Ette ära öeldes – see lipu mahakiskumine oli nõukaajal muidugi levinumaid patriootilisi ja riigivastaseid akte. Väga lihtsal põhjusel. Pühade ajal oli aega viina juua ja patriootilisi tegusid teha ja juhtumisi oli nõukogude võim lasknud üles riputada lipud, nii et patriootilist tegu polnud vaja kaugelt otsida. Ja võim siis oli omakorda valvas, et tulipead lipulõikuselt kokku roobitseda ja liistule tõmmata. Eks riigipühad jätku ka sel aastal.
Ega see lipukiskumine pole teab kui originaalne. Seda tehakse ju kogu aeg üle ilma. Ameerikas ei üllata sa tähtede ja triipude põlemapanekuga kedagi. Perset pühitakse lipuga (nagu mu hea klassivend) siiski harvem, võibolla pole aktsiooni ajal sitahäda alati varnast võtta.
Praegu vaatan ma ühe silmaga ringi, millal Eesti lippe ja maikuus eurolippe maha hakatakse kiskuma ja kes need siis on, kes seda teevad. On need vasakpoolsed, venelased või hoopis ?ovinistlikud parempoolsed venelased, eesti noored – ja millised?
Mõned lipud võiks edaspidi keset linna kogu aeg madala masti otsas lehvimas hoida. Need oleks justkui indikaator ja piksevarras. Sealt oleks kohe näha, kes mäda tomati tänase Eesti Vabariigi pihta saadab. Ütleme, et selle võiks isegi legaliseerida. Ega siis pühale ideele ei tee miskit see, kui idoot ta märgi puruks kisub. (Ma nüüd tabasin ennast ütlemast, justkui Eesti Vabariik oleks mulle miski püha idee – ja sihandseid asju ma reeglina jälestan, aga mine tea, äkki ongi. Minu puhul kõnnivad püha ja profaanne muidugi käsikäes.)
Esimesel jaanuaril mu valvas silm üht lipulugu nägigi.
Sõitsin Kloogarannast Laulasmaale merd vaatama. Kui ühelt poolt poolsaart vaatad, on meri üht värvi, teisel pool aga sootuks teise värvi ja laine ja olemusega. Oleks vintis, läheks ujumagi.
Mu naaberküla Laulasmaa postkontori ees on lipuvarras. Enamasti tühi. Ja vahel lehvib seal Eesti Posti lipp. Ja ma ei mäleta, kas seal Eesti lipp kah mõnikord tolkneb. Esimene jaanuar oli riigipüha, eks ole, ja lipuvardas nägin ma mere äärde sõites imelikku punakollast lippu. Veidrad märgid ja kiri peal. Võtsin hoo maha, ei saand sotti. Pold mina siukest lippu varem näind.
Tulin tagasi, autos mürtsus mul täisvõimsusel vene rämemuusika Sektor Gaza ja jäin lipu juurde toppama. Ronisin autost välja ja lonkisin lipuvarda alla. Mis lipp see on? Tundus, et lipu peale on joonistatud kilpkonn. Lipp oli suur, heast materjalist, küllap siidist, kahekordse kangaga, ühelt poolt kollane punase kirjaga ja teiselt poolt punane kollase kirjaga. Ja lipule oli tikitud üks sõna. Ajalootundjatele oleks see kõik võibolla tuttav tundunud, aga mulle mitte. See sõna oli kirillitsas ja ma tahtsin hirmsasti teda saada, mis sõna see ikka on.
Astusin lipuvarda alla ja kiikasin üles ja kiikasin, kuidas see lipp sinna kinnitatud on. Kuidagi ärev ja samas tuttav tunne oli. Tundus, et saan ta korraks alla tõmmatud küll, et lipp üle lugeda. Et mis mehed need siis mu naaberkülas võimu enda kätte võtnud on või arvavad, et on.
Samas nägin – eemalt üle platsi sammub minu poole habemik noormees. Talle pidi mu kavatsus selge olema. Ta tuli oma lippu kaitsma. Tunnistasime teineteist pika pilguga. Mees otsis, ehk pinge mahavõtmiseks, taskust suitsupaki ja pani suitsu ette. Võtsin seda kui rahupiibusüütamist ja sõbralikkuseavaldust. Et ärme nüüd vastu hambaid hakka kohe andma, teeme suitsu ja räägime.
Mees jõudis minuni ja me kumbki ei osanud sõnagi öelda.
Lõpuks kohmas ta vene keeles: “Ega see pole mingi fa?istlik sümbol, pole vaja muretseda.”
“Ega ma ei muretsegi. Aga ma mõtlesin jah, et mis see küll on.”
“See on üks vana letopissideaegse Venemaa märk. Meil on selline ajalooline klubi.” “See klubi on teil siin või?” tundsin, et olin uurivam ja ründavam, kui ma oleksin tahtnud.
“Ei, me rentisime siin ruumid, et pidutseda.” “Ja mis kiri seal peal on? Mis see ütleb?” “Sinna on kirjutatud Gardarika. See on meie klubi nimi. See on ka vana vene sõna.”
