Karl Ristikivi “Viimne linn” on kindlasti üks selline teos, millega eesti kirjandus väga kaugele jõuaks – Euroopa parnassid oleksid teosele avatud.

KÄRBESTE TORN
Mingem nüüd Ristikivi teksti juurde. Veel 11. sajandil oli Akkon aus Palestiina linn, 1099. aastal püüdis seda vallutada Toulouse’i krahv. Siiski jäi Akkon araabiapäraseks linnaks veel mõneks ajaks ja 1104 hõivati see Teise ristisõja käigus. 1291. aastal tuli Ida tsivilisatsioonil tasumise tund ja kahe sajandi jooksul püsinud Akkon langes kui lumehelves sultan Kalawunile.

Kahe sajandi jooksul Akkoni arhitektuur muutus. Minarettide asemel, millelt mullad rahvast palvele kutsusid, troonisid keset Akkonit nüüd kaupmeeste paleede uhked marmortornid. Muidugi jäid mo?eedki kõik alles. Siin paistis igavene päike ja vesi nii purskkaevudes kui basseinides oli igihaljalt soe. Siin kohisesid võimsad palestiina tammed ja mööda tänavaid jooksvad tihti kerjavad murjanipoisid komistasid lõhnavatele astelpõõsastele.

Akkon oli ka suur mereteede ristumiskoht, hea sadam paljudele. Sellepärast valitses linna kaupmeeste signoria. Kuigi ristisõdijateaegsel Vahemerel oli mõnel pool üldiselt kombeks, et märgutuled laevadele antakse kaldalt eriti kõrgete religioossete hoonete ülemistelt korrustelt, oli Akkoni sadama ees otse keset merd selleks eriline Kärbeste torn.

AJALOO TEGEMINE VALGETES KINNASTES
Ristikivil oli “Viimset linna” kirjutades kindel ülesanne kujutada seda esiteks unenäolisena ja teiseks siiski teada, mis seal 13. sajandi jooksul kõik toimunud on oma raamatus rõhutab ta seda, et linnas oli väga autoriteetne osa rüütliordudel: esiteks Templiordul ja teiseks Püha Johannese Hospidaliordul. Kuna viimane oli halastuse ja headuse ordu, esimene aga asus palava võitluse eesliinil, siis kinnitab Templi ja hospidali asendki linnas sedasama: Tempel oli nimelt meretuultele valla, Liputorni läheduses.

Ainult Hospidali vendadel oli kombeks surnuid üles korjata. Ja kui oli lõpuks kindlaks tehtud, et tegemist võis olla kristlasega, siis ka nende matmise eest hoolitseda. Nemad aitasid ka palverändureid. Kuid Templiordu oma võimukuses oli haaranud enesele piisavalt pres tii?ika õiguse – hoolitseda sadama avamise ja sulgemise eest. Templiordu oli kristluse avangard Pühal Maal. Nad käisid valgetes kinnastes – huvitav, kas mitte sealt ei ole tekkinud kuulus lause ajaloo tegemisest valgetes kinnastes?

Mõlema ordu suurmeistri jaoks kehtis maksiim “esimene oma meeste seas” (esimene võrdsete seas, primus inter pares). Mitte kõrge, ülim pooljumalus, vaid ainult esimene. Selline, kelle ümber tuli võitluses koonduda, kuid kelle eest ei pidanud palava võitluse momendil hoolitsema, kui ta oli raskelt haavatud ja tahtis surra – nagu raamatus juhtus hospidaliitide juhiga. Too oli neil aastail Jean de Villiers.

LIPPUDEST
Akkoni 1291. aasta kaardil on kõik tornid – tegelikult päris vägevad bastionid – põhjast lõunasse üles rivistunud nagu pärlid idamaise naise keel: Petris, Marcii, St Nicolai. Järgnes veidi pisem Valge Torn (Castel Blanc), mis markeeris ühe kindlustusvööndi nurka. Vägagi domineeris linnapildis Neetute Torn (La Tour Maudite), mille alt olid templirüütlid käigu kaevanud ja mis kaardile on kantud eriti rasvase ringina. Nõnda läks tornide vöönd kuni Laatsaruse tornini, mis kaitses kalasadamat. Akkon oli hästi kaitstud linn – veel sajand tagasi ei suutnud Egiptuse sultan Saladdin seda vallutada, ehkki proovis. Kuid linna kaitsesid Jumal, au ja lipud. Isegi tornid olid nimetatud apostlite ja pühakute järgi, millist kommet näiteks keskaegses Tallinnas ega Riias peaaegu ei tuntud.

