Selge on see, et prantslaste “ei” Euroopa konstitutsioonilisele leppele peegeldas mitte ainult nende endi, vaid laiemalt eurooplaste hirme tänapäeva globaliseeruvas maailmas. Kusjuures vastuhääletajate lai gamma vihjab ka hirmude mitmekülgsusele. Laias laastus võiks eurooplaste hirmud jagada kolmeks. Ühelt poolt kardavad eurooplased kasvavat konkurentsi odavalt tootvast Aasiast. Teiselt poolt kardavad nad odavat tööjõudu uutest liikmesriikidest. Kolmandaks kardavad nad angloameerikaliku liberalismi sissetungi oma ülereguleeritud sotsiaalsesse heaolukorraldusse.
MAJANDUSTEADUS: KONKURENTS ON HEA
Paradoksaalne, et Euroopa on hakanud kartma ja surmaohtu nägema eurointegratsiooni algidees – vabas ja ühises turus. Kogu see poliitiline “pealisehitus” kasvas peale ju alles hiljem. Nüüdseks on algideest saanud koll, millega lapsi hirmutada. Veel üks asi on jalgadelt pea peale pööratud. Pool sajandit tundsid Lääne Euroopa riigid Ida Euroopale kaasa, et need ei saa nautida head elu kindlustavat turumajandust olles samal ajal (õigustatult) uhked oma saavutuste üle ning andes oma üleolekut (mitteõigustatult) idapoolsetele ka igal võimalikul juhul tunda. Viimasel ajal on lood vastupidi – idapoolsed, olles maitse suhu saanud, püüavad taaslevitada vaba turu ideoloogiat Läänes.
Majandusteadus õpetab üheselt – konkurents on hea (mitte vigadeta) ning selle puudumine ja protektsionism on halb. Kommunistlikust eksperimendist puutumata jäänud riigid on oma tänasele jõukuse peapõhjusele aga selja pööranud ja asunud kaitsma turujõudusid piiravat ideoloogiat. Ei tulene ju Eesti suhkrutrahvgi millestki muust kui turujõudude eiramisest EL poolt, kes propageerib vähemalt sõnades vaba turgu küll EL sees, küll aga mitte väljaspool EL piire. Ei ole juhus, et Prantsusmaa on maailma teine ja Euroopa esimene suhkrupeedi kasvataja. Ja eestlastel tuleb prantsuse suhkrupeedikasvatajate dotatsioonid kinni maksta.
SOTSIAALNE KAITSTUS ON EBAÕNNESTUMINE
Kõik need foobiad kokku loovad õhustiku, kus keskmine eurooplane ei tea enam, mis nurga tagant järgmine hoop tuleb. Ja seepärast on ta igasuguse status quo muutmise vastu isegi siis, kui see pikas perspektiivis Euroopale kasuks tuleks. Vasakpoolsed kardavad sotsialismi kadu ja konkurentsi ehk “nähtamatut kätt”. Parempoolsed ja natsionalistid kardavad immigrante ning näevad tihedamas integratsioonis ohtu oma liberaalsuseoaasidele, mida on õnnestunud hapra potitaimena ülisotsiaalses õhkkonnas üles kasvatada ja elus hoida. Ametiühingud kardavad oma võimu kärpimist, töönädala pikendamist ja privileegide kadu. Pensionärid kardavad pensioniea tõstmist. Vanad riigid kardavad uusi, kuna need ühelt poolt ei respekteeri vanade poolt aktsepteeritavaid tõdesid ja teiselt poolt elavad vanade arvel. Uued kardavad, et vanad suruvad neile peale kõrgemad maksud ja tööturgude regulatsiooni, lämmatades selle värske õhu tunde, mida nad on veidi aega tunda saanud.