Kui ma õieti aru sain, viitas ta ka, et see vene sõna on kuidagi seotud Balti territooriumiga – ja see hakkas mul hiljem vägagi sees ringi keerama.
Saime aru, et tegelikult olemegi sõbralikult meelestatud ja kaklemisest suuremat ei hooli. Soovisime head uut aaastat.
“Sul mängib autos ju vene muusika,” ütles poiss ja ei saanud justkui aru.
“Mängib, mängib,” läksin tagasi auto juurde. Aga midagi jäi meie vahel lahti rääkimata ja pooleli.
Sõitsin koju, aga ega see Gardarika mulle õieti rahu ei andnud. Tundsin, et tahaksin tagasi minna ja öelda, et võtku ikka oma vene lipp sellisest kohast maha. Samas tundus see ka kuidagi naiivne ja tobe. Küll on hea, et ma praegu ei joo ja et meil pole kodus püsse nagu ameeriklastel.
Mulle koitis ka, et igasugu rahvuskonfliktid võivadki algul olla väga naiivsed ja tobedad, aga kui tuleb esimene verine nina ja siis esimene laip, on sündmused muutunud pöördumatuks ja tobeduse asemel absurdsed, aga teha pole suurt midagi. Ja võibki jääda aastasadadeks ninu veristama.
Lipuvardast Laulasmaal oligi saanud tunnete maandamise piksevarras, aga õnneks
välku ei tulnud. Veel.
Õhtupoole sõitsin Kloogarannast Keilasse poodi ja sõitsin ringi – uuesti Laulasmaalt läbi. Gardarika oli maha võetud. Vardas rippus lipp Eesti Posti embleemiga.
Mul on endal elus hea mitu korda lippudega jama olnud. Ilmselt olen piisavalt mässumeelne ja piisavalt loll, et just lipuvarda juures mässu välja elan. Ma ei hakka rääkima Raul Meele tellimusel kirjutatud vägisõnalisest tekstist Eesti lipu värvilistel tahvlitel, mis palju lolli pahameelt tegi. Ja mis tegelikult oli tõsiselt patriootiline akt. Ja vahendas mingit ängi, valu ja sisemist segadust. Meel arvas, et vägisõnades on vägi, see õige eesti mehe vägi, ja tal on õigus. Vägi võib olla (ja kui sõnu kasutatakse mööda, siis pole seal enam muidugi mingit väge, või on mingi möödavägi). Aga sest pikalt ei viitsi rääkida.
Ma võiksin kirjeldada, mis mul lippudega nõukaajal juhtus.
Ma ei mäleta, kust ma võtsin maha selle lipu, mida ma sallina kasutasin. Lainelise merega Nõukogude Eesti lipu. Minu meelest oli väga punk, et mul oli siuke sall, ja ma käisin nii kaua ja käisin ka paraadil, ilma et keegi oleks midagi öelnud. Ega ma isegi ei mõelnud seda kuidagi poliitiliselt. (Aga, noh, ma võin nüüd olla üsna kindel, et küllap ette sellest kanti.)
Kord vintispäi ja pühade ajal hulkudes võtsime tõesti lipu maha, aga sel lihtsal põhjusel, et kamraadil oli vaja tagumikku pühkida ja lipp tundus hea puhas ja igati sobilik materjal. Tagumikupühkimiseks ei kulunud ära kogu lipp. Midagi eriliselt patriootilist või poliitilist selles aktsioonis polnud. See oli lihtsalt loomulik tegu.
Pool lippu jäi alles, sellega marssisime uhkelt ringi, kuni meid lõpuks Keilas kinni nabiti. Õnneks jäi saladusse, kuhu pool lipust oli kadunud. Istusime päevakese kinni, puudusime koolist põhjuseta ja siis ei osanud midagi peale hakata, käisime luduskõrvu koolis ja ootasime, mis saab, millal meid lint?itakse.
Ühel päeval korjas dire mu inglise keele tunnist välja ja teatas mulle, koridoris läbi hammaste sisistades, et ma olen kuradi loll. Selles oli tal muidugi õigus, aga see polnud mulle koolis mingi uudis.
Ma kahetsesin pattu nii hästi kui suutsin ja kummalisel kombel ei visatud mind isegi koolist välja. Küllap oli nii otsustatud kuskil mujal. Tähendab, visati küll välja, aga tingimisi, nii kirjutati ka tunnistusele. Mul olid lihtsalt juba kõik teised mõeldavad karistused olemas, käitumishinne varem alandatud ja õppenõukogu noomitus saadud. Tjah, ma oleksin pigem tahtnud olla hea õpilane, aga ega eriti ei viitsinud.
Insta ajal pandi mind teise lipujama pärast juba kümneks päevaks kinni, aga õnneks kohtu alla ma ei läinud.
Need lipud on ühed imelikud asjad. Hea, et mul pole oma isiklikku lippu. Kui keegi selle peale situks või sülitaks, peaksin ma ju kohe elu ja surma peale võitlusse asuma. Aga ei taha nigu. Samas ootan ikkagi huviga, kuidas reageerib kevad Euroopa Liidu sinistele kollatähelippudele.
