Moskva linnapea Juri Lu?kov riietub väga tagasihoidlikult, kannab vana sonimütsi Lenini stiilis, kirjutab luuletusi ja kannab hoolt moskvalaste heaolu eest. Tõsi, tema naise varandust loetakse miljardites dollarites, mida teab kogu maailm, kuid sellest pole Moskvas kombeks rääkida.
VALELIKUD SKULPTUURID
Riiklik skulptor ja sõber Zurab Tsereteli valas meeri pronksi: ümar ja lühike elus, on pronksist Lu?kov mehine ja karm; oma võimsas käes hoiab ta hiiglaslikku luuda, millega pühib Moskvast minema rotid ja muu rämpsu; luua külge on kinnitatud latern, mis valgustab puhastamisteed. Siinkohal on huvitav meenutada, et luud on Venemaal juba olnud võimusümboliks – Ivan Groznõi oprit?nikud sidusid sadulate külge luuad ja koerasabad, mis tähendas – me teenime Groznõid nagu koerad ning pühime luudadega
Venemaalt kõik halva. aga selleks, et inimesed ei kahtleks selles, et Lu?kov neid truult teenib, kujutas Tsereteli teda auklikes saabastes. Meer rügab rahva heaks nõnda, et viimasedki jalanõud on läbi! Luuaga pühib ka Lenin revolutsioonijärgsetel propagandaplakatitel.
Peterburi kuberneri Valentina Matvijenkot pole Zurab Tsereteli veel pronksi valanud; esmalt pakkus ta Peterburile oma varianti Peeter Esimese mälestussambast. Meenutame, et Moskva meer lubas Tseretelil püstitada linna keskele hiiglasliku Peetri, misjärel lubas endalegi ausamba, nüüd lubas Matvijenko Peterburi püstitada linna asutaja monumendi, nähtavasti nähes tulevikus endki pronksi valatuna. Peab ütlema, et meie valitsejad armastavad üksnes sellist kunsti, mis meenutab hästi toimetatud fotot. Venemaa kõige populaarsem kunstnik Nikass Safronov – tema tööd maksavad umbes sada tuhat dollarit – kannab ilmselt hoolikalt värvifoto üle lõuendile: kukub välja väga sarnane ja ilus. Nõnda sai omal ajal kuulsaks ka Ilja Glazunov, kes esimesena avastas foto üle kandmise “kunstilise” võtte, hiljem olid ?ilov ja teised tarkpead, nüüd on kord Safronovi käes. Tsereteli on ära leiutanud lääge, valeliku foto ülekandmise skulptuuri. Ning ei eksinud.
AINULT LOLLID EI MUUDA OMA ARVAMUSI
Prantsuse kinostaar Gerard Depardieu oli hiljuti president Viktor Ju?t?enko isiklikuks külaliseks. Näitlejad on meil aina olnud kõige populaarsemad ja armastatumad inimesed, alati on arvatud, et elus on nad sama huvitavad, andekad ja õilsad, nagu näevad välja ekraanil. Gerard Depardieud filmiti Ukrainas Tarass Bulba osas. Tarass Bulba oli noore Gogoli romantiline kangelane- patrioot, kes tapab finaalis oma armastatud poja, kes on reetnud kodumaa. Kuid seekord ei toimunud ekraanil midagi eriti jubedat ja verist, kuna Depardieuga filmiti ainult reklaamklippi, mis oli pühendatud mobiiltelefonidele. Võtted kestsid ühe päeva, pärast lõunatas ta presidendiga ja sõitis rahul- olevalt tagasi Pariisi.
Sel ajal aga lendas Moskvasse teine prantsuse filmitäht Alain Delon. Ta ei esine filmides juba kümme aastat, ütles isegi ära Sofia Coppolale, kes pakkus talle Louis XVnda suursugust rolli, kuid Venemaaga on ta nõus koostööd tegema. Mõned aastad tagasi kinkis tuntud poliitik kindral Lebed Delonile – oma lemmiknäitlejale – kaks siberi laikat, Delon püüab nendega kogu aeg koos olla, aga reisidel on tal alati kaasas nende fotod. “Mul on alati olnud lihtsam kokku leppida koerte kui inimestega. Jah, ma otsustasin enam mitte kunagi filmis esineda. Kuid ainult lollid ei muuda oma arvamust, seepärast olen ma Moskvas!” teatas Delon ajakirjanikele.
HIROMANT
Seebiooperid ehitatakse kogu maailmas üles teatud kõrvalekaldumisele reaalsusest, nõnda, et oleks peaaegu nagu elus, kuid ainult ilus. Vene seriaalid tegelesid mitu aastat eranditult veriste kokkupõrgetega, milles halvad bandiidid piinasid ja tapsid häid bandiite, aga hiljem maksid head bandiidid halbadele kätte ja võitsid. Veri, metsikused, joomine, varastamine, vihkamine tüütasid kõiki sedavõrd, et seriaalidele tuli otsida mingeid uusi jooni. Ning sai selgeks, et fantastikata ja muinasjututa siin hakkama ei saa. Ekraanidele ilmus uus seriaal “Hiromant”. Re?issöör Anton Bormatov võttis noore näitleja Juri T?ursini ja õpetas talle moodsat elukutset – ennustamist käejoonte järgi. Kangelane pole ?arlatan, pole petis, ta näeb tõepoolest kõiki inimesi läbi ja teab absoluutselt kõike, mis nendega juba on juhtunud või võib juhtuda. Ent kõik need teadmised ei too õnne ei kangelasele, ei tema lähedastele. Raha – jaa, raha on tal palju, on hea 0korter, parim auto, kuid lõppude lõpuks peab ta oma teadmiste maksma oma isikliku eluga. Et päästa oma lähedasi, saab temast mõrvar, hiljem vireleb vanglas, siis ootab, et teda end tapetaks…
Fantastiline on “Hiromandis” grimeeritud elu alla, kuid juba järgmises seriaalis “Jackpot Tuhkatriinule” ei kohkunud re?issöör Nikolai Stambula tagasi ehtsast muinasjutust: arvutis ilmub temal kuldkalake, kes on valmis täitma kasutaja kolme ükskõik millist soovi. Loomulikult hakkab peategelane, tagasihoidlik vaene tütarlaps (Maria Golubkina) ime abil rikastuma ja vallutab tasapisi maailma. Kõigile on selge, et mingite ausate ja reaalsete meetoditega rikkaks saada on meie päevil võimatu. On ainult kaks teed: kas banditism või muinasjutt. Praegu on vene seriaalid sihitud muinasjutule?