Ja keskmise eurooplase jaoks tundub ikka kõige kindlama moodusena probleemidest lahti saada, teha nägu ja uskuda, et probleemi ei ole olemaski. Parimal juhul püütakse ühitada ühitamatuid asju. Viimasel ajal on Brüsseli majandusteadlaste suus hakanud levima ingliskeelne sõnamoodustis flexicurity. Moodustub see kahest sõnast – flexibility ehk (majanduslik) paindlikkus ja security ehk (sotsiaalne) kaitstus. Püüd ühendada angloameerikalikku majanduslikku paindlikkust ehk turu iseenesega hakkamasaamise võimet Euroopa sotsiaalse mudeli alustalaks olev sotsiaalne kaitstus on ette määratud ebaõnnestumisele. Iseasi, kuidas tõlgendada seda kaitstust.
ERAINITSIATIIV ON ELUJÕULISEM
See, et inimesi majandustsükli ja majanduse struktuurimuudatuste tõttu aegajalt vallandatakse, on nii loomulik kui paratamatu. Ameerika paindlik tööturg tagab neile ajutiselt üleliigseks ehk töötuks osutuvatele inimestele töö väga kiiresti. Õigus ja võimalus saada tööd moodustavad suure osa lombitagusest kaitstusest – kui sul on tööd (st raha), siis on see suurim garantii osasaamiseks ka sotsiaalsetest hüvedest. Euroopas tähendab kaitstus paraku garanteeritud lühikest töönädalat ja kui halvasti läheb, siis pikka ja suurt töötu abiraha. Tulemuseks on, et Maailmapanga andmetel kuulub maailma kümne soodsaima ärikliimaga riikide hulka seitse anglosaksi riiki (juhib Uus Meremaa, USA on teine), lisaks Norra, Rootsi ja Jaapan. Viimased kümmekond aastat on Euroopa tööpuudus kõikunud 8-9% vahel. Prantsusmaal ja Saksamaal on töötuid üle kümnendiku töövõimelisest ja -ealisest elanikkonnast. Suurbritannias ja USA’s on see näitaja kaks korda väiksem.
Järeldus: angloameerika riigid väärtustavad rohkem erainitsiatiivi ja paindlikku võimalust saada ümberkoolitust ja tööd; paljud Euroopa riigid eelistavad sotsiaalseid garantiisid ja valitsusepoolset hoolitsust. Kumb mudel on elujõulisem ja efektiivsem – seda on näidanud viimased kümmekond aastat ja näitab kindlasti ka lähem ja kaugem tulevik.
EUROOPAS ON PALJU VABA MAJANDUSEGA RIIKE
Euroopa on kõike muud kui ühtne. Jagunemine “vanaks” ja “uueks” Euroopaks, kus esimesed tähistavad sotsiaalse turumajanduse ideede ja sotsiaalse kaitstuse kaitsjaid ning teised deregulatsiooni ja konkurentsile avatuse propageerijaid, on tänapäeval tõde vaid osaliselt. Euroopasse kuuluvad mitmed maailma kõige vabama majandusega riigid: Luksemburg, Eesti, Iirimaa, Suurbritannia ja Holland. Euroopa riigid on maailma ühed kõige konkurentsivõimelisemad: Soome, Rootsi, Taani, Island ja ?veits. Inimarengu indeksit troonib Norra, eesotsas on sellised Euroopa riigid nagu Rootsi, Holland, Belgia ja Island. Euroopasse kuulub maailma kõige rikkam riik – Luksemburg. Teist ja kolmandat kohta jagavale USA’le ja Norrale järgnevad väikeste vahedega ?veits, Taani, Iirimaa ja Island. Keskkonna jätkusuutlikkuse seisukohalt on kõige paremini õnnestunud ühitada kõrge elustandard ja inimsõbralik keskkond Soomel, Norral, Rootsil, Islandil ja ?veitsil. Tähelepanelik lugeja märkas ilmselt, et esitatud loeteludes ei esinenud kordagi sellised riigid nagu Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania.
