Kõik muutus, kõik oli võimalik, kõike võis katsetada. Ameerika. Viljakas pinnas, kust võrsus jazz Ragtime, dixieland, bepop ja siis juba free jazz ja avangardjazz. Avangard-hiphop ehk avant-hop ja üldse kõikvõimalik avangardlus iseloomustab hästi siinse loo kõiki tegelasi. Avant-Garde pärineb prantsuskeelsest sõnast vanguard ja tähendab osa sõjaväest, kes seisab alati ülejäänud rügemendi ees. Muusika puhul on seda mõistet põhjust kasutada, kui juttu julgetest prohvetitest, kes liiguvad sammuke-kaks teistest ees ja rajavad täiesti uusi arengusuundi. Avangard-jazz tõstis au sisse improvisatsiooni, suunast kui sellisest hakati rääkima 50ndatel seoses bändiliidri Sun Raga, olulisima avangardimehe tiitel kuulub kindlasti John Coltraineile.
DISAINIDA HELI
Liigume nüüd aga muusika- ja inimajaloo keerdkäike pidi Ameerikasse, linna LA, tegelase juurde nimega Carlos Nino. Tagasihoidlik noor mees, kelle tegemistest vaevalt just palju teatakse, lähemal uurimisel hakkavad selle 28-aastase eluaegse LA-lase juurest hargnema aga mitmed keerdkäikepidi jooksvad niidid.
Eelkõige tuntakse teda instrumentaalavant-hopi duo Ammoncontact loova jõuna, kes meisterdab minimalistlikku-atmosfäärilist ambient-hopi, mis suure osa oma algmaterjalist ja mõjutustest võtab vintage-soul-jazzist. Ja siis teame me teda loomulikult veel kui koostööprojekti Dwight Trible & the Life Force Trio eestvedajat. Carlos Nino nime taha peitub palju veel.
Oluline lähtepunkt on Nino jaoks LA raadiojaam KPFK ja saade ,,Spaceways, kus ta mängib kõike alates Sun Rast kuni kõige eklektilisema elektroonika ja vanakooli hiphopini. Mõne aja möödudes korraldab ta artistide kontserte nagu Terry Callier, Yusef Lateef, Gil Scott-Heron, Horace Tapscott ja siis tänapäevased tegijad nagu Anti Pop Consortium, Blackalicious, Madlib, Dj Shadow, Cut Chemist. Tänu raadio-showle ja kontsertidele saab Carlos tuttavaks legendaarse soul-jazz-vokalistiga Dwight Trible, kes palub Ninol algatuseks produtseerida oma sooloalbumi Horace. Kõik areneb ja edeneb, üks asi viib teiseni ja Carlosest kujuneb asjade üllatavat, samas loomulikku rada pidi oluline lüli muusikute, muusikastiilide ja koguni põlvkondade vahel. Peagi sattub Nino kokku tunnustatud helilooja ja löökpillimängija Adam Rudolphiga ja koos luuakse unikaalne kooslus Go: Organic Orchestra, mille musitseerimisvormiks on orgaaniline tööprotsess: orkestrijuht annab kätte põhiteemad ning orkestritäis muusikuid väljendavad end oma instrumentidel täiesti spontaanselt. Eesmärgiks improvisatsioonilise muusika evolutsioon. Teine koostööprojekt koos Rudolphiga on Hu Vibrational, kus saavad kokku kaks maailmaklassi löökpillimängijat: Adam Rudolph ja Hamid Drake mehed, kes isekeskis on mänginud-lindistanud koos artistidega nagu Pharoah Sanders, Herbie Hancock, Bill Laswell, Jah Wobble, Don Cherry jpt. Hu Vibrational võtab ette muusikastiili boonghee, mis on tantsumuusika ilma kindla rütmita, ainult gruuvide kogumid Aafrika suguharude juurest pärinevad iidsed rütmid esimene minimalistlik hip-hop ja broken-beat. Carlos Ninost saab trio kaasprodutsent ja tema ülesandeks on valida tempod, vormida välja rütmid, leida sobivad instrumendid ja disainida heli.
