Tartus oli siinkirjutaja armastatuimaks paigaks muuseumi keldrikorrusel asuv väike suitsune kohvik, mis klassifitseerub inglisekeelse termini “third place” alla. Selle teooria tuntud uurija ja publitseerija on Ray Oldenburg.
ROLLID, MIS KAOVAD “KOLMANDAS PAIGAS”
Lühidalt öeldes on nn “kolmas paik” midagi, mis on igal inimesel lisaks kodule ja tööle. Olulisim karakteristik (kõigi muude hulgas) nende erinevat liiki kokkusaamiskohtade juures on kahtlemata võimalus igapäevaelus väga erinevate tegevusaladega hõivatud inimeste kokkupuutepunktide tekkimiseks neutraalsel pinnal. Kingsepp kohtab kirjanikku, ametnik lauljat ja kõigil on võrdne võimalus aeg maha võtta, suhelda ja olla keegi, kes ta muidu ei ole. Ehk siis – tõeline.
Rollid, mida päeval peab kandma, jäävad alles alateadvusse ja tööraamatusse, ilmsiks saavad tõelised huvid, teadmised ja mõttelaad. Erinevus televisiooni, kino ja teatri* poolt tekitatava emotsionaalse laengu vahel on aktiivses ja passiivses osalemises. Ehk siis ühel juhul on inimene ise kaasatud protsessi ja sündmuste kulgu, olles võimeline neid muutma ja kujundama. Teisel juhul ollakse pealtvaataja, kel võimalus vaid tegevus iseenese jaoks käivitada või lõpetada, saamata võrdväärset tagasisidet ning olles võimetu midagi suunama. Isiksuse tasandilt, enesega rahulolu aspektist vaadates, on viimane variant muidugi mitmes mõttes indiviidile ohutum, kuna film/teater haarab kaasa ja tekitab emotsioone, kuid ei nõua midagi vastu, ei pane proovile ega muuda üldjuhul pärast lõputiitreid indiviidi elus dramaatiliselt midagi.
TURVATUNNE KUHUGI KUULUMISEST
Tsiteerides R. Oldenburgi ja ühinedes tema mõttekäiguga, ei loo miski muu sellist kuhugi kuulumise tunnet kui osalus informaalse “kolmanda paiga” tegevuses. Põhjusteks on kuuluvuse teke “ausal” baasil ehk siis sõltumatult ametist, palganumbrist või rahvusest, ja inimese vajadus sotsiaalset suhtlemist puudutava kaitstustunde järele.
Turvatunne, mida tekitab kuhugi kuulumine ning “kindla linna ja varjupaiga” olemasolu, tuleneb otseselt vajadusest “ellu jääda”, mis tänapäeva mõistes ei olegi niivõrd seotud füüsiliste, kuivõrd vaimsete vajaduste rahuldamisega. Kaootiline maailm ja ülikiired muutused tekitavad hirmu ja ebakindlust, mida on koos kamraadiga hea kaugele teadvusesoppi suruda.
LINN KUI KARJAELAJATE KOHT
Linn on kari, mille liikmed elavad kindlaksmääratud territooriumil, sõltudes ühel või teisel viisil karja liidritest, kelleks tänapäeval on üldises plaanis linnavõimud (kitsamalt erinevate gruppide liidrid, allilm, ajakirjanikud, postiljonid jne). Kari allub reeglitele, liikmeil on igaühel täita oma roll ja lootusetult nõrgad isendid tõrjutakse ühiselust kõrvale, andes neile siiski mingi võimaluse ellu jääda.
Erinevus ürgkarja ja tänapäevase vahel on kirjutatud ja kirjutamata seaduste paljusus (ja mõningane vastuolulisus), mis laseb indiviidil end kohati suhteliselt vabalt tunda (sõltuvalt taluvusastmest), tekitab segadust ja samal ajal suhtub mõningase sallivusega väikeste reeglite eiramisse.
Kari on kogu muu ühiskonna ja ka teiste karjadega vältimatult seotud võlgnevuste võrgustikuga, mis loob üksteisest sõltumise igal elualal. Pidevalt saadakse kelleltki midagi, müüakse ja vahetatakse teadmisi, kaupu, emotsioone, olendeid. Linn ei saaks hakkama põllul kasvatatud juurikateta, jõgevamaalane tahab Tartusse kaubamajja, otepäälane mere äärde ja kalur parki.