Euroopa on rikas ja Euroopas on hea elada. Kusjuures eduvalemeid on siin mitu. Island, ?veits ja Norra on rikkaks saanud väljaspool Euroopa Liitu ja erinevatel põhjustel. Norra ja Islandi rikkuse alus on samal ajal põhjuseks, miks nad EL ei kuulu. Norra nafta võimaldab tal ilma EL kuulumata hästi ära elada. Islandi kalavarud, õigemini nende jagamatuse soov on teda eemal hoidnud. Geotermaalenergia ja alumiinium tõotavad head elu ka edaspidi. Tegelik põhjus, miks ?veits EL’s ei ole, on seotud sooviga säilitada alpiaasadel majandavad viielehmapidamised ja sellega ka ajalooline elustiil. Vaba konkurents Euroopa vabal turul teeks sellele idüllile kiire lõpu.
MILLINE ON RIIKIDE SEIS ERALDIVÕETUNA
Island, Soome, Taani ja Rootsi on Maailma Majandusfoorumi koostatava Võrguvalmiduse indeksi juhtgrupis. Kõik Skandinaaviamaad on suutnud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia poolt pakutavad uued võimalused efektiivselt ära kasutada ning oma haridussüsteemi reformides ja majandust ümberstruktureerides saanud teise hingamise. Seetõttu võib neid riike lugeda koos USA ja mitme Aasia “tiigriga” kuuluvaks nn uue majanduse riikide gruppi. Rootsi kulutab arendus- ja teadustegevuseks 4,3% SKP’st, Soome 3,4%, samal ajal kui EL15 keskmine on 2% ja ameeriklased kulutavad 2,8%. Lissaboni 2004| vahearuande kohaselt on USA innovatsiooniindeks 6,08, EL keskmine 4,41. Euroopa innovatiivseimad riigid on Soome, Rootsi, Saksamaa ja Taani.
Suurbritannia naudib viimased kaksteist aastat, meeldib seda talle endale tunnistada või mitte, M. Thatcheri majandusreformidest innustust saanud majanduskasvu, mis annab nii kasvu kiiruse kui tööpuuduse näitajate poolest silmad ette neljale suurele mandririigile. Paradoks on selle, et olles ebamõistliku majandus- ja rahapoliitika tõttu 1992 a sisuliselt Euroopa Rahasüsteemist välja löödud, naudib saareriik juba pikemat aega iseolemist ja iseotsustamisõigust.
Iirimaa on saanud rikkaks raske töö ning targa majanduspoliitikaga, osates maksimaalselt ära kasutada nii oma ajaloolisi ja geopoliitilisi eeliseid kui ka eurointegratsiooni poolt pakutavaid võimalusi. Euroopa ühest vaesemast riigist on saanud vähem kui kahekümne aastaga maailma rikkuselt kuues riik. Iiri edulugu tõuseb eriliselt esile tänu võrdlusele Hispaania, Portugali ja Kreekaga, kes kõik alustasid madalalt tasemelt ning said teistele järele jõudmiseks EL struktuurifondidest selleks raha.
Iirimaale kuulub veel üks omanäoline ja raskesti korratav rikaste riikide rekord: ainukese OECD riigina on aastatel 1990-2002 Iirimaa vaatamata kiirele majanduskasvule suutnud sündivust tõsta. Kõigil teistel, isegi Türgil on see näitaja langenud. Koos tagasipöördunud migratsiooniga on Iirimaa elanikkond – ja mis peamine, tööealine elanikkond – kasvamas: 1841 elas Iirimaal 6,8 miljonit elanikku, raske elu eest põgenenute lained kahandasid selle 1961. aastaks 2,8 miljonini. Tänapäeval elab selles saareriigis juba 4 miljonit inimest. Katoliikliku Itaalia, Hispaania ja Poola sündivus on samal ajal üks maailma madalamaid ja nende arvukus hakkab tasapisi kokku tõmbuma.
