Moskvalase Ilja Hr?anovski filmi “4” näidati Veneetsia festivalil, see võitis auhinna Rotterdamis, Seattle’ is sai Kinotavri eriauhinna, film on võetud laenutusse 27 riigis, seda näidati alles hiljuti vene kino festivalil Tallinnas, kuid on keelatud kodumaal süüdistatuna pornograafias ja maa mustamises.
FILM, MIS MÕJUB MAOLE
Stsenaariumi kirjutas Vladimir Sorokin, kelle raamatuid, kus – ütleme – vanemad küpsetavad oma lapsi ahjus ja söödavad neid hiljem oma sõpradele, loetakse jälestuse ja vaimustuse seguga. Vaimustumise dikteerib autori andekus, kes otse kirurgiliselt istutab inimteadvusse oma monstrumeid, koletisi, hullumeelseid, ent metafoore de?ifreeerides tunned kohe ära ühiskonna reaalsed, ehkki hüperboliseeritud pahed.
Vladimir Sorokini apokalüptiline häälestatus on printsipiaalselt rakendatud stsenaariumis, kuid Ilja Hr?anovski viis selle mingi apoteoosini, mil vaatajatele tuleb nagu lennureisijatele välja jagada spetsiaalsed pakendid juhuks, kui nad ei suuda enam tagasi hoida pealetulevat iiveldust. Inimesed, kes oksekotti ei saa, lihtsalt põgenevad saalist, jäävad vaid need, keda film lummab hoolimata oma mõjust vaataja maole.
Schopenhauer rääkis, et hea on pandud inimesse algselt. Seda saab kontrollida, kui lasta tee peale vinguv koerake – peaaegu igaüks läheb ja silitab teda. Ehk just see filosoofi tuntud fraas tõukas filmi autorid lihtsa metafoorini: peaaegu kõik tegelased räägivad oma heast suhtumisest koertesse, isegi sellest, et koerad on lähemal Jumalale, kui inimesed.
KOLETISTE PARAAD
Filmis on kolm peategelast: prostituut, muusik-äparduja ja lihakombinaadi tööline. Põhiliselt on Ilja Hr?anovski kasutanud mitteprofessionaalseid näitlejaid, isegi muusikut mängiv Sergei ?nurov polnud viis aastat tagasi alanud võtete ajaks tuntud.
Kolm peategelast kohtuvad juhuslikult öises baaris ja mõtlevad endale välja uued elud – prostituut jutustab, kuidas ta tegeleb reklaamiäriga ja müüb unikaalset jaapani aparaati kontoritele ja firmadele, lihakombinaadi tööline esitleb end maa presidendi administratsiooni töötajana ja jutustab, et “president ise ei joo, kui ainult klaasikese punast veini, aga tema naine joob. Kaks pudelit võib ära juua”. Vene naine, otsustavad kangelased, peab jooma liitri viina, see on tema norm. Muusik aga kinnitab, et töötab salajases uurimisinstituudis, kus toodetakse kloone.
Edasi kulgevad tegelaste elud paralleelsetes kohutavates ja meeletutes keskkondades: üks satub karmi re?iimiga kolooniasse, teine keset väljakutäit hiiglaslike koerte raidkujusid koos isaga, kes kes võitleb eeskujuliku korra eest ja ajab taga mikroobe. Prostituut aga sõidab mahajäetud külakesse matma oma klassikaaslast.
Ta on räpases rongis, üldvagunis, kus pidevalt vahelduvad reisikaaslased – monstrumid. Koletised inimlike tunnuste jäänustega ärajoonud nägudel õgivad ja joovad; laotavad ajalehti laiali ja räpaste, korbatanud sõrmedega kougivad keedetud mune, löövad hambad haisvatesse lihatükkidesse, valavad viina klaasidesse. Suured, ülisuured plaanid – nürimeelsus, mandumine, inetus.
Küla, kuhu kangelanna lõpuks jõuab, sammudes teedeta maastikul – läbi korralageduse, purustuste, kõdunemise, elutuse, koosneb ainult kohutavatest, viletsatest, hambututest vanaeitedest ja purjutavast kõhetust Maratist. Küla elab nukkude müügist. Nukke õmmeldakse ühiselt, siis küpsetatakse leiba, mälutakse ja sülitatakse kaussi; sellise “saviga” voolis nukkude nägusid viimase ajani toosama klassikaaslane, keda nüüd maetakse. Leib läks talle kurku ning ta suri.
Nukkude kohutavad, monstroossed näod võistlevasd kohutavuses kurjade vanaeitede omadega. vanaeided joovad samagonni, pidutsevad, lõbutsevad, nutavad ja märatsevad. Öösel närivad kodutud näljased koerad nukkude nägusid.
