KAS ELU ON VEEL VÕIMALIK? Jaak Prozes Fennougria asutusest heidab pilgu soome-ugri rahvaid puudutavasse lootusetusse poliitikasse. Alljärgnev lugu näitab igapäevast, olulist ja veidi morni statistikat. Jõudu närimiseks!
Teist korda korraldati soome-ugri rahvaste maailmakongress Eestis; kui 2004. aastal toimus soome-ugri rahvaste tähtsaim suurüritus Tallinnas, siis tänavu 16.–18. juunini Tartus. Võrrelda aga neid üritusi ei saa, sest Tallinnas toimunud kongress oli suurejooneline üritus, millest võttis osa 303 delegaati ja 305 vaatlejat, kes esindasid kokku 24 soome-ugri ja samojeedi rahvast, kokku 11 riigist.
Tartus Eesti Rahva Muuseumis toimunud kongressi aga mõjutas koroonaviirus, kongressi toimumiseaeg lükati 2020. aastalt 2021. aastale, kuid veelgi tugevamaks osutusid vahepealsed muudatused Venemaa Föderatsiooni rahvuspoliitikas. Viirusepuhangust tingitud oludes hübriidvormis toimunud tööst tervikuna võttis osa 268 delegaati ja vaatlejat. Tartus kohapeal viibis neist 34 delegaati ja 67 vaatlejat, veebiülesena registreeritud osalejaid oli kokku 167. VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressil osales 14 soome-ugri rahvast – hantide, maride, mordvalaste, permikomide ja udmurtide delegatsioonid ei osalenud.
Muudatustest üldiselt
Suured muudatused olid toimunud ka delegatsioonide koosseisudes: kui Tallinnas olid suuremad üle 100 000 elanikuga soome-ugri rahvad esindatud 20 delegaadiga, millele lisandus 20 vaatlejat, siis Tartus olid suuremad delegatsioonid 15-liikmelised. Veelgi suuremad muudatused aga puudutasid delegatsioonide koosseise. Tallinnas olid soome-ugri rahvad esindatud kõrgeimal tasemel, näiteks Komi Vabariigi riigipea Vladimir Torlopov ja spiiker Ivan Kulakov, Karjala Vabariigi riigipea Sergei Katandov, Udmurdi Vabariigi riigipea Igor Semjonov, Mordva Vabariigi spiiker Valeri Ketškin, natuke madalamal tasemel olid esindatud marid, keda esindas „kõigest“ rahvuspoliitika- ja kultuuriminister Mihhail Vasjutin. Tõsi, enamasti olid nad vaatlejad, kuid spiikrid siiski delegatsioonide liikmed. Seega, me näeme, et Tallinnas oli soome-ugri rahvaste rahvusliikumistel väga tugev kohaliku võimu tugi, mida omakorda toetas ka Venemaa Föderatsiooni keskvõim. Ehkki juba 2004. aasta kongressil oli esimesi märke, et soome-ugri rahvaid esindavale juhtkonnale pole meele järgi kongressil peetud ettekanded ja kõned, sest sisaldasid kriitikat Venemaa Föderatsiooni rahvuspoliitika suhtes ja neis räägiti vähe suurtest edusammudest, mida soome-ugri rahvad oma rahvuskeelte arendamisel teevad.
Näiteks Igor Semjonov kurtis intervjuus infoportaalile regnum.ru, et rääkis oma ettekandes, kuidas on laienenud udmurdi keele kasutamise võimalused ja kui palju riik selleks teeb, aga ungari professor János Pusztay rõhutas oma plenaarettekandes millegipärast udmurdi keele halba olukorda. Siiski, soome-ugri rahvaste koostööd peeti veel oluliseks, näiteks soome-ugri vabariigid pidasid võimalikuks Tallinnas sõlmida omavahelisi koostöölepinguid, nii kirjutati maailmakongressi ajal kultuuri- ja majandusalane koostöölepe alla Komi ja Karjala Vabariigi vahel.