KUST ALGAB LINN? ÕIGUPOOLEST – MILLEST?
Suurlinn, metroo. Inimene inimese järel vagunis. Mis hakkab kõrva? Vaikus. Miks – võõrad ju. Anonüümsuses on võti. Linn algab sealt, kus sind enam ei tunta, kus sa oled inkognito. Sa võid haarata kaasreisijalt bareti ja järgmises peatuses maha hüpata – midagi ei juhtu. Külas, väikelinnas on selline käitumisviis ilma kohalikust ühiskonnast või selle osast väljaheitmiseta võimatu. Linn aga neelab selle alla. Sündmus ise jääb kuhugi alles, aga see ei isiksustu, sest tõenäosus uuesti kohtuda on nullilähedane. On tegemist ühise karja liikmetega, kuid kuhugi ühisossa kuulumise tunnetus on mõõtmetest lähtuvalt lahjunud. Seega on linn kari, mille liikmed on seotud vaid nimeliselt, tegelikkuses ei teki liikmetevahelisi suhteid, mis ei ole otseselt seotud kindla territooriumiosa (ka vaimse) jagamise või alamastme alluvussuhetega.
Jane Jacobs ütleb oma raamatus “Death and Life of Great American Cities” umbes nii: mis on esimene, mis meile meenub, kui mõtleme linnale? Tema tänavad. Ja tänavad on kõige hämmastavamad selle poolest, et need on täis täielikult võõraid, kelle hulgas peab inimene end turvaliselt tundma.
Millal muutus anonüümsus indiviidi jaoks turvaliseks? Traditsioonilises külaühiskonnas oli võõras automaatselt midagi kahtlast ja ohtlikku, enne omaksvõtmist pidi end palju tõestama ja reeglitele igati alluma. Sugulus-, naabrus- ja hierarhiasuhted kehtisid kindlalt ning üksikisikul oli võimatu struktuuri seestpoolt kallutada. Nõiad põletati tuleriidal, jalutud visati kaljult alla. Küsimus ei olegi niivõrd tänase päeva kõrgemas moraalis, kuivõrd lähtumisel külakogukonna kui organismi ühtsusest ja terviklikkusest. Üksikul inimesel ilma sotsiaalse võrgustikuta oli võimatu ellu jääda, vähemalt mitte kauaks. Seetõttu seostati turvalisust ikkagi karjakuuluvusega.
SÕLTUMATUSE RÕHUTAMINE
Kaasaja suurlinnakultuuri üheks ikoonilaadseks inimtüübiks on saanud isepäi kõndiv, vallaline ja jõukas 25-35-aastane mees või naine. Neid kujutletakse tõttamas peegelklaasist tänavatel, ümber hõbedane muusika; nad elavad kõrghoones, joovad hommikuti tänaval Starbucksi kohvi ja on näiteks arhitektid, kunstnikud või kirjanikud. Mõningatel juhtudel on tegemist üksikvanemaga, mis veelgi rohkem sümboliseerib indiviidi kaugenemist traditsioonilistest suhtemudelitest, mis on kehtinud sajandeid.
On moodne rõhutada oma sõltumatust majaühistust, töökohast, haigekassakaardist. Veider vabaduseiha, mis püüab olla seotud ehk vaid millegi adumatuga ja võimalusel lahkneda iseendastki.
JA OMETI?
?.on ikkagi väikesed suitsused kohvikud, kus lauldakse vanu hingekriipivaid laule, kus ettekandja teab kõiki nimepidi ja klaasikese saab ka “raamatu peale”. Iga inimene tahaks olla sellise pool-salapaiga liige. Ilmselt kõiguvad muidugi kolmanda paiga eelistatavad omadused ja kriteeriumid indiviiditi, kuid omakoha-otsing ja vajadus selle järele peitub meis kõigis, ükskõik, kui metalselt läikiv ja kriimustustekindel on väliskest.
Ehk on linn siiski vaid kobar külasid, mis tänavaniitide ja -sõlmedega ühendatud? Ja ehk ei tunduks suurlinn nii kutsuvalt särav, kui ei teaks, et oma sisikonnas peidab ta kümneid inimlikust soojusest tulvil paiku?
* * *
* Ka need on teatavat liiki “kolmandad paigad”, kuid nendest tuleb kirjutada eraldi jutt, kaasates ka interneti jututoad, sms’id jms.