Stirlitzi lugu tõusis taas päevakorda, kui ilmus N. Assi ja P. Begemotovi hale plagiaat “Kuidas sigitatakse siile”. Ass ja Begemotov alustasid tavapäraselt: “Akna taga sadas lund ja marssis mööda rood punaarmeelasi. Stalin pöördus akna juurest, nägi ?ukovit ja ütles:
“Seltsimees ?ukov, teid polegi veel maha lastud?”
“Ei, seltsimees Stalin.” – “Siis andke suitsu Ja kuidas läheb meestel teie alluvuses?” -“Sõdivad, seltsimees Stalin.”
“Aga kuidas läheb seltsimees Issajevil?” – “Temal on raske.” – “Saab veel raskem olema, me anname talle uue ülesande.”
KAS STIRLITZIL OLI PROTOTÜÜPE
Reaalsetest isikutest võiks Stirlitzi elukäik sobida Jankel T?ernjakiga (1909-1995), kes sündis austria-ungari linnas T?ernovtsõs juudi kaupmehe perekonnas. 1927. aastal astus ta Praha kõrgemasse tehnikakooli. 1929. aastal oskas ta seitset keelt, aga saksa keelt valdas täielikult. Juunis 1930 uuris T?ernjak just edasiõppimisvõimalusi ühes Berliini ülikoolis, kui ühes kohvikus tegi nõukogude agent “Mattias” talle selgeks luuraja elukutse eripära. T?ernjakist saigi nõukogude spioon Saksamaal. 1937. aastaks oli T?ernjakil Berliinis luurevõrk, ta sai Moskva Keskusele edastatavat informatsiooni inimestelt niihästi Wehrmachtist, Abwehrist kui Goebbelsi propagandaministeeriumist. T?ernjak ise töötas mitmes natsi-Saksamaa ministeeriumis.
Hiljuti kirjutas endine Nõukogude sõjaväearst Arkadi Averbuch menuraamatu “Salastatud saatused”, milles jatkab müütidejada sellest, et tuntuimad saksa näitlejannad olid GRU teenistuses ja nende poolt edastatavat informatsiooni kontrollis Beria ametkond. Averbuchi järgi olevat 1938. aastal koostööle värvatud armastatud lauljanna Marika Rökk, kelle tuntuim austaja oligi Goebbels ise. Mitte ilmaaegu ei leidu Semjonovi romaanis lõik: “”Seitseteist kevadist hetke aprillis,” laulis raadios Marika Rökk, “jäävad mu südamesse. Ma usun, et meie ümber kõlab alati muusika ja puud keerlevad valsitaktis, aga kajakas upub kärestikus ja sa ei saa teda aidata.”
Ajaloolased ei ole jõudnud üksmeelele, kes oli Saksa kõrgeimas ülemjuhatuses tegutsenud Nõukogude luure allikas “Werther”. Katastroofilise järjekindlusega imbus läbi info Saksa strateegiliste rünnakuplaanide kohta, muu hulgas seegi, et sakslased asuvad 1943. aasta kevadel pealetungile Kurski kaarel, aga mitte Velikije Luki all, nagu seda oletas “Stavka”. Kui aga “Werther” oli lihtsalt allikas, siis “Lucy” Genfis (Rudolf Rössler) oli isik, kes reaalselt Keskusega ühendust hoidis.
NAISED SÕJAS
Nüüd kirjutab ajaloolane Arkadi Vaksberg “Dagens Nyheteris”: saksa salateenistus kogus idioodi järjekindlusega andmeid Eva Brauni parima sõbranna, näitlejatari Olga T?ehhova (1897-1980) kohta. T?ehhova oli kaunitar ja saksa helifilmigeenius, üks ta tuntumaid osatäitmisi on linateoses “Bel Ami” (1939). See polnud sugugi üks kord, kui T?ehhovat nähti teatrisse sisenemas füüreri käevangus. Temal oli hõlpsam infot kätte saada kui mõnel teisel, pealegi tuli see otse füüreri enda käest. Teises maailmasõjas andis sõjalistele operatsioonidele suuna Hitler, detailid pani paika kindralstaap OKW.
Kuigi Hitler ei olnud mees, kes naistega mingeid saladusi jagas, osutus lobisejaks ikka ja alati Eva Braun. Mõnikord osutusid luures tähendusrikkaiks väiksemadki seigad. Nii näiteks peilis briti luure 11. detsembril välja, et Saksamaal on plaanis 87 diviisiga Läänerindel sajakilomeetrisel lõigul alustada Ardennide operatsiooni. Briti agent tuvastas, et Riigikantselei kapiitlisaali kogunevad Läänerinde juhataja kindral Runstedt, 5. tankiarmee komandör kindral Mannteuffel, Ss-i tankidiviisi “Leibstandarte Adolf Hitler” komandör Sepp Dietrich ja paljud teised kindralid, kel olid eelseisvates sündmustes võtmerollid. On ju loomulik, et kui kindral Lucht on kutsutud füüreri juurde, siis ta viib oma korpuse hiljem ka rünnakule. Ent kuidas need jõud paiknema hakkavad, seda briti agent muidugi ei teadnud.
Nii võis T?ehhovaski olla midagi “Wertherist”.
