Kui rockmuusika kuuekümnendate esimesel poolel ENSV-sse jõudis, oli enamus algupärasest rock’n’rollist ammu maha kantud. Märksõnadeks olid Elvis Presly ja Jerry Lee Lewise asemel The Beatels ja Rolling Stones. Inglise bändide USA vallutusteni oli veel paar aastat aega, LSD elas laboris teadlaste juures ning keegi ei teadnud, et kosmonaut Juri Gagarin veel selle kümnendi sees lihtlabasel lennuõnnetusel hukkub.
KUUEKÜMNENDATE ESIMENE POOL
Tagantjärgi on raske kuuekümnendate ENSV skenes midagi revolutsioonilist näha. Mis mäss see on, kui mängitakse üks-ühele maha Radio Luxembourgist kuuldud või Soome TVst nähtud poplugusid? Sedasorti noori kaveribände oli tollal terve maailm täis. Ja on tänaseni. Revolutsioonilisuse mõõtme annavad skenele selle aeg, koht ja ümbritsev kontekst.
Kusjuures – kui kusagil räägitakse rockmuusikast Nõukogude Liidus, jääb alates kuuekümnendate esimesest poolest ENSV-s toimunud bändibuum alati mainimata.
Ometigi oli ENSV tänu ülalmainitud piraatraadiotele ja Soome televisioonile ülejäänud riigist tagantjärgi vaadates nii viisaastaku jagu ees. Aga keda see huvitas – mis läänest, see paha, parem vaikime maha.
Ja nii algabki ametlik Nõukogude rock mitte kuuekümnendate esimese poole Tallinnast, vaid sama kümnendi lõpu Moskvast ja Leningradist.
KOMSOMOLIKOOSOLEK JA BIITLID
Kuigi biitansamblid, nagu neid esimesi rockbände tollal kutsuti, olid ametlikud põlualused, jätsid nad jälje, näitasid teed. Kui mitte individuaalarvestuses, siis meeskonnaarvestuses küll. Laiemas plaanis panid kuuekümnendate bändid paika hulga kirjutamata reegleid, mis osaliselt tänapäevani kehtivad. Ühe ajastu paratamatusest on saanud universaalsed mängureeglid. Aga see on hoopis teine teema.
Biitansamblite jäetud jälg ei piirdu ainult kohaliku rocki reeglite kirjutamise ega oma kaasaegsete inspireerimisega. Jah – nooruses telerist nähtud rockbänd võib olla peasüüdlane mõne tänase estraadi -ja süldilauliku üleliidulisest pubidevaheliseks taandunud tähelennus. Kusjuures selle bändi nimi polegi oluline, sest teisalt on seesama televisioonis esinenud biitansambel süüdi iseseisva ja mitteametliku noortekultuuri tekkimises ja levikus totalitaarse ühiskonna tingimustes. Paul MacCartney võit Pavel Kort?angini üle. Komsomolikoosolek vs biitlite värske plaadi neljas, veel talutava kvaliteediga ümberlindistus. Näiteks.
KAS JA KES KAVERDAKS BLOC PARTYT?
Asjaolu, mis pea kõigi biitansamblite juures kõrva hakkab, on originaalsuse pea täielik puudumine. Lihtsaim viis olla sama ?eff nagu Rolling Stones näis olevat rollingute üks-ühele kaverdamine. Kui juhtus, et ansambel pääses läbi ime raadiosse või televisiooni, tuli lähtuvalt ajastu nõuetest ingliskeelne tekst eestindada. Nii ongi Eesti esimene mitteametlik pophitt Optimistide “Mul on tunne” originaalis briti ansambli Herman’s Hermits lugu “You Won’t Be Leaving”.
Omaloomingu kohati lausa marginaalne osakaal tekitab tagantjärgi küsimuse, kas tollal polnud noored muusikud piisavalt lahtise mõtlemisega, et ise kitarril duure ritta panna? Või polnud neil seda lihtsalt vaja? Publik nõudis ainult hitte ning varasalved – Inglismaa ja Ameerika edetabelid – olid praktiliselt ammendamatud. Lääne poplugude eestindamise praktika kandus biitansamblitest estraadi ja kestis edukalt üheksakümnendate alguseni, kui komme aegade muutudes hääbus. Bändide napist omaloomingust on tänaseks klassiku staatusse jõudnud Gunnar Grapsi omaaegse ansambli Mikronid lugu “Üks imelik masin”. Olekski nagu kõik.
