanud aprillis 1953 just Beria, kuid Beria arreteerimisega jäi enamik reforme ootele ning Hruštšov jätkas nendega (vähemalt teatud mahus) alles kolm aastat hiljem, 1956. aastal, kui ta oli võimuvõitluse käigus veel mitmed oma rivaalid kõrvaldanud ja tundis end piisavalt kindlana. https://cdn.britannica.com/19/29919-004-90FD4D30/Beria.jpg

70 aastat tagasi, 7. jaanuaril 1954, toimus maailma esimene masintõlke demonstratsioon, kui arvutifirma IBM ja Georgetowni ülikooli koostöös näidati, kuidas tollane lampidel põhinev suurarvuti IBM 701 tõlgib kuuskümmend venekeelset lauset inglise keelde. Toona arvasid paljud, et kui koostada andmebaasi erinevate keelte sõnadest ja grammatilistest vormidest, on tõlge piisavalt kiirel arvutil kergelt automatiseeritav. Esimeste vastavate süsteemide väljaarendamisel aga selgus, et nii see siiski pole ehk alles jääb hulk keerukaid probleeme – sõnade järjekorra probleem lauses, erandite probleem, mitmetähenduslikkuse probleem jne – ning hädavajalik oleks vähemalt baastasemel arusaamine ka tõlgitava teksti sisust, st tegelemine semantikaga. Neis valdkondades on tehtud suuremaid edusamme aga alles viimasel kümnendil.

75 aastat tagasi, 10. detsembril 1948, võeti ÜRO Peaassambleel vastu inimõiguste ülddeklaratsioon, mis sedastas selgelt inimeste õiguste olulisust riigi huvide võimaliku ülimuslikkuse ees. Vajadust seesuguse dokumendi järele olid näidanud nii mõlemad maailmasõjad kui ka iseäranis Teise maailmasõja aegsed diktaatorlikud ja despootlikud režiimid, kes inimese selliseid õigusi millekski ei pidanud. Muuseas, Teise maailmasõja üle elanud diktatuurlik Nõukogude Liit jäi deklaratsiooni vastuvõtmisel Peaassambleel erapooletuks – ametlikuks (otsitud) põhjuseks oli asjaolu, et deklaratsioonis polnud ära toodud õigusi tööle, haridusele ja tasuta arstiabile. Tegelikuks põhjuseks oli siiski asjaolu, et N. Liidus võimul olnud bolševikud tahtsid valitseda oma kodanike üle karmi käega kõikides eluvaldkondades ega tahtnud kuuldagi, et kodanikel on mingid “liberaalsed” õigused, mis olevat vahel koguni riigi eesmärkidest tähtsamad. Sest isegi ju režiimi leebumise järel nõustus N. Liit Helsingi kokkuleppe 1975. aasta lõppaktis “vägagi pika hambaga” seal sisalduvate inimõigusalaste sätetega ja sedagi vaid põhjusel, et ta sai vastutasuks Teise maailmasõja järel kujundatud uute piiride faktilise muutmatuks tunnistamise.

80 aastat tagasi, 28. detsembril 1943, algas N. Liidus endises Kalmõkkia ANSV-s operatsioon “Ulussõ”, mille käigus küüditati kahe päeva jooksul Siberisse kõik seal elavad kalmõkid, kokku üle 93 000 inimese. Tegu oli ühe osaga Nõukogude Liidu genotsiidlikust “rahvuspoliitikast”, mis nägi ette mitmete väikerahvaste kaotamise või täies mahus ümberasustamise teistele aladele. Märgiline on asjaolu, et seesugune operatsioon “sisevaenlase” vastu võeti ette Saksamaaga sõja pidamise ajal, kus kogu ressurss oleks tulnud suunata välisvaenlasele. Alles 13 aastat hiljem, Hruštšovi võimuperioodil 1956. aastal, kalmõkid rehabiliteeriti ja neil lubati naasta oma ajaloolisele kodumaale – paraku ilma äravõetud omandi kompenseerimiseta.

