Eranditult iga inimene on rändaja. Isegi kui ta istub kodus ega lahku iialgi oma kodulinnast. Isegi teekond poodi on reis – iial ei tea, kuidas see lõpeb. Ja see on selge, sest inimene plaanib, aga jumal juhatab.
Mul on üks tuttav soomlane – elukutseline rännumees. Tegeles turismireiside korraldamisega Ida-Euroopasse, sealhulgas endisesse Nõukogude Liitu. Nende reiside ajal juhtus nii mõndagi, kuid üks tema lugudest vapustas mind südamepõhjani. Otsustage ise.
Sõitis minu hea soomlane koos turismigrupiga sel ajal veel Nõukogude Gruusiasse. Jõudsid lennukiga Moskvasse, üürisid bussi ja suundusid Kaukaasiasse. Seal kulges kõik plaanipäraselt: mäed, hubased orud, pealetükkiv külalislahkus, kuiva punaveiniga allaloputatud lambaliha, kultuuriprogramm? Kõik läks hästi, kuni soomlased jõudsid Lääne-Gruusiasse, Imerethisse.
Seal saigi kõik alguse. Üks vanem turist võttis kätte ja suri lihtsalt ära.
Toibunud esmasest ?okist, otsustas minu tuttav viia laiba lähima linnakese haiglasse. Doktor tuvastas surma, kadunuke paigutati surnukuuri. Ja mis siis edasi? Tuleb helistada Helsingisse ja paluda abi – otsustas loomulikult rühmajuht. Oh seda soome lihtsameelsust. Kohalikus telegraafis seletati talle, et otsekõne Soome pole võimalik. Kõigepealt tuleb võtta ühendust Tbilisiga, seejärel Moskvaga ja alles siis Helsingiga. Kohaliku sidemeeste-telegrafistide kollektiivi ühiste jõupingutuste tulemusena saadi ühendust Tbilisiga, kuid Moskva, ja see tähendab ka Helsingi, oli kättesaamatu – vaikus eetris. Ja nii kolm päeva.
Minu soomlane saatis turistid pealinna, jäädes ise kadunukest valvama. Lugu halb, olukord hullem kui kunagi, ja soomlane otsustas minna kõrtsi ning oma mure veiniklaasi uputada.
Kui ta oli seda juba mõnda aega teinud, astus tema juurde kõrtsipidaja ja küsis: “Miks sa, batono, nii lõpnud oled? Äkki saan kuidagi abiks olla?”.
“Selles hädagi, et lõpnud. Ja kuidas te saaksitegi mind aidata? Juhtunud on suur õnnetus,” ütles soomlane. Ning jutustas talle, kuidas lugu oli.
Grusiin kuulas tähelepanelikult, seejärel kallas uue portsu veini ja lausus: “Joo, ma
tulen kohe tagasi.” Ja tõesti, mõne aja pärast tuli ta tagasi viie kõrgetes papaahades d?igiti saatel. Tellisid ?a?lõkki ja maitserohelist, tõstsid välja veinitünni ja lohutasid soomlast: “Ära muretse, teeme kõik nii, nagu peab, korraldame kõrgema sordi matused.”
Minu tuttav teadis, et surnud turistil pole ei lapsi ega naist ega sugulasi, ihuüksi teine siin maailmas. Miks sellisel juhul mitte nõustuda?
Ja nii kogunes järgmisel hommikul haigla väravate juurde kogu linna elanikkond. Leinarong liikus mööda linna keskväljakut. Kirstu järel astusid needsamad d?igitid ja elukutselised nutunaised. Edasi tulid kohaliku nomenklatuuri ja intelligentsi esindajad. Seejärel vähe lihtsam rahvas. Kolonni lõpus astusid kohaliku meeskoori liikmed ja puhkpilliorkester. Muldasängitamise ajal tehti kolm lasku vanaisade berdankadest, naised katkusid juukseid, mehed, langetanud pilgud, vaikisid vapralt.
Hiljem, laua taga, mis sai kaetud mitte kaugel surnuaiast, öeldi kadunukese kohta palju häid sõnu vaatamata sellele, et keegi kõnelejatest polnud teda eales kohanud. Ära joodi paarsada liitrit veini ja t?at?at, ära söödi neliteist jäära. Hilisöösel võeti soome turismidelegatsiooni juht hellalt kaenlasse ja viidi kõrtsmiku majja. Ja hommikul sõitis ta väsinult, kuid rõõmsana Moskvasse, püüdma oma hõrenenud turismigruppi.
Jah, ütlen oma tuttavale, tundeline lugu. Ära rutta, vastab ta. Puänt on veel ees. Asi selles, et viisteist aastat hiljem sattus ta jälle Gruusiasse. Perestroika oli siis juba alanud. Otsustas, et sõidab kindlasti Imerethisse ja leiab üles soome turisti haua. Saabus ta siis nimetatud linna, tellis takso ja palus end viia surnuaiale.
Millisele, küsinud taksojuht, meil on neid palju. Nii käisid nad kolmel kalmistul, aga hauda ei leidnud. Kui ta otsustas juba tagasi sõita, küsis takso juht: “Kuule, kallis mees, kelle kalmu sa otsid?”
Minu tuttav alustas viieteist aasta vanust lugu. Kuid taksojuht katkestas ta järsult: “Nii kohe öelnudki, muidugi ma tean?” Juht pööras järsult rooli ja viis ta surnuaiale. Seal avanes soomlasele järgmine pilt: hiiglaslik mustast marmorist nelinurkne hauasammas, millel kiri: “Siin puhkab meie suur sõber Soomest”. Värsked lilled ja pingike, millel istus eakas naine.
Seal istuvat alati keegi – nii nõuab komme, ütles talle taksojuht. Vaat nii, lõpetab oma jutu soomlane – elad tagasihoidlikku ja vaikset elu hallis Soomes, ostad tuusiku, sured võõral maal ja saad maetud nagu tõeline kangelane. Telefoniliinid ei töötanud, aga inimesed olid head. Saatus.