ORGAANILINE GRUUV JA RAHUSÕNUM
Aasta 2001 ja 11. september. Kaos, hirm ja viha. Ja Carlose peas sünnib idee: armastus, rahu ja rõõm vihkamise, hirmu ja kaose vastumürgiks. Alguse saab superprojekt Build An Ark. Dwight Tribleiga koos kutsutakse kokku 20 muusikut läbi kolme generatsiooni, muuhulgas jazz-veteranid nagu Phil Raenelin (Motowni sessioonimees ja Trible Recordsi kaaslooja), Derf Reklaw (Phil Cohran Artistic Heritage Ensemble), Dwight Trible ja Nate Morgan (Horace Tapscotti Pan Afrikan Peoples Arkestra), tunnustatud löökpillimängija Alan Lightener ja Adam Rudolph. Lisaks veel lauljad, tantsijad, trummimängijad.
Kui seda imetabast orkestrit millegagi võrrelda, siis kindlasti esmalt Sun Ra Arkestraga. Nende muusika on imeline segu aafrika rütmidest, jazzist, soulist ja poeesiast, mis sulandub orgaaniliselt kokku sujuvate gruuvide ja rahusõnumiga.
SÕLMPUNKTID MUUSIKAS
Asjade loomulik käik viib plaadini Peace With Every Step, millel on 18 lugu täis käeplaksutusi, flööte ning spontaanseid hüüdeid vabadusest, rahust ja õnnest. Päikseline ja spirituaalne. Mitte terakestki küünilisust. Kõige selle taga on Carlos Nino, kes jääb targalt ja tarmukalt tagaplaanile, lastes vanavirtuoosidel oma rada pidi kulgeda. Nino produktsioon ei satu siin kordagi Matthew Herberti moodi trikitama ja tükeldama, vaid on justkui nähtamatuks fooniks ja siduvmaterjaliks, mis annab albumile ajatu live-lindistuse tunde.
Omal vaevumärgataval moel on Carlos ühendavaks ja kokkutoovaks jõuks sõlmpunktiks mitmele olulisele sündmusele muusikas. Sild generatsioonide ja muusikute vahel, kes ilma tema osaluseta tõenäoliselt kunagi omavahel kohtunud ei oleks.
8. detsembril toob Carlos koos oma põhilise koostööpartneri Dwight Tribleiga Tallinnasse projekti Dwight Trible & the Life Force Trio. Võimalus näha ise, mida tähendab avangard kõige paremas mõttes.
Peace!
***
RÄÄGIB CARLOS NINO:
Muusika arengus on absoluutselt kõik võimalik, see progresseerub ja siis pöörab iseennast sealsamas jälle tagurpidi. Arvan, et peagi hakatakse rohkem tähelepanu pöörama klassikalisele muusikale ja romantismiperioodi harmooniatele, kasutades laiemaleulatuvamaid polürütme ja rütmikihte, eksperimenteerides samas ka heli allikatega. Minu suurimad eeskujud ja mõjutajad on Sun Ra, Bill Lee, Erik Satie, John Coltrane, Pharoah Sanders, Yusef Lateef, Claude Debussy, Jorge Ben ja Brasilian Tropicalistas. Uuest muusikast Daedelus, Miguel Atwood-Ferguson, Dilla, Madlib, Broadcast ja Stereolab.
Suur osa 60ndate muusikast on täiesti ajatu, inimesed andsid endast kõik, mis nad suutsid ja oskasid. Sun Ra ja John Coltraine’i puhul, kes mõjutasid nii paljusid, on tegemist kõrgema tunnetusega ja ma olen väga huvitatud ka selle tunnetuse lainel tegutsema. Ma ei tegele mineviku või retro elustamisega, vaid sellega, et jõuda selle võimsa energiaga ühele tasemele. Loovusel ja muusikal ei ole piire.
