Mul on räigelt uhke olla eestlane. Sest ma tean, et ma olen osa maailma parimast spordirahvast.
VAPUSTAVATE ALADE GALERII
Esmalt ei suuda ma ära nautida seda, et minu rahvuskaaslased on absoluutselt kiireimad naise õlapeal tassijad. Ma küsin – kelle rind ei läheks kummi teadmisest, et sa jagad sama rahvusverd inimesega, kes suudab ahvi kiirusel tarida naise punktist A punkti B, ületades selleks nii veetõkkeid kui ka mööduda peatumata õllekast? See on peaaegu sama kõva sõna kui olla universumi parim kääbuseheitja.
Ent see pole veel kõik. Eestlased on ka väga tugevad sellisel maailmaalal nagu kümnevõistlus. Vaatamata faktile, et selle spordiala nimi on tuletatud pealtvaatajate arvust, on enamus eestlasi kindlad, et tegu ongi kauaoodatud Eesti NOKIA-ga.
Vapustavaid spordialasid, kus me oleme ruulinud, on veel. Näiteks sihuke publikumagnet, nagu naiste laskesuusatamine – vat sealgi me tegime neile ülejäänud kolmele võistlejale täiega uut ja vana. Ning eesti rahvustunne tõusis jälle!
Ära ei saa unustada ka maailma kõige huvitavamat spordiala, kus me taaskord teisi täiega tuustisime ning nende seljad prügiseks tegime. See on siis see sport, kus kaks naist on jalgratta seljas ja vaadatakse, kumb enne seisva ratta otsast maha kukub või kelle närv enne üles ütleb, et siis hakata ootamatult kiiresti fini?i poole sõtkuma. Põnev.
KUS “MEIE MEES” MÖLLAB
Miks ma seda kõige räägin? Vastus lihtne – minu meelest kummardavad eestlased naljakaid ebajumalaid, kelleks on sportlased, kes võistlevad aladel, kus keegi teine nendega ei võistle ja mida keegi peale meie enda ei vaata.
Me ülistasime kunagi kahevõistlust, kuna, taaskord, olime me ka seal tipus. Kahtlemata on tegu jälle alaga, mida iga normaalne mees peaks oskama. No millal ei lähe vaja oskust mäe otsast suuskadega alla tuhiseda ja siis tuhatnelja uisusammul jumal teab kuhu vudima hakata? Ning kuidas tõuseb meie eneseteadvus, et meie Maarjamaalane on selles üks parimaid!
Veel pullim on aga tegel’t see, et me hakkame isegi üle võtma spordialasid, millega meil pole suisa õhkõrnagi sidet, ent kus siiski miskipärast üks “meie mees” sajaga möllab. Mu meelest on ikka väga vahva, kuidas Eesti rahvas elab kaasa jaapani rahvusspordile ning ku’da me teame, kuidas kutsutakse Tõusva Päikese Maal neid naljakaid pamperseid, mida sumomaadlejad võistlustel kannavad. Olen kindel et jaapanlastel on sama kõva teadmine eesti rahvusspordist kiikingust.
Vahepeal küsimus – kas keegi lugejatest oskab öelda, kes on hetkel maailmas esimene naiste trekisõidus, laskesuusatamises või, hoopis, meeste kahevõistluses? Ei oskagi või? Mh?
Unustada ei või ka naiste tennist, kus me jälle uljalt juhime. Esisajas. Olla rahvuskaaslane naiste tennise 90ndatega, on ikka maru kõrvusttõstev.
Samuti ei või meelest lasta meie jalgpalli rahvuskoondist. Nende mängu vaatamine on sama, mis vaadata uut eesti filmi – peaasi, et piinlik poleks. Ja nüüd, kus isegi Inglismaa meiga mängima vaevub ja suisa David Beckham puuris kohale tuuakse? Urr, eestlane olla on ikka tõesti uhke ja hää!
KAKS SPORTLAST SIISKI ON
Minu arust oleks lõpuks aeg juba möönda – ei me ole nii kõva spordirahvas miskit nagu meedia kisendab või eestlased ise alateadlikult loodavad. Suusatamine, mis on vist meie kõvim ala, pakub huvi vaid käputäiele inimestele, kes on sunnitud elama koos lumega ning mis peaasjalikult piirneb Skandinaavia ja Saksamaaga. Noh, nats hüplejaid ida poolt kah. Vat mitte ei usu, et astudes miskisse Kolumbia kõrtsi ja öeldes baarmenile, et “kuule, peremees, tee mulle allahindlust, ma olen va Veerpalu rahvuskaaslane,” ütleb tema: “Si, si senjoor, I so know the very famous Estonias dude on skis and for that reason all the drinks are free!” Olen kindel, et suusatamine on ülejäänud maailmale sama põnev ja jälgitav kui Araabia meistrivõistlused liivalossi ehitamises. Ja mujal me lihtsalt hakkama ei saa.
Seega – unustage ära. Meil on hetkel heal juhul kaks sportlast, keda enamus maailmast vast teab ja kes ei võistle aladel ? la “galaktika kiireim Eesti vapi joonistaja” või kotijooks. Ning muude spordiponnistajate üles promomine on mõnikord lihtsalt õlgukehitamapanev.