Luksemburg on erijuhtum. Saades kunagi rauamaagiga jalad alla ning edendades pikka aega rasketööstust ja põllumajandust, sooritas see väikeriik 1970’te keskel teadliku pöörde majanduse diversifitseerimisele ning müüb sealt alates põhiliselt finantsteenuseid kasutades muidugi maksimaalselt ära ka oma geograafilist asukohta euro(bürokraatia) südames. Luksemburgi tootlikkus moodustab 132,2% EL15 keskmisest tasemest, pikaajaline tööpuudus on 0,9% ja SKP elaniku kohta ületab EL keskmist ligi kaks korda.
MAJANDUSLIKULT MAHAKÄIV EUROOPA
Meeldib eurooplastele seda tunnistada või mitte, ent vananev ja heaoluga ära hellitatud Euroopa marginaliseerub nii demograafiliselt kui majanduslikult niikuinii. Euroopa muutub umbes ühe põlvkonna vältel heaolukantsist ning majanduslikust ja poliitilisest superjõust maailma mastaabis suhteliselt vähetähtsaks piirkonnaks. ?veitsi instituudi IMD andmetel moodustas 2000 a EL15 osa maailma SKP’s 22%, Aasia osa vastavalt 35 ja NAFTA 25%. 2050. aastaks on vastavad osakaalud IMD prognoosi kohaselt 12-45-23%. Atlandi Ookeani asemel maailma sisemereks muutuva Vaikse Ookeani koostööd tegevad ja integreeruvad vastaskaldad arenevad tänapäeval tempos, mis ei jäta vananevale, uute ideede defitsiidis ning majandusliku paindumatuse, stagneerunud majanduspoliitika ja madala tootlikkuse küüsis olevale Euroopale eriti suuri ?ansse rahvusvahelises konkurentsis ellujäämiseks. Väljaarvatud juhul, kui prantslaste “ei” suudab täita ?okiteraapiana uue hingamise initsiaatori rolli selles läppunud õhustikuga piirkonnas.
Euroopa tervikuna ei kuulu tänapäeval maailma kiireimalt edenevate, innovatiivseimate ega konkurentsivõimelisemate piirkondade hulka. Seda tõdesid juba 2000. a aprillis Lissabonis kokku tulnud Euroopa liidrid. USA’le järelejõudmise ja möödumise programmist hoolimata asus Euroopa jõudsalt veelgi rohkem maha jääma. Lissaboni vahearuanne ja Euroopa Konkurentsivõimelisuse Aruanne 2004|. a lõpust märgivad, et Euroopa ja USA kasvuerinevused on kahanemise asemel kasvanud. 1990ndatest aastatest on täheldatav erinevus nii toodangu kui produktiivsuse kasvus. Kui aastani 1995 oli Euroopa produktiivsuse kasv kiirem kui Ameerikal ja see aitas tal tõhusalt USA elatustasemele ja produktiivsusele läheneda, siis 90ndate algusest poolest on konvergents asendunud eemaldumisega.
Lissabonis piiritlesid Euroopa liidrid kaheksa erinevat valdkonda, milles piirkonna edenemist mõõta. Neis kaheksas valdkonnas aastal 2004| antud hinnang USA’le oli 5,55 hindepalli (mida rohkem, seda parem), EL keskmine oli 4,95. USA taset ületasid vahearuande järgi Soome (5,8), Taani (5,63) ja Rootsi (5,62). Uutest riikidest oli EL keskmisele näitajale kõige lähemal Eesti (4,64). Euroopa üldine majanduslik areng on silmapaistvalt takerdunud ka paaril viimasel aastal. IMF’i ja Euroopa Komisjoni aprillis 2004| avaldatud aruannete kohaselt on Euroopa maailma aeglaseimalt arenenev piirkond, nagu ka aasta varem. Samasugune on prognoos vähemalt kaheks järgnevaks aastaks.
