LOOMING OKASTRAADI TAGANT: Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel uurib, kuidas Kasahstani vangilaagrites kultuuri tehti.
Selle aasta märtsikuus Almatõs, Kasahstani Vabariigi endises pealinnas kolleegidega uusi projekte plaanides istusin pidevalt raamatukogus. Kohalikud kolleegid on ajaloolased ja neil on terve instituut, mis tegeleb sünge teemaga – Stalini-aegsete vangilaagrite uurimisega. Servapidi lülitusin ka mina sellesse protsessi ja enese harimise mõttes läksin endise presidendilossi lähedal mäe otsas losutava uhke rahvusraamatukogu lugemissaali teemakohast kirjandust tudeerima. Pärastlõunal ilmus laua peal oleva raamatukuhja keskelt välja suur kaheosaline mustvalge uurimuslik pildiraamat „Kunst Karlagis“. Stalinistlikes vangilaagrites tegeldi kunstiga… Sellest on välja kasvanud väikene uurimisteema koos publikatsioonidega, aga mitteakadeemiliselt on tegemist vähetuntud asjaga.
Kasahstan, Nõukogude Liidu vangla
Stalini-aegsed vangilaagrid on viimane koht, kus võiks oodata kultuuri, kunsti ja isetegevust – ja seda intrigeerivam teema on. Alustuseks veel niipalju, et kogu järgnev jutt ei püüa ümber lükata arusaama, et stalinlikud vangilaagrid olid kohad täis traagikat ja ebainimlikke kannatusi. Aga sarnaselt kogu nõukogude süsteemiga olid need laagrid ka absurdsed kohad, ehkki sel hetkel oli tegemist musta absurdiga.
„Ideaalne“ koht vangilaagrite tarvis oli kõikide muude paikade hulgas ka näiteks Kasahstan: enamik Kasahstani territooriumist on stepp, kuhu põgenikul pole võimalik varjuda ja paar olemasolevat liikumisteed olid kergelt kontrollitavad. Kasahstanist sai „Nõukogude Liidu vangla“ (praegugi kasutusel olev kohandus vene kirjandusklassikast), kuhu saadeti inimesi tervete rahvaste kaupa.
Eestlaste arv Kasahstani GULAG-i laagrites oli suhteliselt tagasihoidlik, selle-eest veetis oma vangistust või asumiselesaatmist seal suur osa tšetšeenidest ning arvukalt ukrainlasi, leedukaid, volgasakslasi jne. Kogu protsess pani alguse tänapäeva Kasahstani multikultuursele olemusele: riigis elab 160 etnilist rühma ja räägitakse umbes 85 keelt.
Karlagist eraldi
Kõige suurem Kasahstani vangilaager on tuntud lühendi all Karlag. Karlag ehk Karaganda Parandusliku Töö Laager oli tegelikult laagrite kompleks, mis tegutses aastatel 1931–1959 ja kuhu kuulus selle hiilgeajal 29 laagrit, milles üheaegselt istus umbes 50 000 inimest; kokku on Karlagist läbi käinud aga umbes miljon inimest.
Karlag erines teistest GULAG-i laagritest mitte ainult oma suuruse poolest. Karlag asutati ümber seal juba varem eksisteerivasse sovhoosi Gigant ning kaua aega oligi Karlag Nõukogude Liidu suurim sovhoos, mille eesmärk oli varustada toiduainetega tööstuses töötavaid inimesi, nii vange kui ka vabatahtlikke. Põllumajandusliku iseloomu tõttu oli vangide elu osas Karlagi laagrites kergem kui kaevandustes või trasside ehitusel: neil oli vähemalt mingisugune võimalus toitu varastada. Karlagi teine omapära oli see, et vangidest suure osa moodustasid „poliitilised“ ehk kurikuulsa kriminaalkoodeksi paragrahvi 58 erinevate vormide all kinni pandud „rahvavaenlased“. Kusjuures rahvavaenlaste diapasoon oli lai: vale lause öelnud koolipoistest ja vale liigutuse teinud näitlejatest kuni ukraina banderalaste ja leedu metsavendadeni.
Huvitaval kombel oli Karlagi laagrites vangide hulgas väga suur protsent näitlejaid, lauljaid, teadlasi ja kunstnikke. Ehkki paljude uurijate väitel üritas laagri juhtkond selliste siidikäppade sattumist laagrisse vältida ja soosis pigem tootva töö taustaga meistrimehi, on disproportsionaalselt suurel kunstiinimeste hulgal alljärgnevas loos vägagi tähtis roll kanda.