Kui nüüd kujutleda, et me ei ela enam aastas 2003|, vaid 1291, siis mida oleksime me näinud Akkonis majesteetliku Neetute Torni tipus otse vastu sinitaevast? Seal olid kaks lippu, mõlemad templirüütlite omad: Oriflamme ja Gonfanon. Punavalgest Oriflammest sai hiljem Prantsuse kuningate lipp ja selle jälgi on praeguselgi Prantsuse riigilipul. Ent lipp Gonfanon oli huvitav: mitmesuguste triipudega ja sakiliste äärtega. Sakiline Gonfanon on viimased tuhat aastat alati olnud euroopaliku liputraditsiooni tuumikus. Gonfanon tähendas Rooma kristlikes protsessioonides odavimplit, mida nii inglased kui prantslased hüüdsid pennoniks. Saja-aastases sõjas oli selliseid sadu tuhandeid, kuid algselt seostub Gonfanon Hastingsi lahinguga 1066, milles anglosaksid kandsid palju eriliigilisi odavimpleid. Lipud lohepeadega ja kahekordse ristiga. Lipud kaarnasulgedega. Kaarnalipu kohta on olemas väga huvitav legend, mida üldiselt ei teata. Miks lehvis Gonfanon 1291. aasta Akkoni kohal ja milline oli olnud selle lipu erakordselt põnev ajalugu? Kui me neid fakte teame, siis aitaks see meid Ristikivi suurepärase ajalooalase romaani mõistmisel kohe väga.

FAKTID
Veel 878. aastal kandsid kaarna pea ja sulgedega odavimpli taolist lippu Taani viikingid. Viikingid olid alati valmis kaarnalipu alla koonduma. Kaaren lipul osutas, kuhu mehed pidid minema. Kui kristlased kandsid lippe, siis võtsid ka taanlased oma sakilise lipu otsekohe kasutusele. Kristlastel olid ristid kaelas ja taanlaste pealik oli nagu edev ahv: meilgi peab miski kaelas rippuma, ainult et Thori vasarad. Kaarnalipu all ründas näiteks Ragnar Lodbrok AD 845 Pariisi. Kuid aastal 878, seistes Wessexis vastu kuningas Alfred Suure vägevatele jõududele, langes taanlaste leerile osaks krahh. Kaarnalipp, Gonfanoni ideeline eelkäija, võeti neilt ära, lihtsalt konfiskeeriti nagu õpetaja Laur konfiskeeris Pitsu. Tänu sellele sai Gonfanoni eelkäija omale kristlik tsivilisatsioon. Selle aasta kohta seisab St. Neoti kroonikas:

“Seal olid siis Ivarri (kuulus Ivarr Kontideta – A.R.) ja Ubbe kolm õde, kes õmblesid kaarna kuju lipule. Nad olid Ragnar Lodbroki tütred. Keskpäevaks oli figuur valmis. Just selle märgi all läksid nad võitma ja kaaren nende lipul lehvitas kelmikalt tiibu. Kuid nad said haledalt peksa ja kaaren peatas o0ma tiivad.” Sellele vägevale jutule lisas Geffrei Gamari vanaprantsusekeelne kroonika “Inglaste lugu” (1140): “Kaaren oli pealik Ubbe vimpel (gumfanun = gonfanon). Ta sai lüüa ja maeti suurde hauda Devonshire’is.” Anglosakside võit taanlaste üle ei olnud mitte ainult füüsiline, see oli ka moraalne. Anglosaksid võtsid üle lipudisaini ja muutsid selle oma lohelipuks Wyverniks. Ubbe kadus hauda, aga tema lipp läks inglaste kätte.

1291. aastal oli Gonfanon jõudnud Akkonisse ja seisis ristisõdijate riigi kaitseliinil. See oli majesteetlik hetk. Ristikivi aga kirje0ldas viimse linna tornides ja väljakuil toimuvat unenäolisena – päike oli tihti madalal, tähed vilkusid valgust, varjud olid pikad ja Oriflammele pritsis veri.