Putini telegramm
Järgnenud soome-ugri rahvaste maailmakongressil Hantõ-Mansiiskis, millest võttis esmakordselt osa Venemaa Föderatsiooni president Dmitri Medvedev, olid soome-ugri rahvad ja vabariikide juhtkonnad esindatud samal tasemel kui Tallinnaski.
Olukord muutus 2012. aastal, korraga ei leidnud paljud soome-ugri rahvaste esindajad, nagu Leningradi oblastis elavad soome-ugri rahvad, samuti samojeedi rahvad raha Siófoki (Ungari) sõiduks, ka oli tunduvalt vähenenud riigiametnike osa soome-ugri rahvaste delegaatide ja vaatlejate osas. Esmakordselt tuli ka massiliselt proteste, sest Venemaa Föderatsiooni soome-ugri rahvaste esindajate sõnutsi sekkusid sealsed riigiametnikud delegatsioonide moodustamisesse. Suuremad muudatused hakkasid aga toimuma 2014. aastast, sest Venemaa Föderatsioon oli selle aasta märtsis annekteerinud Krimmi ja Euroopa Liit oli kehtestanud sanktsioonid. Vene Föderatsiooni soome-ugri rahvaid esindama pürgiv soome-ugri rahvaste assotsiatsioon võttis eesmärgiks takistada konsultatiivkomiteel kongressiks valmistumist ja see siis üle võtta näiteks põhjendusega, et kvoorumi puudumise tõttu pole konsultatiivkomitee otsused legitiimsed. Võimalik, et ka sellest tulenevalt leidis AFUN, et Venemaa Föderatsiooni soome-ugri rahvaste delegatsioonid Lahtis toimuval kongressil võiksid olla viieliikmelised, samuti, et delegaatide seas peaksid kindlasti olema AFUN-i nõukogu liikmed. Osa soome-ugri rahvaste delegatsioone (udmurdid, mordvalased, marid) kujunesidki nii viieliikmelisteks. Permikomid aga saatsid ühe delegaadi. 2016. aasta juunis Lahtis toimuvast kongressist võttis osa vaid 161 delegaati, vähem kui kunagi varem. Kuna korraldajad olid osalemise lihtsamaks teinud ka omal algatusel soovijatele, siis vaatlejaid saabus pea samapalju (270) kui eelmistele kongressidele. Õhus oli ärevusti, kuid mingil määral võttis pingeid maha Venemaa Föderatsiooni presidendi Vladimir Putini sõbralik tervitustelegramm.
Ja nüüd Tartu
VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressi ettevalmistused kulgesid viirusest tingituna küll häiritult, kuid tervikuna rahulikult, tavapärases rütmis. Eesti Vabariigi president oli esitanud kutsed kongressil osalemiseks Soome, Ungari ja Venemaa Föderatsiooni presidentidele. Enne kongressi toimusid kongresside vaheajal töötava soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitee istungid, kinnitati sektsioonide moderaatoreid ja täpsustusid sektsioonide ettekanded. Aga korraga, reedel, 23. aprillil sai teatavaks, et vähem kui kaks kuud enne kongressi oli Venemaa Föderatsiooni soome-ugri rahvaste assotsiatsioon võtnud vastu avalduse, millel pole konkreetset adressaati. Avalduses öeldi, et „assotsiatsiooni meelest on viimaste aegade rahvusvahelises soome-ugri liikumises tõusnud eriti eredalt esile destruktiivsed, selgelt poliitilised tendentsid, mis väljenduvad ka Soome-ugri rahvaste maailmakongresside tegevuses, kui „soome-ugri kaarti“ kasutatakse kui ühte võimalust, avaldamaks survet ühele või teisele riigile, aga etnilisi küsimusi kasutatakse etnopoliitiliste spekulatsioonide eesmärgil“.