90 aastat tagasi, 5. detsembril 1933, võttis USA Kongress vastu põhiseaduse 21. paranduse, millega lõppes riigis 13 aastat kehtinud kuiv seadus, st igasuguse alkoholi tootmise ja vahendamise keeld. Seesugune keeld oli jõustatud 1920. aasta jaanuaris eeldusel, et see võiks tuua olulist kasu rahvatervisele. Unustati aga ära, et totaalse kontrolli sisseviimine selle seaduse täitmise kontrollimiseks käib riigile ilmselgelt üle jõu ning alkoholitootmine ning -müük kolivad paljus lihtsalt põranda alla. Nii aitas kuiv seadus 1920. aastatel USA-s kaasa organiseeritud kuritegevuse olulisele laienemisele. Majanduskriisi tingimustes 1933. aastal leitigi, et kuiv seadus ikkagi ei õigusta ennast ning see tuleks tühistada. https://www.bottlemakesthree.com/wp-content/uploads/2017/12/prohibition-repeal-day.jpg

90 aastat tagasi, 17. detsembril 1933, avati Tartus Kalevipoega kujutav Vabadussõja ausammas, mille valmistas skulptor Amandus Adamson. Nõukogude võim hävitas monumendi 1950. aastal; 2003. aastal taastati see skulptor Ekke Väli poolt algsele ligilähedase koopiana. https://scontent.ftll2-1.fna.fbcdn.net/v/t39.30808-6/376238070_7071962956149826_6169282066714677672_n.jpg

90 aastat tagasi, 26. detsembril 1933, sai USA leidur ja elektriinsener Edwin Howard Armstrong USA patendi #1,941,066 sagedusmodulatsiooni (FM, frequency modulation) tehnikale heli edastamisel raadiolainetena. Võrreldes varem raadios kasutatud amplituudmodulatsiooni (AM) tehnikaga oli edastatav heli palju kvaliteetsem, kuid vaja läks ka palju rohkem ribalaiust. Seetõttu hakkasid FM raadiojaamad kasutama palju kõrgemaid sagedusi, mis paraku levisid aga vaid lühema maa taha – harva on selleks üle mõnekümne kilomeetri. Väga palju parema helikvaliteedi tõttu hakkasid FM jaamad 1970.–80. aastatel siiski traditsioonilisi AM-raadiojaamu välja sööma. Nüüdseks on paljud riigid ja saatjad (sh Eesti) AM-raadiojaamade eetrissepaiskamise lausa lõpetanud.

90 aastat tagasi, 12. jaanuaril 1934, algas Austrias neli päeva kestnud kodusõda. Kodusõda puhkes vasakpoolsete erakondade teravast vastuseisust rahvuskonservatiivsete jõududega, mis läks üsna kiiresti üle relvastatud konfliktiks. Neli päeva kestnud kodusõja tulemusena keelati Austrias kõikide parteide tegevus ja ainuvõimule sai rahvuskonservatiivseid vaateid evinud Isamaarinne. Neli päeva Viinis ja ka mitmel pool mujal toimunud tänavalahingute käigus hukkus erinevatel hinnangutel 300–1000 inimest. Kohati olid lahingud vägagi ägedad, näiteks Viinis võttis neist kergrelvastatud meeste kõrval osa ka soomusrong ning mitmed suurtükid ja soomusautod. Isamaarinne jäi Austrias võimule neljaks aastaks, kuni Austria inkorporeeriti anšlussi käigus 1938. aastal Suur-Saksamaa koosseisu. http://dort.pw/images/februar_34/1934_02_12_linz_hotel_schiff_bundesheer.jpg

100 aastat tagasi. 12. detsembril 1923, avati Narvas poolakast inseneri Andrzej Pszenicki projekti järgi ehitatud uus raudteesild. Tegu oli juba kolmanda sillaga samas paikkonnas – esimene raudteesild avati koos raudteega 1870, aga kuna selle kandevõime oli piiratud ja rongid läksid järjest raskemaks, siis uus, kaarja fermiga sild lisati selle kõrvale 1902. Mõlemad sillad lasti õhku Vabadussõjas. Sõja järel vana, 1870. aastast pärinev sild hädapäraselt parandati, aga taas oli selle kandevõime nigel, kuna üle pääsesid vaid kerged vagunid-vedurid. Nii otsustati 1902. aasta silla tugiposte ära kasutades ehitada uus raudteesild, mis 100 aastat tagasi valmiski. Selle silla eluiga oli paraku vaid 18 aastat, taganevad bolševikud lasid selle õhku 1941. aasta suvel. Praegune teraskonstruktsioonis Narva raudteesild – järjekorras siis neljas alaline kapitaalne terassild selles paigas – on ehitatud Teise maailmasõja järel 1947. aastal. https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/8/8b/Narva-raudteesild-1923-1.jpg

100 aastat tagasi, 16. jaanuaril 1924, lasti Haapsalus paikneva uue telegraafi saatejaama kaudu raadioeetrisse esimesed ringhäälingu (inimkuulatava teksti ja muusika) katsetused Eestis. Sama aasta mais arenesid need avalikult välja teatatud katsetusteks ning kaks aastat hiljem, 1926. aasta detsembriks arenesid sealt välja Raadio Ringhäälingu regulaarsaated. Seda viimast loeb Eesti Rahvusringhääling oma tegevuse alguseks.

