Praeguse Tartu, kunagise Jurjevi ülikooli maailmanimega professor Jan I. N. Baudouin de Courtenay (1883-1893) hoiatas vägivaldsete keeledominantide eest juba üle saja aasta tagasi. Olles kohalike rahvaste suureks eestkõnelejaks, hoiatas ta toona oma keele pealesurumise võimalike hukatuslike tagajärgede eest. Legendaarne Paul Ariste tõusis peahoone auditooriumis 139 temast rääkides alati püsti – oma vaimustust ta ei varjanudki.
400 ruublit
Courtenay’d häiris tugevasti suhtumine kohalikesse keeltesse Derpti (1893. aastast Jurjevi) ülikoolis. Sakslased suhtusid kohalikesse – nii eesti kui ka läti keelde (praegune Tartu asus ju Liivimaal) varjamatu üleolekuga ja see üleolek väljendus ka suhtumises kohalike keelte kandjatesse. Courtenay pidas neid vaenuakte kohalike suhtes mitte ainult õiguse ja moraalivastasteks, vaid ka õigluse printsiibi jämedaks rikkumiseks. See ei käinud sugugi ainult tudengite kohta – samu seisukohti kandsid ka enamikus just saksa päritolu õppejõud, kes muuseas oma õige vähestest eesti ja läti soost kolleegidest mitu korda suuremat palka said (seoses vajadusega valmistada ette vaimulikke ka kohalikes keeltes, oli 19. sajandi lõpul praeguses Tartu ülikoolis ametis üks eesti ja üks läti lektor aastapalgaga 400 rubla; Mihkel Veske palk Kaasani ülikooli üle minnes suurenes 2000 rublani ja “lektori” asemele ilmus tiitel “erakorraline professor”).
Rahvusgrupid
1902. aastal tähistati pidulikult Jurjevi ülikooli 100. aastapäeva ja selle puhul peetud kõnes tõi Courtenay välja paar detaili, mis on üldkeeleteaduses fundamentaalsed. Tal oli tuline õigus, kuid nende tõdedega arvestati vaid esimese Eesti Vabariigi ajal. “Praegu leviv ja leegitsev natsionalismi haavand (pidades silmas sündmusi Preisimaal) paneb nagu ka kunagi keskajal toimunu kunagi inimesed mõistma, kuidas oma jõud killustatakse ja raisatakse nad millelegi mõttetule, selle asemel, et üksteist rikastada, toetada ja abistada. See toob paratamatult kaasa vääritult mõtlevate inimeste poolt kultuurilise, majandusliku ja eetilise progressi huku.”
Ta jätkas: “Ma ei ole keelefanaatik (Courtenay pidas igasugust fanatismi hukatuslikuks). Olin Derptis professor ja õpetasin nii vene kui ka saksa keeles ja sellest ei sündinud mingisugust õnnetust. Nii nagu ühe inimese peas, nii võivad ka suvalisel maal eksisteerida erinevad keeled üksteise kõrval täielikus arusaamises … Ka siin võiks vene mõtlejate ja poeetide keele kõrval olla ka saksa keel – mitte saksa rõhujate ja kiusajate, vaid saksa teadlaste ja kunstnike keel koos kohalike – eesti ja läti keelega.” (Nordlivländische Zeitung nr 283, 18.(31.) dets, 1902).
Mis puudutab erinevate rahvusgruppide võrdõiguslikkust, siis rahvusküsimuse laienemine mitte ainult Baltimaades, vaid ka mujal tähendab ikkagi lõppkokkuvõttes nii üksikisikute kui ka tervete inimkollektiivide võrdõiguslikkust ja sisaldab endas ka igasuguste kitsenduste ja kiusamiste lõpetamist, mis põhinevad nende etnilisel kuuluvusel või pärinevusel.
Lingvistiline tõde
Siin peitub lingvistiline tõde ja meie puhul võib see olla eksistentsiaalne. Jutt on mitte keele dominandist, kus üks keel teise suhtes ülimuslikuks kuulutatakse, vaid keelte kooseksisteerimisest üksteise kõrval. Siin on püütud läbi ajaloo juurutada põhiliselt kahte dominanti – saksa ja vene oma ning mõlemad on eesti keelele kahtlemata oma mõju avaldanud. Maailmas on aga näiteid kuhjaga, kus dominandi kehtestamine on saanud saatuslikuks mõlemale poolele ja tulemuseks on afrikaans, pidgin, “härjakeel” Moldovas, sur?ik Ukrainas, trasjanka Valgevenes ja … neil näidetel pole lõppu. Esimese Eesti Vabariigi ajal oli riik eeskujuks maailmale vähemusrahvuste huvidega arvestamisel – soositi ja rahastati puudusest hoolimata saksa ja vene õppekeelega koole ja seda mitte niivõrd armastusest nende keelte ja kultuuride vastu, aga just vajadusest oma keelt kaitsta.
Praegu on käimas samasse konteksti kuuluv koolide “eestistamine” ja siin peaks Courtenay’d taas meenutama. Eesti on etniliselt eriti haavatav ja kujutlege vaid, mida annab tulemus, kui lahustada omavahel massid vahekorras 1 : 4. See veerand toob kaasa tavaliselt eksami jaoks kuidagi omandatud keele koos mentaliteedi ja tõekspidamistega ja sellest piisab täiesti selleks, et ka sellest kolmveerandist enam segunemise lõppemisel midagi algset alles ei ole.
Muidugi võib saadud uue tulemuse nimetada keele arenguks ja integraatorite suureks saavutuseks lõimingumiljonite raiskamisel, kuid maarahva jaoks on see tulemus kurjakuulutav.
Tegelegu oma asjaga ise
Maailmas ringlev maagiline arv üks miljon on number, mis tähistab riigikeele miinimumkõnelejate hulka, mille puhul keelel on veel ?anss püsima jääda (selles kontekstis on ka üsna jabur nõuda siin vene keelele riigikeele staatust). Välisilmale on vaja saata signaal 1,3 miljonit, riigisiseselt teame, et see on vaevalt 800 000. Kõikvõimalikele integraatoritele annab see aga piiramatu ressursi ja operatiivvälja, millel tegutseda. Et oma jamadega mitte tegeleda, saab kogu aeg tegeleda “muulaste” problemaatikaga, alates sanitari keeleoskusest Narva ambulantsis ja lõpetades raportitega metlevite lojaalsuse enneolematust kasvust. Põliselanikud on seevastu jäetud saatuse hoolde ja kuuluvad “säilitamisele läbi aegade” – üsna ükskõik, kas see on siis muuseumis või heal juhul Soomaa reservaadis.
Säilitamisel on perspektiivi vaid siis, kui loodud on tingimused ka arenguks ja saadakse aru, et Lõssenko-taolised arendajad on oma aja ära elanud ning ohud puust ja punaselt ette ära joonistanud. Süsteemiteooria ja isegi üldkeeleteaduse arusaamade järgi on keel otsekui tööriist, mille kandjaks ja kasutajaks on inimene. Laske inimesel areneda ja täiustuda, looge selleks tingimused – temaga koos täiustub ja vastab ehk uuematele vajadustele ka keel. Meil on seevastu võetud keel arendamiseks eraldi ette kui asi asjas lootuses, et küll see keel hiljem selle kandjale ka külge hakkab või kleebitakse.
Miks ei võiks lasta nn muulastel oma asjadega ise tegeleda?