Järgnesid viited Eesti delegatsiooni käitumisele 2008. aastal Hantõ-Mansiiskis, kus president Toomas-Hendrik Ilves olla kutsunud soome-ugri rahvaid üles moodustama Venemaa Föderatsiooni sees oma riike. Juhiti tähelepanu ka Katrin Saksa raportile 2006. aastast, mis sisaldab laest võetud andmeid soome-ugri rahvaste olukorra kohta ning väideti, et läänepoolsed partnerid väljendavad Venemaa Föderatsiooni soome-ugri rahvaste suhtes paternalistlikku positsiooni, mis avaldub vanemate vendade hoolitsuses ja kontrollis nooremate vendade üle, samuti nooremate allutamises vanematele, ka väljenduvat pea kõikide Eesti ja Soome delegaatide esinemistes pidev kriitika Vene riigi ja soome-ugri rahvaste suhtes.
Ühtlasi leiti, et kongresse ei korraldata mitte selleks, et leida konstruktiivseid lahendusi probleemidele, vaid kui instrumenti, millega sekkutakse Venemaa Föderatsiooni siseasjadesse. Negatiivset suhtumist olevat märgata ka austuse puudumises Venemaa soome-ugri rahvaste suhtes, sest kongressi toimumise paigas ei leidunud majutust mordva delegatsioonile, kes unustati ühtlasi transportida kongressi toimumise paika.
Selles avalduses tehti mitu olulist n-ö all-avaldust, millele ma siinkohal juhiksin lugeja tähelepanu. Esiteks öeldakse, et on vaja teha vahet tõelisel ja tegelikul toetamisel. Venemaa Föderatsioon on liider soome-ugri rahvaste toetamises, olles paigutanud selleks märgatavaid vahendeid. Teiseks väideti, et Vene Föderatsiooni soome-ugri rahvaste assotsiatsioon on keskne soome-ugri liikumise organisatsioon, mis töötab efektiivselt ja kelle esindaja on Venemaa Föderatsiooni rahvussuhete nõukogus. Samuti on organisatsioonil ÜRO majandus- ja sotsiaalsuhete nõukogus konsultatiivliikme staatus. Reaalne asjade seis aga näitavat, et soome-ugri rahvaste maailmakongresside süsteem ei ole soome-ugri rahvaste jaoks produktiivne.
Seega polevat Venemaa Föderatsiooni soome-ugri rahvaste osavõtt Eestis toimuvast maailmakongressist soovitav: „Me paneme kahtluse alla kongresside toimumise vajalikkuse tulevikus.“ Ehk siis, kuna Venemaa Föderatsioon toetab ise palju soome-ugri rahvaid ja assotsiatsioon töötab hästi nii sisepoliitiliselt kui ka välispoliitiliselt, siis pole maailmakongressi enam üldse vaja ja neil pole tulevikku.
Soov venestada
Tegelikult viimane ongi põhiline, ülejäänu otsitu. Ülejäänu on otsitu sündmustest, mis peegeldavad aastaid 2006 ja 2008, tingimuslikult ehk ka aastat 2012 (mordva delegatsioonile ei võimaldatud spaa-hotelli). Praegu aga on 2021. aasta. Oli vaja ettekäänet, et Venemaa Föderatsioon saaks ise määrata ja kontrollida soome-ugri rahvaste koostöös toimuvat, sest see ei meeldi Venemaa Föderatsioonile enam mitte üks raas. On tekkinud ja üha enam süvenenud arusaam, et soome-ugri rahvaste koostöö on suunatud millegi vastu, eelkõige Venemaa Föderatsiooni vastu, sest juhib tähelepanu soome-ugri rahvaste keelte kadumisele, nende rahvaste riigipoolsele marginaliseerimisele ja ei luba föderatsioonil rääkida suurtest edusammudest rahvuspoliitikas. Vene Föderatsiooni rahvuspoliitika aga on nagu kahepäine kotkas, kes ühest küljest soovib näidata, kuidas kõik rahvused elavad selles riigis õnnelikult, aga teisest küljest tahab neid venestada.