100 aastat tagasi, 24. jaanuaril 1924, suri N. Liidus bolševike liider ja 1917. aasta punapöörde üks reaalseid eestvedajaid Vladimir (Uljanov) Lenin, kes oli viimased paar aastat põdura tervise tõttu reaalsest riigijuhtimisest küll juba kõrval olnud. Lenini “matused” toimusid kolm päeva hiljem, 27. jaanuaril 1924 – teda ei sängitatud mitte maamulda, vaid ta surnukeha asetati balsameerimise järel Moskva Punasele väljakule kiirkorras püstitatud puidust mausoleumi. Hiljem asendati see kapitaalsema kiviehitisega, kus kõik soovijaid said kuni N. Liidu eksistentsi lõpuni tema klaaskirstu pandud surnukeha vaatamas käia.

1. Liidus riigiohjad Lenini järel jõuliselt enda kätte võtnud Stalin tegi Leninist pärast surma masskummardatava võlts-iidoli, kelle kultust võimendati üli-hiiglaslikes mõõtmetes. Tema nime järgi nimetati ümber keisririigi vana pealinn Petrograd; igas suuremas linnas pidi olema Lenini tänav (soovitavalt peatänav) ja Lenini monument; Lenini portreed ja büstid kaunistasid pea kõiki kõrgemate ametnike ja ka asutuste juhtide kabinette; Lenini portree vaatas vastu kõikidelt N. Liidu rahatähtedelt ja ametlikelt aukirjadelt; Lenini tsitaatidega “vürtsitati” paljusid kõnesid ja isegi teadustöid ning neid kanti avalikus ruumis seintele. Riigi kõik olulisemad objektid olid Lenini-nimelised, riigi tähtsaim preemia Lenini preemia ja tähtsaim orden Lenini orden. Loomulikult “kirjutati ilusaks” ka Lenini ametlik elulugu, kust “kaotati” kaheldava väärtusega episoodid nagu läbikukkumine mõisavalitsejana, ülikoolis mitte hakkama saamine, mitmete armukeste pidamine, süüfilisega nakatumine Lääne suurlinna prostituutidelt jms. https://revolutionsrussia.weebly.com/uploads/4/0/2/9/40291229/9423087_orig.jpg

100 aastat tagasi, 25. jaanuaril 1924, algasid Prantsusmaal Chamonix’s VIII olümpiamängude talimängud – sinna koondati talispordialad, mida ei saanud oma olemuse tõttu suvistel olümpiamängudel (1924. aasta suvel Pariisis) pidada. Alles tagantjärele hakati neid mänge pidama esimeseks taliolümpiaks, mil lepiti kokku, et ka tulevikus eraldatakse talispordialad suvistest olümpiamängudest ja peetakse eraldi kogumina kliima poolest sobivas paigas. Nii avati teised seesugused talimängud 1928. aastal Šveitsis Sankt Moritzis juba algselt II taliolümpiamängude nime all ja selge teadmisega, et tegu ongi eraldiseisvate olümpiamängudega. https://www.chamonix.net/sites/default/files/Chamonix-1924-ice-rink.jpg

125 aastat tagasi, 10. detsembril 1898, sõlmiti USA-Hispaania sõja lõpetanud Pariisi rahuleping, mis kinnistas nii USA võidu sõjas kui ka Filipiinide, Kuuba, Puerto Rico ja Guami mineku Hispaania käest USA mõju alla. Kui Puerto Rico ja Guami on tänini USA kontrolli all (küll mitte ametlike osariikidena, vaid nn territooriumitena), siis Filipiinid ja Kuuba on läinud oma teed. Filipiinid iseseisvusid Teise maailmasõja järel 1946, Kuubale andis USA aga iseseisvuse juba 1902. aastal, misjärel jäi Kuuba kuni Castro riigipöördeni 1959. aastal USA tugevaks liitlaseks. https://weaponsandwarfare.files.wordpress.com/2015/12/cambon-sign-treaty-of-paris.jpg