GULAG-i ideoloogia
GULAG-i laagrid olid omanäoline institutsioon, sest need ei olnud lihtsalt vangilaagrid, vaid töö- ja paranduslaagrid. Sellel parandamisel oli oma roll ka laagrite ideoloogias: nimelt uskusid riigivalitsejad, et laagris teeb kurjategija läbi vaimse tervenduskuuri ja väljub laagriväravate vahelt juba lojaalse kodanikuna. Oluline roll vaimse tervenemise juures oli muidugi tööl. Töö tegi ahvist inimese ja teeb rahvavaenlasest korraliku nõukogude kodaniku. Laagrites korrutati vangidele alatihti, et nad osalevad maa ülesehitamise protsessis ja ka nende panus viib sotsialistliku ühiskonna lõpuks kommunismi. Selleks organiseeriti ka vangilaagrites stahaanovlaste liikumist, sotsialistlikke võistlusi ning majandus viidi plaanitäitmisele eesmärgiga ületada plaani. Päris mööda see värk vangidest ei jooksnud: oli Karlagis nii stahaanovlasi kui plaanitäitjaid, kõigi eelduse järgi enamik neist veendunud kommunistid, kes uskusid elu lõpuni, et nad on eksikombel vangi pandud ja et isake Stalinil on alati õigus.
Teine parandustöö osa oli aga nn kultuur-kasvatuslik töö. Kasahstani vangilaagrites tegeldi selle valdkonnaga millegipärast tõsisemalt kui näiteks Siberi vangilaagrites, kus igasugune kultuuritegevus oli üldjuhul formaalne linnukese paberile saamine. Karlagis tegeles kultuurilise kasvatustööga hulgaliselt erinevaid institutsioone, mis kõik lõppfaasis allusid laagri juhatusele. Tehti vahet poliitilisel massitööl ja tootval massitööl, teise eesmärk oli innustada vange entusiastlikult osalema tööprotsessis. Esimesega oli lugu natukene keerulisem. Nimelt oli kultuurilise (ümber)kasvatuse eesmärk muidugi inimese ajupesu ja temast korraliku nõukogude kodaniku tegemine. Kogu sellel tegevusel oli suisa liigutav eesmärk: nõukogude vang pidi tundma, et ta on traataia sees samasugune nõukogude kodanik kui vabaduses, ta pidi olema informeeritud riigis toimuvast ja olema mõtetes samal lainel kui kogu ühiskond.
Klubid, teatrid, kino
Selle suure ideoloogilise kasvatusmissiooni läbiviimiseks asutati laagreis klubisid, teatreid, raamatukogusid ja muid toredaid institutsioone. Peale selle olid olemas koolid, kutsekoolid ja seinalehed ehk „seinapress“.
Kultuuristatistika Karlagi kohta on muljetavaldav: 29 laagri peale oli 75 klubi, 26 statsionaarset ja liikuvat kino, peale selle telliti laagrite raamatukogudesse kõiki põhilisi keskajalehti ja võimaluse korral ka olulisi raamatuid. 1947. aastal toimus Karlagis 1954 harivat loengut, 10 404 poliitloengut, 87 747 kollektiivset ajalehelugemist, 1911 kontserti ja etendust, 1300 filminäitamist ja seinalehte anti välja 264 korda. Isegi kui arvestada nõukogudepäraste juurdekirjutustega, on tegemist siiski suurte arvudega. Sealjuures peab mainima, et 1950. aasta kultuuritöö statistika Karlagis sisaldas märksa suuremaid numbreid.
Peale kõige selle oli Karlagil oma ajaleht Putjevka (kes vene keelt mõistab, saab ajalehe nime kahemõttelisusest aru), mille tiraaž oli 6500 eksemplari ja millel oli 1125 „aktiivset korrespondenti“, kes Putjevkat värskete laagriuudistega varustasid. Kui mõtelda, et enamik näitlejaid, kirjutajaid ja muidu kultuurifunktsionääre olid vangid, kes tihti tegid seda tööd vabatahtlikkuse alusel, omast vabast ajast ja olles sama nälginud kui kõik teised vangid, siis paistab nõukogude absurdsus kõigest sellest ilusasti välja.
Karlagi „kunstitsehh“
Paistab, et erinevates laagrites suhtuti meelelahutuslikku kultuuri erinevalt. Oli laagreid, kus juhatus varustas teatreid kõige vajalikuga, ehk nagu on kirjutatud ühtedes mälestustes: „Kui kostüümide jaoks oli vaja hundinahku, siis need nahad ka toodi.“ Samas on mälestustes juttu ka sellest, kuidas teistes laagrites näitlejad ise kombineerimise teel ja oma vahenditega kostüüme või dekoratsioone valmistasid.