Viimase eesmärki täidab näiteks soome-ugri keelte jõhker väljatõrjumine haridussfäärist ja nende muutmine kasutuks kõikides eluvaldkondades. Vene Föderatsioonile ei meeldi rääkida rahvusprobleemidest, eriti kui keegi tahab kaasa rääkida globaalses poliitikas, kohtuda USA, Hiina või Euroopa Liiduga kui võrdne võrdsega. Aga kas saab suhtuda Venemaa Föderatsiooni kui võrdsesse partnerisse, riiki, kes näeb ohtu mansides (mansi keele kõnelejaid on alla tuhande) ja isurites (isuri keele kõnelejaid alla kahesaja) ega näe ohu või probleemi asemel seda, et need rahvused on kogu inimkonna rikkus, mida oleks vaja väga-väga kaitsta?
Kui „pole soovitav“
Tagasi tulles avalduse juurde, mida siis tähendab „pole soovitav“? Selle iseenesest leebe vormi taga oli tegelikult asjaolu, et FSB keelas kongressil osalemast valitud delegaatidel, kes töötavad kohalikes omavalitsustes või riigi eelarvest rahastatud organisatsioonides (näiteks kohalik ajakirjandus). Osa inimesi ähvardati lihtsalt ebameeldivustega, aga „pole soovitav“ tähendas ka seda, et neile rahvastele, kes pidasid soovitust vaid soovituseks, tehti kongressist osavõtmiseks ka muid takistusi. Olgu siin näiteks toodud Ivangorodi linnaraamatukokku kogunenud isurite, vadjalaste ja manside delegaatidele ruumi mitte-võimaldamine, mis siis, et alles eelmisel päeval seda lubati, ent öösel otsustati raamatukogus alustada torude remonti. Osa delegaate aga, kes üritasid reaalselt kongressile tulla, peeti kinni sõnadega, et „maailmakongressi toimumine pole küll põhjuseks, miks Vene Föderatsiooni kodanik peaks Vene-Eesti piiri ületama – Covid ju“…
Vaatamata tohutule survele leidis osa rahvaid, et kongress on väga vajalik koostööplatvorm. Kongressi töös pole midagi sellist, mis on avalduses kirjas ja ka eelnevalt on alates 2000. aastast kõik Venemaa Föderatsiooni presidendid saatnud kongressile oma tervituse. Olgu siin need Vene Föderatsiooni julged rahvad nimetatud: ingerisoomlased, isurid, karjalased, komid, mansid, saamid, vadjalased, vepslased. Tänu nendele rahvastele ja lisaks eestlastele, kveenidele, liivlastele, setodele, soomlastele ja ungarlastele osutus VIII soome-ugri rahvaste maailmakongress igati legitiimseks, pädevaks vastu võtma resolutsiooni, milles kajastuvad soome-ugri rahvaste keelelised ja kultuurilised püüdlused, samuti esitati üleskutse, et jälgitaks rahvusvahelisi standarte rahvusvähemuste keelte kasutamisel. Tõsi, resolutsioonis ei ole räägitud midagi soome-ugri keelte üha kahanevast kasutussfäärist, samuti, et oli kriitikat ühe või teise riigi suhtes. Selle põhjuseks on eelkõige asjaolu, et resolutsioon võetaks vastu konsensuse alusel. Tegelikult on ka eelmised kongressil vastu võetud resolutsioonid üsna ümmargused, viimastes näiteks pole ka viidet ÜRO poolt vastuvõetud dokumentidele põlisrahvaste ja vähemusrahvuste õiguste kaitsest. Sellest tulenevalt on vägagi õigustatud osade soome-ugri rahvaste esindajate mure, et kongressid on muutunud üritusteks, mis näitavad, et Vene Föderatsioonis on vähemusrahvustega kõik hästi, luues maailmale ekslikku peegelpilti, millel pole tegelikkusega mingit pistmist ja reetes soome-ugri rahvaste rahvuslikke huve. Siin on, mille üle mõelda.