LIHTNE ON OLLA SÕBER, KUNI KÕIK ON HEA
Euroopa paigaltammumine ja suutmatus põhimõttelisi reforme läbi viia on muutmas globaalmajanduslikke ja geopoliitilisi jõujooni kogu maailmas. 2005| jaanuaris avaldatud USA luureorganisatsiooni CIA raporti kohaselt pole Euroopa praegune sotsiaalsüsteem jätkusuutlik. Majanduse elavdamise puudumine võib viia killustumiseni või halvimal juhul EL’i lagunemisele, see aga kahjustab euroliidu ambitsioone mängida suurt rahvusvahelist rolli. Euroopa vajab reforme. Euroopa riigid peavad kohandama oma tööjõudu, reformima sotsiaalsüsteemi, haridust ja makse ning majutama kasvavat immigrantide hulka, või neid ootab ees pikaldane majanduslik seisak. Lihtne on olla sõber ja hästi läbi saada, kui kõik läheb hästi. Kui tekivad olulised probleemid, on vastastikused süüdistused ja peretüli kerge tulema.
Peale Prantsusmaa ja Hollandi rahvahääletust vaatavadki EL riigid ärevalt enda ümber ringi ja tundub, et ei oska toimunu suhtes ühest seisukohta võtta ega ennustada, mis saama hakkab.
Tundub siiski, et teatud prognoose võib teha. Poliitiliselt pidurdub Euroopa Konstitutsioonilise Leppe rakendumine ja arvata võib, et ka EL edasine laienemine. Nizza lepete vaimus elatakse mõnda aega edasi ja odavate uute liikmete “sotsiaalse dumpingu” kartuses venitatakse itta laienemist niikaua kui seda annab teha. Kuna Türgi muutuks EL liidu liikmeks saades tänu demograafiale õige pea Euroopa suurima rahvaarvuga riigiks, siis on tema ?ansid ühinemiseks üha tagasihoidlikumad. Lisaks vabalt liikuvale muukeelsele- ja meelsele odavale tööjõule tähendaks see ju ka kõige rohkem kohti Euroopa Parlamendis.
Lisaks Prantsusmaale (55% vastuhääli) ja Hollandile (63% vastuhääli 62%’lise osaluse juures) ähvardab “ei” konstitutsioonileppele tulla veel mitmest eelseisvast referendumist. Kuigi nende “eide” taga on üsna heterogeensed põhjused, on neil ka üks ühine joon – need tähendavad “eid” heaoluriigi reformimisele, valitsuse kärpimisele ning turgude liberaliseerimisele ja dereguleerimisele. Prantslaste ja hollandlaste “ei” tugevdab ilmselt reformivastaseid meeleolusid naaberriikides Saksamaal ja Itaalias. Lepe läheb ümbervaatamisele ja selle ümbervaatamise käigus püüavad antireformistid saavutada enamuse reeglit maksu- ja hõiveküsimustes, et suruda oma sotsiaalset mudelit ülejäänud Euroopale veelgi rohkem peale.
KOLM STSENAARIUMIT EUROOPALE
Investeerimispanga Morgan Stanley analüütik Eric Chaney arvates seisavad uued riigid aga ka Iirimaa ja Suurbritannia sellistele kavadele vastu. Põhjus on soovis kiiremini areneda. Uutel riikidel on kiire teha tagasi kaotsiläinud 50 aastat. Saksa-Prantsuse heaoluriigi ennatlik rakendamine neis tingimustes on enne, arengut pidurdav kui soodustav tegur. Väike “Vana Euroopa” võib kahaneda isegi väiksemaks kui oli 1957 a Söe- ja Teraseliit. Vanad heaoluriigid koonduvad selle stsenaariumi kohaselt veelgi tihedamalt üksteise ümber, et kaitsta “viimse veretilgani” seda heaolusaart, mida iseloomustab kaitstus, kõrge tööpuudus, madal tootlikkus ja majanduslik stagnatsioon. Kapital hakkab piirkonnast välja voolama, Euroopa Keskpank on sunnitud euro langemiseks intressi tõstma ning kohalikud investorid hakkavad raha paigutama eelkõige valitsuse võlakirjadesse.
