Avamäng
On aasta 1976. Lõuna-Eesti sügava taeva all tiksub Taevaskoja südames ühes väikeses ja armsas talumajas igapäevane elu. On suvi ja kõik muutub hetkega, kui küüni katusealusest hakkab kostma müdinat. “Kuidas on?” küsib 16-aastane Raoul Kurvitz minult, tollal 17-aastaselt sõbralt. “On nii, nagu oleks keegi mingid kiled pottide peale tõmmanud ja nüüd?” Nii sai asutatud meie esimene bänd nimega Sabre. Aastal 1978 lahkusin ise bändist. Kurvitz vedas karmilt rida edasi ning koos kahe klassivenna Urmas Lauri ning Toomas Liidjaga sai koosseis nimekas Reval. Tollase ERKI, praeguse EKA bändina, mille lauljaks oli muuseas Raouli omaaegne kursusekaaslane Henry Laks, mängiti ennast tuntuks. 1984. aastal lõpetas Kurvitz arhitektuuriteaduskonna ning abiellus, mille otsesel tulemusel sündis talle poeg Robert Kurvitz.
Teema arendus
On 21. sajand ning neli aastat tagasi Eesti muusikamaastikule oma esimese plaadiga “must apelsin” avalöögi teinud bänd nimega “ultramelanhool” kujutas endast ?anriliselt ühendussilda 70. aastate proge ning kaasaegse attitude’ilise popmuusika vahel.
Iga endast lugupidav koosseis oli omal ajal tegelenud suuremal või vähemal määral progega ning kui jätta kõrvale Robert Raouli poeg Kurvitza geneetiline võnge ja võimalik sõltuvus isade põlvkonna muusikalise maitse eelistustest, siis on täiesti loogiline, et süvaroki viljelemise raske ja õilis tee ei saa ka tänapäeval üle ega ümber omaaegsest progemusa mõjutusest. Uue ajastu bändina on uuema aja musast selgesti äratuntavad sellised eeskujud nagu Radiohead ja Massive Attack. Loomulikult ei tunnista ei “ultramelanhool” ega ka just nimetatud koosseisud oma seotust progemõjutustega, kuid ometi on näiteks Massive Attacki muusikud osalenud Robert Planti saatebändiski. Kes see ikka tahab nii väga tunnistada isade põlvkonna mõjutusi. Ka meie tegime Kurvitzaga seitsmekümnendatel sellise vembu, et esimeseks harjutuseks kokkumängu asjus valisime ei rohkem ega vähem kui ühe Yesi tuntud loo, aga ei rääkinud sellest kellelegi?
2008|. aasta sügisel ilmavalgust näinud “um II” nime all ilmunud plaat alapealkirjaga “materjal” koosneb järgmistest, erineva pikkusega instrumentaal-vokaalsetest kompositsioonidest: “prototüüp”, “kirjastus “pimedus” tallinn 1972″, “idaeuroopa”, “?aht kapital aprikoos”, “hümn korteripeole”, “meie sinu vastu”, “orbitaalbluus”, “tunnusmeloodia kooliaktusele”, “indiviid tõuseb üles”, “võililleväljad”. Tekstide autor on “ultramelanhooli” liider ja laulja Robert Kurvitz. Tegemist ongi tema juhitud bändiga ning pole midagi imestada, et kogu looming ja ideed, mida “um II” kuulajale pakub, on katke või moodul just eelkõige Robert Kurvitza sise- ja välismaailma ristumisel tekkinud loomingulisest mustrist. Robert ise sündis 24 aastat tagasi ja selle läbi on saanud tunda mehise sõõmu Nõukogude Eesti õhku, mis ümbritses meid kõiki, kes me tollal tegutsesime ja eelmise sajandi keskpaiku ilmavalgust nägime. Sellest siis ka mõnus äratundmisrõõm selliseid lugusid nagu “kirjastus “pimedus” 72″ kuulates. Üldse tasub siinkohal öelda “um” viimase plaadi kohta seda, et kõik, eranditult kõik lood nimetatud kogumikul mõjuvad tõsiselt läbikomponeerituina ning viimase taktini perfektselt sissemängitutena. See teeb rõõmu ja tekitab lisaväärtusena aukartust meeste töövõimekuse suhtes. Profilt esitatud materjal näitab ju eelkõige austust kuulajate suhtes ning on nauditav iseenesest. Eriti huvitav on see asjaolu siis, kui pidada silmas Robert Kurvitza sümpaatiat anarhia ning progemusa vastu üheaegselt. Samas on plaat ilmselgelt määratletav rokkmuusikana selle sõna klassikalises mõttes. Eesti rokk ei ole surnud, tahaks kohe kõvasti kuulutada pärast “um II” kuulamist. Seos ajalises plaanis eelmise sajandi 70ndatega on niivõrd ilmselge, et isegi omaaegse legendaarse bändi Monstrum trummimees – ise veelgi legendaarsem Andrus Kerstenbeck – teatas peale plaadi kuulamist, et see ju sama rida, mida nemad omal ajal 70ndatel tegid. Nii ta tegelikult ongi. Läbi kümnendite on välja arendatud ja hoitud nagu vana head veini igavesi progeroki ja üldse rokkmuusika võnkeid ja vaimsust. Samas on asi justkui uues kuues ja kõlab seeläbi vägagi.