Tänu sellele, et mängivad mitteprofessionaalsed näitlejad, ei lase film vaatajal libiseda une ja muinasjutu valda, vaid asetab nad reaalsusesse, teadmisessse, et elu ongi selline, kui kohe ei võeta ette midagi kiiret, viivitamatut ja päästvat.
Nagu räägivad erinevates intervjuudes Vladimir Sorokin ja Ilja Hr?anovski, tahtsid nad teha hoiatava filmi. Nad tahtsid meenutada inimestele inimese isikupära väärtust, mida hävitab nürimeelsus, joomine, valetamine, ükskõiksus?
Need, kes taotlevad luba filmi näitamiseks Venemaal, räägivad: maad võib täna päästa ainult ?okiteraapia. Heaga ei tule enam midagi välja.
KUIDAS TAPPA LAPSI
Omskis sundis teeneline iluvõimlemistreener Oksana Maltseva kaheksa-aastasel võimlejal An?ela Murzalijeval võtma end alasti ja asetuma vertikaalspagaati. Tüdruku häbistamiseks kutsus ta vaatama ja itsitama poisikesi. Noor võimleja oli selles asendis kuni kaotas teadvuse. See karistus mõeldi välja siis, kui treeneri pingilt läksid kaduma kompvekid. Kahtlus langes An?elale.
Habarovskis suri seitsmenda klassi õpilane Maksim Ovsjannikov kehalise kasvatuse tunnis infarkti, suutmata koormust taluda.
Peterburis asetas seitsmenda klassi õpilane Roma Lebedev oma pea rööbastele ja hukkus, jättes järele surmaeelse kirja. Ta kirjutas, et enesetapuni viis ta klassijuhataja Vera ?eldukova, matemaatika õpetaja. Roma ei suutnud tasuda 350 rubla klassi remondiks (teda kasvatas oma pensionist vanaema) ning selle eest kästi tal terve aasta klassipõrandaid pesta. Pärast iga pesemist võttis klassijuhataja töö vastu, oli rahulolematu, mõnikord aga kutsus lapse kodust õhtul kohale, et näidata põrandal ebapuhtaid kohti.
Juba pärast poisi surma selgus, et tal oli isa, edukas ärimees, kellele 350 rubla ei kujutanud probleemi, kuid ta “hoidus” neid andmast pojale, vaatamata vanaema palvetele. Kooli õpetajate kollektiiv tervikuna õigustab õpetaja käitumist, poisi surm ajas kolleegid lihtsalt vihale, direktor räägib: “Nüüd santa?eerivad meid kõik õpilased – panete kahe, teeme endale lõpu peale!” Kõik need on tavalised, igapäevased lood elust, kuid film “4” on keelatud.
“9. ROOD”
Fjodor Bondart?uki film “9. rood” lõi kõik kassarekordid, teenides juba esimestel linastuspäevadel 15 miljonit dollarit.
Ekraanil on 1987. aasta. Nõukogude Liidu sõda Afganistanis. Noored inimesed, eilsed kooliõpilased, välja rebitud elu proloogist, kohtuvad sellepärast, et kahe tunni ekraaniaja pärast üle minna oma eksistentsi epiloogi. Nad peavad vallutama kõrguse 33234. tee kohal.
Sõjas saadakse ruttu täiskasvanuks. Ning veel kiiremini saadakse aru elu mõttest. Noor kunstnik läks armeesse värvidega, et täita end enneolematute muljetega. Ta tapetakse varahommikul, kui ta tahab nautida taevast ja kaugeid mäetippe, musta sinisega.
Ja veel üks saatus: noormees abiellus päev enne armeed, kuid ei veetnud naisega esimest pulmaööd. Las ootab teda puhtana kaks aastat, kui ta aga tagasi tuleb, siis kontrollib teda: kui naine on teda petnud, tapab ta tema. Nii ta mõtles ja arvestas. Kuid sõda arvestab teisiti: elada jäi tal hoopis vähem.
Edasi aga näitab Fjodor Bondart?uk mingit statistiliselt keskmist filmi sõjast üldse. Lõhkevad mürsud, variseb maa, keegi saab haavata, keegi tapetakse, midagi pole kuulda, tiirlevad helikopterid, radistid karjuvad sõnumeid, kõiki katab muld ja veri. Need on lahingustseenid, mis korduvad filmist filmi, mis iseenesest on juba ammu ära tüüdanud. Neid võib vaadata huviga vaid ühel juhul – kui me tunneme kaasa ühele sõdivatest pooltest, kui me elame kaasa “meie omadele”. Bondart?uk on toonud meid sõtta, kus me ei saa olla “omade” poolt välimuse põhjal ning seega ei pane meid armastama kedagi kangelastest.