Mõtlesin, et lugupeetaval on õigus ja mõtlesin, et lugupeetaval ei ole õigus. Teadagi. Oleneb vaatevinklist. Kui sättida tähelepanu veel fokusseeritumaks, võib öelda, et elu Eestis on enesetapp. Nende arv ju kasvab. Või et kes korra leiba on hammustanud, see ükskord ka sureb.
Sotsioloogiat ja sotsioloogilisi uuringuid peaks võtma äärmise ettevaatusega, oma olemuselt on need üks ühiskondliku populismi, aga ka rahavoogude ja marketingi osa. Samuti sisaldavad nad tihtipeale lihtsalt jama.
Toon paar näidet.
Mäletan, kunagi (mitte eriti ammu) anti üliõpilastele kätte ankeedid ja saadeti neid otsima inimesi tänavalt – panemaks kokku midagi rahva meelsuse pildi taolist. Sattusin neile peale, rääkisime juttu. Tudengiplikad läksid õhtul kohvikusse ja täitsid 20 küsimust ise ära; esimese päevaga oli selge, et vastajat, kel oleks võtta vaba tund või kes viitsiks küsimustiku üle korralikult järgi mõelda, pole sugugi lihtne leida. Aga kui inimene täidab pool ankeeti ja sedagi lohakalt? See on samasugune bull, kui plikade väljamõeldised. Plikade luul läks uuringufirmasse, sealt omakorda voolas päevalehtede esikaanele mingi soga.
Enamasti pajatavad uuringukokkuvõtted meile asjadest, mida oleme juba harjunud mõistma a priori. No näiteks, et venelaste ja eestlaste vahel on lõhe. Nendeks uuringuteks annab raha Euroopa. Oleks loll öelda, et siin ei mängi kaasa Venemaa surve, kel on baltlaste näol igal juhul “lihtsat vaenlast” vaja. Aga – käies läbi väga paljude kohalike venelastega – tean ma, et taolist lõhet ei eksisteeri. See on sama hea, kui rääkida lõhest metallistide ja folkarite vahel. Nonsens, eksju. Millest järeldub, et siinsed uuringufirmad, kes kasutavad uuringuteks Euroopa raha, tegelevad suunatud teadusega. Raha antakse. Kasuta seda. Kasuta nii, et tööd jätkuks kauemaks. Seega: mööna, et probleem eksisteerib. Sest meie Euroopas oleme kindlad, et eksisteerib. Uuringuid, mis viitavad millelegi muule, paluks mitte esitada.
Mis see meie tander siis on, kus lääne rahadega ühiskondlikke uurimusi harrastatakse? Esiteks muidugi katsepolügon, mäng valgete hiirtega. Teiseks: mingite mudelite juurutamine, mida siin arvatakse eksisteerivat, ent kahjuks esitatakse juba küsimustiku asetustega reaalsete valupunktide hulka. Tulemuseks on, et peale avaldamist jääme me ise ka uskuma: sitasti on meil, mehed. Väga sitasti.
Usume, võtame teadmiseks ja? Elame seega juba kunstühiskonnas, kus on veel paarkümmend kilo probleeme rohkem.
Sestap soovitan, terve mõistuse huvides: usaldage ikka ennast, oma teadmisi, intuitsiooni, sõpru, nägemis-, kuulmis- ja mõtlemisvõimet. Mitte teateid soorollide sitast jaotumisest, vantide vaenulikkusest või igikestvast müütilisest kurat teab kelle või mille diskrimineerimisest.
Säästate oma ja sõprade närve ning mis peamine – ei osale kinnimakstud probleemide tekitamises.
Kõigil on lihtsam ja parem.