125 aastat tagasi, 18. detsembril 1898, fikseeriti teadaolevalt maailma esimene autosõidu kiirusrekord, mil Prantsuse autoajakiri La France Automobile korraldas Achères’is erinevate autode võidusõidu ühe kilomeetri pikkusel rajal. Võistluse võitis Gaston de Chasseloup-Laubat spetsiaalselt võistluseks kohandatud elektriautol Jeantaud, millega kilomeetrine rada läbiti 57 sekundiga – see teeb keskmiseks kiiruseks veidi üle 63 km/h. Kiiruserekordi-autole oli tavalise kalessi meenutava kandilise kere asemele tehtud nimelt veidi voolujoonelisem kere, mis oli nii eest kui ka tagant teravikukujuline (juba siis, 30 aastat enne seesuguse tava minemist massiliseks!). https://automotivehistory.org/wp-content/uploads/2023/05/Dec18-1-Le_comte_Gaston_de_Chasseloup-Laubat.jpg

125 aastat tagasi, 21. jaanuaril 1899, alustas varasem õmblusmasinate ja jalgrataste suurtootja Opel Saksamaal autode tootmist. Selleks osteti ära Friedrich Lutzmanni autotöökoda, mis oli väikeses mahus valmistanud autosid juba alates 1894. aastast. Nii ühendati Lutzmanni kogemused ja Opeli tuntus ja haare ning esimene Opeli auto kandiski 125 aastat tagasi nime “Patentmotorwagen “System Lutzmann””. Üsna pea aga Lutzmanni nimest loobuti ning Opel hakkas autosid valmistama ja müüma omaenda kaubamärgi all, saades niiviisi Saksamaa suurimast jalgrattatootjast lisaks ka Saksamaa üheks suurimaks ja tuntumaks autotootjaks. https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/d/de/Opel_Patentmotorwagen_in_1899.jpg

200 aastat tagasi, 2. detsembril 1823, sõnastas USA tollane president James Monroe oma esinemisega Kongressi ees nn Monroe doktriini, mille kohaselt on USA vastu igasugusele Euroopa sekkumisele Põhja-Ameerikas ja vastupidi, USA ei sekku Euroopa asjadesse. Monroe doktriin oli USA välispoliitika olulisimaks põhimõtteks järgmise 93 aasta jooksul, kuid hüljati 1917. aastal, mil USA otsustas sekkuda Euroopas möllavasse maailmasõtta ning kiirendada sellega teljeriikide (Saksamaa ning Austria-Ungari) kaotust, jäädes ise võitjate poolele. Nii tehtigi ning sama korrati ka Teises maailmasõjas, mille tulemusena sai USA-st vaieldamatult maailma olulisim suurvõim, milleks ta on jäänud tänaseni.

250 aastat tagasi, 16. detsembril 1773, algasid Briti ülemerekolooniates “Bostoni teejoomisena” (Boston Tea Party) tuntud rahutused, mis lõppkokkuvõttes viisid kolooniate eraldumiseni Briti krooni alt ning kaks ja pool aastat hiljem (juulis 1776) iseseisva USA riigi tekkimiseni. Rahutused tekitas Briti uus tollimaksuseadus, mis vabastas koloniaalkaupade (sh tee) maksudest vaid Ida-India Kompanii kaubad. Kui Briti ametnikud keeldusid kõrgelt maksustatud teelaadungiga laevu Inglismaale tagasi saatmast, loopisid vihale aetud kolonistid teekastid laevadelt merre. Et edaspidi ülemerekolooniate huve kaitsta, kutsuti järgmisel, 1774. aastal kokku esimene kontinentaalkongress. Kuna Inglise keskvõim ka kontinentaalkongressi nõudmisi jätkuvalt eiras, otsustati alustada relvastatud võitlust Briti ülemvõimu vastu ning kuulutada ülemerekolooniad iseseisvaks, mida 1776. aastal ka tehti. Kuna Inglismaal polnud toona piisavalt sõjalist võimekust teisel pool Atlandi ookeani tulemuslikult suuremahulist sõda pidada, lõpetati USA iseseisvussõda 1783. aastal Pariisi rahuga, millega Inglismaa tunnustas USA-d kui riiki de jure, st leppis “magusama” osa oma üle-Atlandi kolooniate kaotusega (põhja pool, praeguses Kanadas, jäi tal osa maid siiski alles). https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/e/e6/Boston_Tea_Party_w.jpg/1200px-Boston_Tea_Party_w.jpg