1930-ndate lõpus asutati Karlagis kultuuritsehh (hudožestvennaja masterskaja), mille eesmärk oli ennekõike varustada teatreid dekoratsioonidega ja seinalehti illustratsioonidega. Tolles kultuuritöökojas töötasid erinevatel ajajärkudel Nõukogude Liidu tippkunstnikud, kel oli õnnetus Karlagi sattuda. GULAG-i absurdi demonstreerib see, et varsti muutus käsitöökoda kommertsettevõtteks. Asi algas peale sellest, et kõigepealt tellisid laagriadministratsiooni liikmed kunstnikelt oma laste ja lähedaste portreesid või tuntud kunstiteoste reproduktsioone. Siis lasti töökoja käsitööd müügile lähikonna linnade turgudel, eriti Karagandas, kus inimesed pilte ja skulptuure eriti heal meelel ostsid. Lõpuks viidi töökoda üle isemajandamisele. Jabur, kas pole?
GULAG-i absurdi traagilist poolt näitab see, et töökoja klientide seas olid ka vangid, kes tellisid oma laste-naiste portreesid, makstes nende eest kodust saadetud või kõhu kõrvalt kokkuhoitud toiduainetega. Kunstitsehhis töötamine oli iga laagrielaniku unistus, see tähendas suuremat vabadust, rohkem toitu ja ka paremat positsiooni. Siiski ei olnud töökoja kunstnikud rasvunud ettevõtjad, peamine kasum läks ikkagi laagri kaukasse ja nälgima pidid ka nemad. Samas korraldati töökojas kinniseid pidusid või diskussiooniõhtuid. Salaja muidugi.
Meelelahutus traataia taga
Peale kunstitöökoja on päris palju teateid ka teatritest ja laagri kontsertprogrammist. Teatrite tegevus oli aktiivne ja entusiastlik, aga ka kõrgetasemeline, istusid Karlagis erinevatel aegadel ju üle Liidu tuntud primadonnad, näitlejad ja suurte Moskva ja Leningradi teatrite direktorid või kunstilised juhid. Järjekordne absurdi näitaja on see, et hoolimata ametliku tsensuuri olemasolust tehti laagriteatrites kohati vägagi avangardset ja julget kunsti, mis „normaalsetes“ teatrites kusagil läbi poleks läinud.
Teatrite ja kontserttruppide edu seletab veel see, et nii vabad kui ka vangistatud inimesed Kasahstanis elasid kõik totaalses kolkas, enam-vähem muust maailmast ära lõigatult ning ka neile oli vaja meelelahutust ja vaheldust. Pärast Stalini surma muutus režiim Karlagis vabamaks ning 1950-ndail eksisteeris erinevates laagrites vähemalt kolm eestlaste muusikakollektiivi, kes esinesid suure eduga ka väljaspool laagreid paljude linnade ning ettevõtete klubides, mängides nii tantsuks kui ka kuulamiseks. Pillid saadeti neile tihti Eestist ja repertuaaris oli ka eesti simmanimuusikat. Enne Karlagi sulgemist tegutses seal kõigele lisaks ka eesti korvpallimeeskond.
Mitteametlik kunst
Peale ametliku kultuurielu oli Karlagi laagrites veel mitteametlik kunst, mis oli üldjuhul keelatud ja millega tegelemine oli karistatav. Ehkki nii mitteametlikul kui ka ametlikul kunstil olid omad puutekohad ja üleminekud, oli igasugune päevikupidamine, pliiatsite ning paberite omamine ja muu taoline reeglina raske kuritegu.
Näiteks hilisemal tähtsal Eesti Nõukogude avangardkunstnikul Ülo-Ilmar Soosteril (kes pärast Eestisse naasmist kohaliku kultuuribürokraatia poolt lihtsalt välja söödi, misjärel ta Moskvasse läks ja seal üleliidulise kuulsuse saavutas) löödi joonistamise eest lõualuud puruks. Arvestades julma peksmist, kartserit ja leitud piltide, luuletuste jmt hävitamist on hämmastav, kui palju illegaalsest laagrikultuurist siiski säilinud on. Akmolinskis ja Karagandas on selle jaoks loodud eraldi muuseumid, avaldatud on ka Karlagi kunsti albumeid.
