Ülemöödunud sajandi kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel siirdusid Krimmi eesti väljarändajad ja asustasid seal külasid nagu D?urt?i (Pervomaiskoje), Kont?i-?avva (Krasnodarka), ?õrt-Karakt?ora (Gvardeiskoje), Ut?kuju-Tarhan (Kolodeznoje) ja Zamruk (Beregovoje). Mõistagi nimetati külad kaardiväelaste ja punatähtede järgi hiljem, alguses kandsid need tatari nimesid.
Krimmi Vabariik (Respublika Krõm) on Ukraina suhtes eristaatuses suhteliselt autonoomne osariik, kus räägitakse vene keelt ja valitsevad Venemaaga ühinemise meeleolud. Nagu üks mammi mulle Beregovojes oma tares lahkelt vestis, johtub see ainult sellest, et Ukraina poliitikud olevat väga korrumpeerunud ja kahepalgelised: Leonid Kut?mast ei tasu rääkidagi, uus presidendikandidaat Viktor Janukovit? (peaminister, praeguse presidendi poliitika tõenäoline jätkaja) ajab igas kandis ise juttu, teine kandidaat (läänemeelseks peetud) Viktor Ju?t?enko on tänaseks mürgitatud. Väidetavalt.
PÕIS HÜPPAS KARUSSE
Läänes vaieldamatult tuntuimaks Ukraina poliitikuks on demokraatliku rinde bloki üks liidreid Julia Timo?enko (Ukraina energaisüsteemi endine esinaine, arreteeriti 2001. a. majanduslike süüdistuse alusel, mida Ülemkohus ei kinnitanud). Tema kohta oli mammil öelda suisa midagi õudset. Tema mees olevat juba raha virutamisega vahele jäänud ja istub ammuilma kinni. Timo?enko on tegelikult suurröövimise organisaator, aga teda kaitsevat parlamendisaadiku staatus. Minu küsimusele, kas nii ilus naine võib üldse millegi nii räpasega tegelda – ilus naine valdab ju tohutut populaarsust ja isiklike ambitsioonide rahuldamiseks võib ta kasutada seda – vastas mammi midagi sellist, mis eesti rahvasuus juba ammu käibel, aga kõlab vene keeles natuke teisiti: ilu ei panda padaje.
Selles kohas tahaks allakirjutanu nüüd minna krimmieestlaste juurde üle ja teha väikese märke nendegi kõnekäändude kohta. 83-aastase Rosilda Lootuse kodust Luige talust (Krasnodarka) sai näiteks üles kirjutatud järgmine laul, mõneti võis seda pidada ka “ütlemiseks” või “lausumiseks”:
“Pennadi, pennadi üppas põis, karu pidi lehki käiss.” Imelik aktsent tulenes siin sellest, et seda skandeeriti rõõmsas peolauas kõik koos, normaalselt ja vabalt rääkis eesti keelt aga üksnes vanaproua, kes lausa käskis külalistel endaga rääkida “puhast vaba laia eesti keelt”. Aktsendi ajas sisse lapselaps Serjo?ka, kes teadis eesti keeles kahte sõna: pennadi ja kaaru. Vaene mees pidi minema hommikul kell viis rängale füüsilisele tööle, aga öösel kell kolm avaldas ta veel kustumatut soovi juua; arvake siis ise, kui raskeks kujunes ülestõusmine. Mida see seltskond peolauas üldse hindab ja milline on tema maitse, näitas perepoja sõbra jutustatud morbiidne anekdoot: poiss ja tüdruk armastavad teineteist nii, et otsustavad üheskoos kuristikku hüpata, veendumaks, kas nende arm ka tõesti tugev on. Astuvad mõlemad kuristiku servale, aga juhtub nõnda, et mees pudeneb enne alla. “Kas sa tuled järgi, kallis?” kostub alt kajana. – “Hä-hää, mul on juba teine valmis vaadatud, idioot!” Anekdoot näitab selgesti, mille üle Krimmi kutid südamest naeravad. Et aga Serjo?ka pajatas mulle ka Arnold Rüütli tegemistest Krasnodarkas, olen ma tõesti tänulik.
PRESIDENT RÜÜTEL KRIMMIS
Rüütel viibis Krimmis ja muu hulgas Krasnodarkas 2002. aasta oktoobris toimunud riigivisiidi käigus. Serjo?ka: “Eesti presidendi auks anti Simferoopolis kaks tundi saluuti, nagu see presidentide puhul meil kombeks on. Siis teatas raadio, et president tuleb Krasnodarkasse. Tundsin kohe uhkust: minu kodukülla.”
Kohalikud elanikud seletasid, et enne visiiti muutus külas paljugi. Tulid riigitegelase ihukaitsjad ja muud asjamehed ning käskisid kõik koerad ära viia, et need külalist ei häiriks. Küla koerte rõhuva enamuse moodustasid aga sõbralikud, vagad ja truud nn. “trühvelkoerad”, väikese spitsi eriline krimmi alasort, kes kogub oma hända hulgaliselt takjaid. Eriti palju liigub selliseid ringi Pervomaiskojes. Üks niisugune kassi suurune koer jäi presidendi väljumispaigale üsna lähedale ja tema liikumisareaal paiknes keset küla, siis ihukaitsjad andsidki käsu: “Ära peita!”