Ja nüüd kujutage ette, kuidas kõik Eesti indibändid vehiksid mängida Arctic Monkeys’i, Bloc Party ja Oasise kavereid, samas kui punkbändid katsuksid jõudu kõigega alates Green Dayst kuni Blink-182’ni. Ja poplauljad esitaksid Kaari Sillamaa eestindatud versioone Britney Spearsi, Pinki, James Blunti ning Robbie Williamsi repertuaarist. Päris puine tunduks, või mis?
MIDA EI TEA, SEDA POLE OLEMAS
Mõnevõrra kummaline tundub, et kuigi tollaste ansamblite salvestusi kuulates leiame nii teismelistele tüdrukutele mõeldud pop-rocki, vanakooli souli, gruuvivat surfi, lärmakat garage’i kui ka närvidel mängivat psühhedeeliat, taandub kõik ühisnimetaja “biitmuusika” alla.
Teine asjaolu, mis tänapäeva vanamuusikahuvilistele (ma ei pea siinkohal silmas Hortus Musicust, pigem The Kinksi) ilmselt kahtlane tundub, on ainult teatud bändide kaverdamine. Hästi – oletame, et ENSV-s oli kümme väikest Rolling Stonesi, kaks The Kinksi ning kaheksateist The Beatlesit. Aga kus olid kohalikud Amboy Dukes, MC5 ja The Sonics? Kõlapildilt võis mõne keskooli The Beatles olla küll pigem The Sonics, kuid “Have Love, Will Travel” kaverdati esmakordselt alles aastal 2002 Kwing-Kungksi poolt. Aga kuidas pidigi Nõukogude noor kursis olema vähetuntud USA garaa?ibändi olemasolu ja loominguga?
“Mida ei tea, seda pole olemas” fenomen on huvitav ning just suletud ühiskonna väljaspoolt sisse imbunud subkultuuridele omane nähtus – vastu võetakse pea kõik, mis vähegi kättesaadav on, asjade tegelik olemus ja taustsüsteem jääb mõistmatuks, kõik läheb ühte katlasse. Omal ajal just selle n-ö kriitikameeleta ja kontekstitajuta jäljendamise pärast ansambleid kritiseeritigi. Aga oleks siis keegi lahti seletanud, mis see psühhedeelia või glam-rock ikkagi on. Ilmselt oleks nii mõningi piinlik ansambel või seik olemata jäänud.
Suhtelisuse näitena tooks ära poolkogemata Soomes kuulsaks saanud, kuid Inglismaal tundmatuks jäänud The Renegadesi. Tundub, et tegemist oli sama ägeda bändiga nagu The Kinks – kuulati ja kaverdati mõlemaid. Aga me ei leia The Renegadesi Inglismaa edetabelitest. Ja siin peitubki trikk – ükskõik kus kuulsaks saada võib igaüks. Hilisemast ajast Charizmat mäletate?
MIS LIIKUS TOLLAL?
Samuti ei saa me ENSV kuuekümnendate kontekstis rääkida eri skenedest – üks paha lääne jäljendamine kõik. Vähemalt ametlikult. Ning ma ei usu, et muusikudki tollal eriti asjadel vahet tegid. Selles mõttes oli tollane segapuder ehk isegi parem, katsu sa tänapäeval hevinoori indinoorte lemmikbändi kontserdile meelitada?
Ma ei tea, aga mind huvitaks, kui palju liikus tollal, kuuekümnendate lõpus, aga ka seitsmekümnendate esimesel poolel Eestis näiteks proto-punk bändide salvestusi? Tundub, et mitte liiga palju, sest muidu oleks Deep Purple’i ja Uriah Heep’i vahele mahtunud ka reanimeeritud New York Dollsi kontsert.