Peale kunsti tegeldi laagrites veel käsitööga. Akmolinski laagrimuuseumis on väljas näiteks maitsekalt tikitud ukraina naistehamed ja igat masti dekoreeritud karbikesi. Kaunistati ka barakke, kusjuures sageli laagri juhtkonna nõusolekul. Luuletusi ning pilte viidi vabanedes endaga kaasa ja neid on ka Eestis 1990-ndail avaldatud. Nii käsitöö kui ka illegaalse kunsti vahendid produtseeriti tihti ise, näidates üles suurt nutikust. Peale söe kasutati omavalmistatud värve, mille koostises kasutati loomaverd, medikamente ja muid ootamatuid materjale. Samamoodi värviti niite, millega tikiti riideid, leidlikkus kulus ära ka käsitöövahendite valmistamisel.
Teatrit võib teha igal pool
Ja ikkagi, miks inimesed GULAG-is kogu selle krempliga tegelesid? Ametlikus kunstitegevuses osalemise eest sai teinekord vähemalt lisavabadusi või siis -toitu, ent mitteametliku tegevusega kaasnes vaid risk. Mõlema puhul oli aga peamiseks motivatsiooniks hoopis ümbritseva unustamine ning inimeseks jäämine. Teatrid, kunstinäitused (1940-ndail korraldati Moskvas isegi ametlik GULAG-i kunstinäitus), kontserdid ja muu selline lõi tehisreaalsuse, kus inimesed said olla maailmas, mis tegelikult asus teisel pool okastraati. Tegemist oli omalaadse vastupanu vormiga ajupesule ja loomastavale süsteemile.
Pole olemas mingeid konkreetseid andmeid, et kogu ametlik kultuuriline tegevus Karlagis või GULAG-is üldse oleks kellestki paremaid nõukogude kodanikke teinud. Pigem tekitas riigitruuduse aspekt kohati absurdisituatsioone. Näiteks juhus, kus sibiks määratud läti kunstnik voolis sitast Stalini büsti… Laagri juhtkond ei osanud kuidagi reageerida. Ühelt poolt ikkagi Suure Juhi kuju, teisalt aga ebakorrektsest materjalist. Nii jäetigi kunstnik sel korral karistamata.
Kultuurilise tegevuse inimlikkuse säilitamise funktsiooni iseloomustavad ilmekalt endise Moskva teatridirektori sõnad külla tulnud tütrele: „Teatrit võib teha igal pool, isegi vangilaagris. Just laagris, seal just peabki eksisteerima teater.“
KASAHSTANI KINNIMAJAD: Kõigepealt peaks selgeks tegema mõningad terminid, mida igaüks nagu teab ja tunneb, ent mida üldjuhul teatakse ja tuntakse valesti.
GULAG – tegemist ei ole vangilaagri tüübiga, vaid nõukogulikus traditsioonis oli GULAG lühend pikast ja lohisevast institutsiooni nimest Töö- ja Paranduslaagrite, Tööasulate ning Kinnipidamiskohtade Peavalitsus. GULAG asutati 1929. aastal ning allus NKVD-le.
NKVD ei ole Nõukogude Liidu julgeolek, vaid Siseasjade Rahvakomissariaat (eks-siseministeerium), millele allusid ka julgeoleku ja korrajärelevalve jõud. Peale selle tegeles NKVD paljude muude väiksemate valdkondadega kuni vastuluure korraldamiseni vaenlase tagalas sõjaaja tingimustes.
GULAG sai alguse Rahvakomissaride Nõukogu ja Nõukogude Liidu Kesktäitevkomitee (ehk peamiste valitsusorganite) 1929. aasta otsusest pidada inimesi, keda karistati vabadusekaotusega rohkem kui kolm aastat, vangilaagrites „riigi kaugetes piirkondades“. Üheks taoliseks „kaugeks piirkonnaks“ sai Kasahstan. Kasahstan oli tõeliselt kauge, suur tühi ala, kus peamisteks elanikeks olid rändkarjakasvatajatest kasahhid. Õnnetuseks kasahhidele ja lugematutele tulevastele vangidele rajati Kasahstani tööstust, et kätte saada värvilisi metalle, sütt ning muid maavarasid. Kogu selle industrialiseerimisprojekti tarbeks oli vaja massiliselt tööjõudu. Peale selle on Kasahstan väga karmi kliimaga regioon, kus suvel valitseb umbes neljakümnekraadine palavus ja talvel kuni sama miinusmärgiga pakane. Kohutavaid inimhulki vabatahtlikkuse alusel sinna paisata oleks olnud tol ajal absurdne ja nii kasutati vange.
