Vahur Koorits muidu järjest enam kollastuvast Postimehest märkas aga asja teist külge: nimelt on kesk- ja ülikoolilõpetajad uskumatult ülbe kaader. Ma ei kujuta ette ühtegi juhti, kes võtaks oma käitisesse (olgu selleks siis kama milline firma) vastu selli, kelle pilgust paistab eelkõige enesekindlus ning kes küsib – hakkamata enne edasi rääkimagi – hakatuseks paariteist tonni.
Mõnel tüübil on võll ikka väga selgelt üle kruttinud. Ja aeg pole kah enam, mil – Marek Strandbergi kuldsete sõnade kohaselt – kusagil 90ndate algul “otsiti piimahammastega tegevdirektorit”. Toonased piimahammastega tegevdirektorid teavad piimahambulistega seonduva riski suurust ning – nagu ikka ühiskondlik ringkäendus toimib – eelistavad tiba vanemaid inimesi, kusagilt oma kaasajast.
Vahe ka selles, et kui 90ndate algul riskisid toonased hakkajad üsna paljuga, siis praegune töövestlusele ilmuja tahab viiteteist tonni ilma igasuguse riskita, justkui loomuliku akti korras, veel enne kui lill on liigutatud.
Eks paljuski on süüdi jutud meie müütilisest majanduskasvust ning orgastilised nentimised riigiraha kohta, mida polevat kuhugi panna. Siin kõiges on omajagu tõde, ehkki sellega meenub üks äärmiselt õudne Villu Tamme lugu, kus nimetatud härra annab teada, kuidas “kõik mis tõuseb, kord maoli on maas”. Sõber Villul on õigus.
Sooviga saada kõigepealt pappi ja alles siis hakata tutvuma asja sisuga, meenub Venemaa uus aktsioon: soov esitada Balti riikidele arve. Sõnaga, nõuda Eestilt NSV Liidu välisvõla tagasimaksmist. Kuna Venemaa on liidu välisvõla tasuda lubanud, hakkab ta pressima endisi “vabariike”. (Muuseas, juba 1993. kavatseti üle anda arve sõjaväebaaside “eest” – mis vene vägede lahkudes paraku siia jäid.) Igale loogiliselt mõtlevale inimesele täiesti ajuvaba üritus, ent poliitika on meile korduvalt näidanud oma halvemat külge.
Kui viia kokku kaks asja – justkui elementaarne kõrge palk (aga poliitika on see liivakast, kus kasvavad tõelised hüved) kombinatsioonis suvalise mittemidagitegemisega – kui ikka ei tee, ei karista sind neli aastat keegi, ja venelaste järjekordne kübaratrikk (millised ei lõpe ka tulevikus), hakkab asi muret tegema.
Umbusaldan – eriti riigi tasandil – inimesi, kelle käsi sirutub kopika järgi kiiremini kui mõistus või süda ärkavad. Ja ülbe poliitik (nelikend tonni ja kerige kurele) on? mnjah. Me ju juba näeme seda.
Lisame sinna juurde haridussüsteemi, mis on kokku tõmmanud näiteks koolide eesti keele tunnid (nii et ülikoolide õppejõud nendivad, et üliõpilasi tuleb emakeeles kirjutama õpetada) ja saame keskmise suurusega ko?maari.
Ülbusel ja mõtlematusel on valusad tagajärjed.
Mentaliteedi värk. Ja see paneb ringiga kuklasse.