Olukord Eesti liikluses on kohutav. Ja mitte ainult sellepärast, et teedel hukkuvad või sandistuvad sajad inimesed, suurem häda on selles, et tegu on laiemas mõttes ohtliku seisundiga, kinnistuva psühhopatoloogiaga.
USALDA, AGA KONTROLLI!
Mingil moel oleks asi veel mõistetav, kui tegu oleks lastega. Aga ei, poisikeste kombel peavad end liikluses ülal ealt ja kehalt täiskasvanud, kelle areng on kurval kombel mingis elujärgus peatunud. Keda, nagu iga sõitja võib oma silmaga veenduda ning mida toetab masendav statistika, on palju, kaugelt enam, kui meie turvaline ühisolemine suudab taluda. Ning see on juba haige värk. Kes iga päev autoroolis, on kasvava ning ohtliku anarhiaga teedel jõudnud juba “harjuda”. Kes sinna üle hulga aja on sattunud, on hämmastunud, kui palju on meie hulgas potentsiaalseid enesetapjaid ning mõrtsukaid.
Tegemist on ka ühe riigi seaduste massilise eiramise, nende eimiskiks pidamisega. Kui liiklusseadust ei peeta millekski, ei peeta millekski ka muid seadusi. Õige riik pidi eile, peab täna ja homme baseeruma vanal tuntud juhisel: usalda, aga kontrolli. Ma pole kindel, et meie riik oma kodanikke ja nende seaduskuulekust usaldab, ent kindel on see, et ta seda eriti ei kontrolli. Teedel toimuv pole meile mingi taevast kaela sadanud häda, vaid meie juhtide süstemaatilise nõmeduse otsene tagajärg.
KÄTELAIUTAJAST PEAMINISTER
Ministriks sattus täielik seapea – see on asi, mida Eestis kahjuks üsna tihti ette tuleb -, kes pidas vajalikuks teha kokkuhoidu liikluspolitsei arvel. Politsei kaduski teedelt ning “poiste sõidud” võisid alata. Need, kes pidasid vajalikuks tollaseid otsustajaid taolise hämmastava ja ohtliku käigu eest hoiatada, osutusid hüüdjaiks häälteks kõrbes. Hoiatajad tundsid neid “meie inimesi” ilmselt paremini kui otsustajad. Muidugi olid saatusliku otsuse taga ka teatud lapsiku seltskonna huvid, kes olid nördinud, et nad oma kalliste (spetsiaalselt kroonilise alaväärsustunde all kannatavatele kretiinidele disainitud ja kohaldatud) autode võimeid vabalt proovile ei saanud panna. Siis said ja saavad tänini.
Meid on õnnistatud otsustusvõimetu valitsuse ja parlamendiga. Peaminister sõna otseses mõttes torkab silma õlakehitamisja kätelaiutamisvõimega põhimõttel “ära tee midagi, et sind hiljem väärate tegude eest ei süüdistataks”. Neid võimeid on ta varem suurepäraselt demonstreerinud juba pronkssõduri asjus. Lause esimeses pooles lubab ta selle maha võtta, teises pooles lükkab otsustamise määramatusse tulevikku. Liiklusküsimuses on ta veendunud, et kui liiklejad “teadlikumaks” ei muutu, pole kasu ei politseivalve tugevdamisest ega ka teede laiendamisest. Viinaninade ohjeldamisest Ansip ei räägigi.
AVALIKUST HUKKAMISEST
See pole riigimehelik käitumine. Selline suhtumine näitab, et peaminister ei usu oma riiki ega sisenda oma ülalpidamisega ka tavakodaniku usku. Ka on näha, et peaministrit mõjutab vana hea nõukogulik-kommunistlik jura riigi kadumisest ja inimese totaalsest muutumisest? Ent mismoodi? Kas umbes nii, nagu seda püüti nõukogude meetoditega läbi viia ehk kommunistlikku moraalikoodeksit pähe tuupides?
Mida liiklushuligaanide arvukas jõuk tegelikult vääriks? Vääriks seda, mida meie esivanematele veel poolteistsada aastat tagasi talli all jagati – head keretäit soolvee lisandiga. Hea ja õige oleks, kui seda head ja paremat jagataks avalikul platsil pühapäevase ajaviitena massidele (isegi läheksin sinna mõnuga lõdvestuma). Siis poleks ei juhtidel ega meedial tarvis lõputult kaagutada, et miski ei aita, kui pole “uut inimest”.
Realist olles ehk tänastest koludest lähtuda püüdes tulevad kõne alla trellid, politseinikest kubisevad teed, aina rängemad rahatrahvid ning hullude käest relva ehk auto konfiskeerimine. See kõik oleks lollidele selge ja arusaadav.