Küsimused küsimuste taga
Lisaks resolutsioonile oli kongress pädev vastu võtma otsust selle kohta, kus toimub järgmine maailmakongress. Paraku seda kohta ei määratud, traditsiooni kohaselt pidi iga nelja aasta tagant korraldatav kongress toimuma taas Vene Föderatsioonis, esialgse kava järgi Leningradi oblastis Hattsinas (Gatšina). Siin aga võib taas näha assotsiatsiooni otsuse „kõrvu“ – ehk siis pole maailmakongressi järele vajadust ka tulevikus. Küll aga valiti kongressi täitevorgani, soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitee uueks esimeheks isurite esindaja, juristi haridusega Dmitri Harakka-Zaitsev.
Kongressi korraldusliku külje pealt oli probleeme palju. Nii koroonaviirus kui ka assotsiatsiooni avaldus põhjustasid kogu aeg muudatusi delegaatide ja vaatlejate arvus, samuti vahetusid delegatsioonide koosseisud. Palju muret oli ka sellega, kuidas saadakse toimima tehnika, et üritus saaks hübriidvormis toimuda. Vaatamata mõningatele viperustele tuleb tunnistada, et tehnika toimis. Traditsioonilised rahvuskeelsed tervitused kõlasid ja kongressi töö nelja sektsioonis sujus suurepäraselt. Ettekanded olid hästi ette valmistatud ja neis joonistusid välja mitte ainult murekohad, vaid ka positiivsed praktikad, mida soome-ugri rahvad saaksid oma keelte ja kultuuride heaks teha tulevikus.
Kongressil töötas neli sektsiooni ehk toimus neli teemaistungit. Neist kõige osavõturohkem oli esimene – kodanikuühiskonna tegevus soome-ugri keelte säilitamisel ja arendamisel, kus räägiti keele ja identiteedi, kakskeelsuse küsimustest, sellest, milline roll on siin lapsevanematel ja kodanikuühiskonnal, samuti toodi positiivseid näiteid mõningatest edulugudest. Kõige põhjalikumalt ja kauem töötati teisel teemaistungil, mille teemaks oli: soome-ugri kultuurid – traditsioonilisest kaasaegseni. Istungil räägiti, millised on tänapäevased innovatsioonid soome-ugri kultuuride arengus, kuidas linnanoored suhtuvad pärimuskultuuri ja kas on võimalik traditsioonilise kultuuri muutumine kaasaegseks kultuuriks. Kolmandal teemaistungil – soome-ugri rahvad muutuva keskkonna tingimustes – arutati seda, kuidas kliimamuutused on mõjutanud soome-ugri rahvaste elutegevust ja mida need kaasa toovad. Istungi raames korraldati ka paneeldiskussioon selle üle, mida me ise saame teha muutuva kliima olukorras. Neljas teemaistung puudutas massikommunikatsioonivahendeid, traditsioonilist ajakirjandust, sotsiaalvõrgustikke ja soome-ugri keelte ressursse infotehnoloogias.
Seega, nagu näha, puudusid kongressil õigusküsimused või näiteks poliitilised teemad. Samas, kust algab poliitika ehk mida lugeda poliitikaks ja mida mitte? Venemaa Föderatsiooni ametnikud räägivad kogu aeg, et „ei mingit poliitikat, koostöö peab toimuma, aga ilma poliitikata“. Paraku aga on nii, et need inimesed, kes räägivad ja süüdistavad soome-ugri rahvaste liikumisi poliitikas, on ise kõrged riigiametnikud ja poliitikud. Need inimesed, kes räägivad soome-ugri keelte ja kultuuride olukorrast, on aga valdavalt keeleteadlased, emakeeleõpetajad, etnoloogid.
Kuidas edasi? Kui palju on veel võimalusi rahvusvaheliseks soome-ugri rahvaste koostööks? Mida peaksime uues kujunenud reaalsuses tegema meie? Need on küsimused, mille taga on veel hulk küsimusi. Ja me peame leidma vastused, sest soome-ugri keeled ja rahvad on osa meie rahvuslikust identiteedist.