Eric Chaney pakub välja veel kaks stsenaariumi. Üks võimalusi on, et Euroopa läheb edasi ilma Prantsusmaata. Kuna prantslaste “ei” oli piisavalt ülekaalukas, võib see neid isoleerida järgnevatel läbirääkimistel reformistide positsioonidest. Prantslastel hakkab raske olema leida liitlasi ühtse maksu ja tööturupoliitika toetamiseks. Põhipartner Saksamaa on hakanud kantsler G. Schröderi eestvedamisel nii makse kärpima kui tööturgu reformima. Prantsusmaa võib leida ühise keele ehk vaid Belgia ja Kreekaga. Võimalik on, et tsentristlike parteide asemel asuvad peale 2007|. a valimisi Prantsusmaa etteotsa populistlikud äärmusjõud, kes isoleerivad end ülejäänud Euroopast veelgi rohkem. Mis ei tähenda, et Euroopa võiks omasoodu ja ilma Prantsusmaata edasi areneda. Euroopa integratsiooniprotsessi on küll kujutatud mõeldamatuna ilma Prantsusmaata, ent globaliseerunud maailmas, kus Hiina ja India dominatsioon üha süveneb, ei suuda ükski Euroopa riik eraldivõetuna, isegi mitte Prantsusmaa, osutuda sündmuste käiku ainumääravaks jõuks.
Eric Chaney pakutud kolmas stsenaarium (?okiteraapia) on tema enda arvates kõige tõenäolisem ja ühtlasi ka kõige huvitavam. Selle stsenaariumi kohaselt kestab segaduste periood Prantsusmaal kuni järgmiste presidendivalimisteni. “Ei”-pooldajate ülekaal kahaneb ja prantsuse avalik arvamus hakkab üha rohkem aktsepteerima tõsiasja, et Prantsuse sotsiaalse mudeli aeg on ümber. Ilmingud taolisest mentaalsest muutusest ja majandusreformide vajalikkuse tunnetamisest on olemas: 35-tunnise töönädala küsimuse alla seadmine, pensionireformi vajalikkuse tõstatamine ning prantsuse “pühade lehmade” nagu France Telecom, Air France ja EDF privatiseerimine. Ehk oli seda “ei”-hääletust ja sellega kaasnevat ?okki prantsuse rahvale vaja, et letargilisest unest üles raputatud saada ja põhimõtteliste muudatuste vajadust aktsepteerida.
VAHEL ON EITUS AINUKE TEE JAATUSENI
Euroopa ainuke ?anss on dereguleerida ja liberaliseerida majandus, omandada läbi selle kohanemisvõime, leppida heaolu märgatava kärpimisega ja defineerida ümber sotsiaalne kaitstus. See on kõige kiirem tee muutuda innovatiivseks ja konkurentsivõimeliseks majanduspiirkonnaks, mille poliitiline integratsioon võimendab majanduslikku ja võimaldab Euroopal maailma asjades ühtse jõuna esineda ning oma huve kaitsta.
Prantsusmaa ajaloolist rolli Euroopa integratsiooniprotsessis on raske mitte tunnistada ja tunnustada. Samal ajal – integratsioon on olnud võimalik ainult läbi teisenemise. Uuenemise vajadust aktualiseerib globaliseerumisest hoogustunud ja ägenenud konkurents. M. Thatcheri katse alustalasid raputada jäi La Manche’i lahe kitsusest hoolimata Põhjamere vetevoogude taha pidama. Ju oli “raudne leedi” veidi omast ajast ees ja mandrieurooplased ekslesid oma roosas udus ikka veel silmaklapid kõvasti pea küljes kinni. Ent elu on karm ja tänapäevane maailm väike. Lollus ja laiskus maksavad end vägagi kiiresti kätte. Seda nii tarbekaupade kvaliteedi kui ühiskonna ja majanduse juhtimise ideede ja mudelite osas. Ehk on saabunud see hetk, kus Prantsusmaale avaneb ?anss Euroopa lõplikult läbi raputada, selle silmad avada ja kaua oma aega oodanud muudatused ellu äratada. Vahel on eitus ainuke tee jaatuseni. Ja lootus sureb viimasena.