Veel teemaarendust
“ultramelanhooli” imagoloogiast rääkides ei saa mainimata jätta ilmseid tõsiasju. Bänd on lavadel üles astunud väga harva ning “um II” on viimase nelja aasta töö tulemus. Vastavalt sellele on ka plaadikujundus rangelt kontseptuaalne, kinnitamaks plaadi enese muusikalist kontseptuaalsust ja espriid.
Mida kujutab “ultramelanhool” endast koosseisuna? Hetkel koosneb bänd kahest põhimehest: Robert Kurvtz kui tekstide autor ja bändi vaimsuse vedaja ja üleüldse liider ning rokkstaar Martin Harak – muusika komponeerija ja kidramees. Raoul Kurvitz on visiteeriv trummimees ja vaimline abijõud. Senine bassimees Meelis Niine on hetkel bändi aktiivrelvastusest kõrvaldatud ning minema taandatud mulle teadaolematutel põhjustel ning mulle teadmata suunas. Tean vaid niipalju, et praegu on tema asemel põhikoosseisu arvatud Vennaskonna kidramees Roy Strider, kellele koostöö “ultramelanhooliga” on väga meeltmööda. Klahvpillidel varasemalt üles astunud Tõnis Veelmaa ei osalenud küll nimetatud plaadi sissemängimisel, küll aga seevastu live’i etteastetel.
Plaadi sissemängimisel andsid oma siira ja asjaliku panuse Riho Sibul – täiendav kitarrisoolo plaadi avaloos, Tõnu Mikiver – deklamatsioon, unustamatud Pets, Õli ja Kukal – backing vocals, ning loomulikult heliloomad Indrek Patte ning Rainer Jancis. Nende meeste teene on kogu sissemängitud materjali stuudiokeskkonnas professionaalseks helikonserviks tegemine.
Kulminatsioon
On suvi ja plaat peab ilmuma. Ta lihtsalt ongi juba ilmumas, ning jättes vahele kõik, mis seondub plaadi helilise küljega, pööran ma lugeja tähelepanu plaadi kujunduslikule küljele, mille võttis enda kanda Kurvitz-seenior ainuisikuliselt. Üks tõsiseltvõetav plaat peab omama kvaliteetset ning kunstiliselt laitmatut kesta. Tal peab olema plaadikate ning selle juurde kuuluv temaatilise kontseptuaalse kujundusega raamat, kus peale laulusõnade on oma kindel koht ka visuaalsel kuvandikeelel. Kurvitz teeb selle ära. Ma ei ütle lugejaid säästes, kuidas see kõik tegelikult loomingulises protsessis välja nägi, aga resultaat oli adekvaatne ja vapustav.
Läbirääkimised plaadi tira?eerijatega olid karmid ning lõppesid kõikide osapoolte õnneks tellija (Kurvitza) võiduga.
Leiti lõpuks ka raha ning tiraa? sai välja ostetud. Heliplaadifirmad olid püksi teinud juba ammu ning Raoul võttis vastu otsuse nendega mitte aega raisata. Plaat poodi ja netti ja?
Kontrapunkt
Ma hoian ühel ilusal sügispäeval plaati käes. Ma panen tähele, et Robert Kurvitz on ilmselges ootusärevuses. Meie Raouliga oleme juba lõpptulemust kuulanud, aga staar ise, laulja ise ei ole. Algab esimese loo avalöök ja Robert on vapustatud lõpptulemusest?
Plaat on kuulatud. Üleüldine joovastus täidab ruumi. Siis on selge, et poiste töö ei läinud grammigi allapoole nende enda seatud latist. Tegemist on märgilise tootega Eesti rokimaastikul. Ja seda mitte 2008|. aasta ja isegi mitte 21. sajandi lõikes, vaid isegi laiema kaarega võttes.
Coda
Idaeuroopa võilill on tõstnud pea, et jäädagi püsti. Ta juured on tugevalt mullas ning kodupäike paitab teda kui meie siinolemise helget sümbolit. Ka siinmaal elab selliseid mehi, kes jäädvustavad oma põlvkonna võnkeid ja tegemisi kauemaks kui üks inimpõlv. “um II” on plaat, mis seda kõige ilmekamalt tõestab.