Võib öelda, et ma olen jah omal viisil sild generatsioonide vahel, paljud artistidest, kellega ma töötan, jõuavad tõepoolest läbi meie koostööprojektide noorema publikuni, inimestele meeldib selline kombinatsioon ja see toimib.
Jazz ja hip-hop segunevad Life Force Trio projektis meil täiesti. Dwight on jazz ja helitaustad on hip-hop ja funk. Laivis on meil laval Ameerika üks tunnustatumaid jazz-vioolamängijaid Miguel Atwood-Ferguson ja soul-funk trummar Dexter Story. Mõlemad on fantast muusikud, mõlemaga teen koostööd ka muudes projektides. Meie kokkumängu teeb eriliseks see, et kuigi oleme kõik eraldi väga erineva ja erilise nägemusega muusikud, siis koos musitseerides hingame me täiesti ühes rütmis.
***
HIPHOP, MIS EI OLE HIPHOP
Valner Valme
Postimehe popmuusikatoimetaja
Räägime muusikast. Stiil, mis ei ole stiil, on tavaliselt selle stiili tulevik. Ta ei ole veel see, milleks teda pidama hakatakse. Ta ei ole enam see, milleks teda võiks pidada.
Hiphop läks nihkesse tegelikult juba 80ndate keskel, kui Beastie Boys segas räpi rokiga ja lisas omalt poolt hullud sõnad ja friigi, jõhkra, samas lustaka huligaansaundi. Juba 80ndate lõpul astus Wild Bunch, tulevane Massive Attack, rajalt kõrvale ja hakkas triphop sündima. Ja nii edasi. Iga stiil läheb lõhki ja tekib palju poegstiile.
Väike paradigmanihe on peavoolu-hiphopi kõrval käinud iga paari aasta tagant. 21. sajandil kisub tähelepanu järjest enam põimik weird-hopi alaliine. Õigemini: kuidas neid nimetada, selle üle tegijad ise pead ei murra. Ärme meiegi. Saundid, rütmistruktuurid ja kogu loogika on ikkagi eksperimentaalsed ehk ei ole joonistatud etteantud raamidesse.
Glitch-hop, murtud hip-hop, elektrooniline hiphop, avant-hop, üldistustes sageli lihtsalt alternatiivne või tulevikuhiphop.
Üks liin on see, mida ajavad USAs Madlib, J Dilla ja sellised rütme ja sämpleid üle võlli keeravad, nihestatud isekaid biite segi miksivad mehed. MF Doom oma paljude alter egodega. Või võrdlemisi vihase leibeli Defitive Jux jõuk. Funk, jazz, soul ja muud musta muusika ja räpi algosakesed on ümber pööratud ja tulevikku visatud, kus nad saavad kosmosest oma vabalangemise alla üsna kummalised biidisüstikud. Futurism.
Kaks esimesena nimetatut, futurism, vana alternatiivne jazz ja uus kosmiline heli kohtuvad ka projektis Dwight Trible & The Life Force Trio. Trible on 52aastane jazzimees – rohkem selline alternatiivklubide tüüp, ja tema taustale tekitavad selle maakera pealt ärasõitvaid helisüsteeme Carlos Nino space-hop, tech-dub, glitch-funk ja muid sumedaid, tähistaevaseid rütmikombinatsioone pakkuvast instrumentaalduost Ammoncontact, Sa-Ra, Daedelus, Madlib jt.
Trible & Trio + mainekad andergraundprodutsendid andsid tänavu Londoni jazzhop-plaadifirma Ninja Tune all välja albumi “Love Is The Answer”. Armastus, rahu, maailmakõiksus ja teised suured sõnad iseloomustavadki sageli seda tulevikku suunatud hiphop-?anri.
Kuula ka: Daedelus “Exquisite Corpse” (Ninja Tune), Ammoncontact “New Birth” (Ninja Tune), Prefuse 73 “Surrounded By Silence” (Warp), Savath + Savalas “Folk Songs For Trains, Trees & Honey” (Symbiotic) ja kõiki teisi häid plaate maailmas.