Rüütel tundnud siis huvi, kuidas noored eestlased ka elavad. Talle jutustati, et Krasnodarka koolis, kus neli tundi nädalas on muuhulgas võimalik saada eesti keele õpetust, on talvel väga külm. Kool oli toona põletusahjukütte peal ning lapsed, muu hulgas noored eestlased, pidid hommikuti kaasa võtma padja istumise alla ja hulganisti põletismaterjali. Rüütel ütles, et kooli tuleb kohe keskküte panna ja tema saab selle eest hea seisma. Paraku nii kiiresti see asi just ei juhtunud, kuid on lõpuks korras.
KRIMMI EESTLASED JA EESTI KEEL
Krasnodarka küla eesti soost õpilaste juurde sõitis nüüd uus eesti keele õpetajanna, Helle Aunap. Ta sattus aga venekeelsesse kooli, kus näiliselt on küll kuue rahvuse esindajad, kuid kus mingist eesti keelest väljaspool koolitundi kuuldagi ei taheta. Ka oma õpilastega suhtleb Helle väljaspool tunde peamiselt vene keeles. Samas ju motivatsiooni oleks: kui direktriss eesti lastelt küsis, miks nad nii vähe inglise keelt õpivad, siis vastati: “Me läheme ju tulevikus Eestisse, mitte Inglismaale, meie peame ikka eesti keelt õppima.”
Polina Pronina tuligi nüüd Pedagoogikaülikooli, õppima eesti keele õpetamist vene koolides. Suur oli aga õpetaja Helle Aunapi üllatus, kui neiu eestikeelsetele küsimustele üliõpilasenagi ikka vene keeles vastas. Seda seletab Aunap asjaoluga, et eesti keele rääkimise harjumust pole tekkinud, käänamine ja pööramine on pealegi väga rasked. Niisiis: kui juba kohalikud tipud nagu Pronina ikka ja alati ainult vene keelt eelistavad, mida sa siis väikestelt lastelt ootad?
Eestlase Leonhard Salmani juhtum on aga lausa kurjast. Eakal mehel on kogu elu olnud üks määrav hobi, mis kohati muutunud lausa elutööks: krimmieestlaste ajaloo ja kultuuri uurimine. Tal on leidunud suurepäraseid võimalusi käia end Eestis täiendamas, vestelda kaasmaalastega nii meil kui mujal. Oma sõnul on ta neliteist aastat püüdnud eesti keelt õppida – mõistagi ütles ta seda vene keeles. Tegelikult on tema eesti keele rääkimise harjumus haruldane: ta alustab ootamatult juttu eestikeelsete lihtlausetega nagu “kuidas reis?”, “meil on ka tore”, “meil on siin külas, või znajete”, “no see peab olema”.
Sellega näitab härrasmees, et ta keelt justkui valdab – ta kuulaja on juba häälestunud eesti keelele. Siis aga järgneb ootamatult vigane ettepanek: “Ma reagin njud vene keele?” Kahjuks on selliseid eesti rahva ajaloo “uurijaid” seal teisigi. Kindlasti oleksid nad väga üllatunud, kuulates meie keeleinimestest estofiile: Kazuto Matsumurat, Antoine Chalvin’i või Jekki Rjazinit. Kuidas need mehed küll suudavad?! Nemad ju ennast eestlasteks ei nimeta, eesti keelt räägivad aga nagu noored jumalad.
Suure keele keskkonnas ei ole end mõtet väikese keele ära õppimisega vaevata, eestlaseks on aga end sellegipoolest huvitav pidada: saab kirevad võõrapärased hilbud ja teisedki vaatavad su peale teisiti.
“ISTUGE, SIKA!”
Õnnetuse üle ei tasuks muidugi naerda, põhjus peitub kunagistes stalinlikes repressioonides, mille tagajärjel eesti koolid Krimmis suleti. Eelmainitud Rosilda Lootus, kes, muide, kogu elu elanud jalust vigasena ratastoolis, aga siiski abielus olnud ja lapsi sünnitanud, oskab keelt nii vabalt üksnes sellepärast, et on seda koolis õppinud. Kuidas aga venestamine algas?
Eestikeelse pealkirjaga venekeelne ajaleht “Krimmi Eestlased” toob ära ühe kohaliku legendi.
Kolmekümnendate aastate lõpp, külake Feodossia lähedal. Vanamees astub mööda tolmust külateed. Ta kõrval peatub miilitsionääride ja julgeolekuvolinike mootorratas. Mehelt küsitakse: “Vanamees, kuidas su nimi on?” Küsitu lööb kannad kokku ja vastab reipalt: “Kohalik elanik Anton Jakovlevit? Sikk, teie teenistuses.” Vastus: “Ära valeta, vanamees, sellenimelisi siin ei ela. Istu peale, läheme jaoskonda, seal selgitame, mis lind sa selline oled!” Jaoskonnas oli lahke ohvitser, tema ütles: “Istuge, Sika! Kuidas läheb, Sika? Mida uut kuulukse, Sika?” – “Sikk, mitte Sika. Palun minu nime mitte väänata!” – Seepeale näitab ülekuulaja raudnuuti ja ütleb: “Kas sa seda nuuti näed, Sika?” Jah, õnneks näeb nuuti ja pääseb lõppkokkuvõttes ka õigel ajal minema: muidu ei teaks sellest loost ju maailmas keegi.
Ukrainasse tuleks minna edaspidigi – siis, kui võimul näiteks hoopis Julia Timo?enko ja Kiievi toodetud kuulus Kolt?uga radar (mis küll avastab lennukeid, kuid mida ennast ei ole võimalik avastada) levib kõikjale üle maailma Iraagist Põhja-Koreani.