PILK ANEKDOODIMAAILMA
On saanud lausa legendaarseks juhtum, mida esmakordselt ei pandud kirja rahvajutu ainetel, vaid seda tegi Julian Semjonov ise. Niisiis, Stirlitz ja Müller vestlevad ühel sõjalõpu kevadisel hetkel. “Heil Hitler!” ütleb Stirlitz. Müller annab mõista, et talle on nüüd vastumeelt, et meenutatakse seda äpardunud juhti, kes vastutab väga palju eest maa ajaloos. “Kas te annate endale aru?” ei jõua Stirlitz sellise jutu peale midagi kosta. Müller ei lase ennast häirida: “Enne kui te minu peale kaebama lähete ja minu vastu teise tunnistaja leiate, on sõda juba ammu läbi.” Anekdoodimaailm on teinud sellest oma versiooni: Hitleri punkris on kõik läbi. Meeleolu on katastroofiline, rahvas veab jalgu järel. Hitlerit süüdistavad kõik ja tema on nüüd kõigil hambus. Mõni virutab Hitleri näkku koguni tordi. Kuid siis ilmub välja Stirlitz ja tervitab füürerit reipalt: “Heil Hitler!” “Ära siis vähemalt sinagi, Maksimõt?, mind mõnita,” vastab Hitler resigneerunult.
Ajaliselt teisena ilmusid välja sõnademängulised Stirlitzi anekdoodid. “Kolm SS-last ajasid auto papile. “Vaene pastor, mis nad temaga teevad, on alles lurjused,” mõtles Stirlitz.” (Pastor Schlag on romaanis üks ausamaid inimesi, kes püüab luurajaid omamoodi aidata.) “Füürer tuli. Stirlitz võttis mütsi ja haaras äärest. Äär solvus ja läks minema.” “Öösel pani Stirlitz sammu sammu ette. Samm teatas kohe omadele, et teda oli pandud.”
“17 KEVADISE HETKE” TEGELIKUD JUURED Uute Stirlitzi anekdootide loomine on nagu sukeldumine labürinti: kõik teed on võimalikud. Näiteks: salakorteri aknal oli leppemärgiks 93 nahast lambivarju. Stirlitz vaatas neid nahast asju ja nägi, et seal oli ka saapaid. Ta mäletas saapaid, mida talle kunagi oli näidatud. Ta tundis neid tollal tuhandete teiste saabaste hulgast – need olid tehtud pastor Schlagi nahast. (See on õieti kombinatsioon kahest anekdoodist.)
Võib sündmusehaaval jälgida, kust on Semjonov oma teose jaoks inspiratsiooni saanud. Raamatu lõpupoole teravnevad kõigi vastuolud Bormanniga: Himmleril, Goebbelsil. Himmler teab, et Bormann kui reichsleiter käsutab oma NSDAP-i parteiaparaati resoluutselt ja filigraanselt. Seega on Bormannil võimalus saada Saksa riigi juhiks peale Hitleri lahkumist. Et seda ei juhtuks, on Himmleril tarvis kompromiteerivaid andmeid reichsleiteri, oma rivaali kohta. Kuid see on üpris raskendatud: kui asi puudutab füürerit, siis paneb Bormann kõik kirja, kas või salvrätikule. Kui aga asi puudutab teda ennast, siis ei pane partei esimene mees kirja midagi, ta jätab hoopis meelde. Kuid Himmler teab, et Bormanni arhiivides võib leiduda kompromiteerivaid andmeid mehe Lääne-pangaarvete kohta. Nõnda siis kutsub Himmler SSi erioperatsioonide meistri SS-Sturmbannführer Otto Skorzeny ja teatab talle: mulle on tarvis Bormanni arhiive ja teie toote need mulle, vähemalt selle osa, kus juttu raamatupidamisest.
Tegelikult on see maha kirjutatud hoopis Nõukogude Liidu ajaloost: Reichi pealinnas need asjad nõnda ei käinud. Mingeid andmeid Bormanni pangaarvete kohta olla ei saanud. See ei olnud Moskva, kus Hru?t?ov ja tema kamp otsisid kompromiteerivaid andmeid Beria arhiividest. Moskva intriigid ei olnud siiski needsamad mis Berliini intriigid. Nüüd näen ma selgesti, et Julian Semjonov ei ammutanud oma loo kondikava mitte reaalse sõjaajaloo faktidest (mingit venelasest superluurajat Berliinis polnud ega saanudki olla), vaid hoopis teisalt: Nõukogude Liidu ajaloost. Paistab selgesti läbi, kust üks või teine sündmus võetud. Nüüd oleme juba sündmusehaaval “Seitsmeteistkümne kevadise hetke” valmimise juures, me istume peaaegu autori sule otsas.
ISSAJEV, SOLIIDNE MEES KEVADPÄIKESE ALL
Ülalolevaid Stirlitzi anekdoote, mis põhinevad isikustamisel ja mängul nimisõnadega, võib igaüks karjade kaupa ise luua nagu mul ülalpool teha õnnestuski.
Stirlitz on kangelane, kes tuleb alati tagasi. Ta tegutseb intellektuaalsel lahinguväljal ja võitleb jõududega, mis kurjusest pungil. Ta allikad on salajased ja tema informatsioon paiguti fantastiline. Ta tunneb peenelt inimpsühholoogiat ja füüsikaski on tal nii palju teadmisi, et sunnib harimatut saksa juhtkonda mitte arvestama teada saadud USA tuumalõhustumiskogemusega.
Nõnda me jäämegi teda mäletama: soliidne mees ergava aprillipäikese all. Ta silitab külma maad, sest ta läheb Berliini, kus teda ootavad Mülleri pihid. Ta silitab oma Saksamaad, millele Jossif Kobzon on laulnud: “Hulk veepiisku, nii väikseid, pilvepaost kord vihmana kui hoogsalt hakkab voolama! Suur silmapilk, see tähtsaim meie jaoks, see laseb nii tihtigi end oodata. See tuleb kord nagu põuakuul värske sõõm, kui kogub janus muld jõudu neist piiskadest. Pea kohustust sa meeles, kestab siis rõõm ja saadab sind ka hetkel, mis jääb viimaseks.”
