Sõjast kirjutatud raamatutel on kahesugune iseloom ja ka saatus. Ühed suudavad üldistada sõda kui sellist, vormida isiklikust kogemusest ühiskonda üldistava ja seletava kuvandi, kokku sulatada terve ajalise etapi inimkonna arenguteel. Taoliste raamatute saatus on kujuneda kirjandusklassikaks. Teised kirjeldavad autori isiklikke läbielamisi ja kogemusi ning on hindamatud abimehed ühtedele või teistele ajaloosündmustele inimliku tausta lisamisel.
Jõhker peksmine hümni saatel
Arkadi Babt?enko (sündinud Moskvas 1977. aasta märtsis) raamatust “Sõda T?et?eenias: ühe sõduri lugu” suuri üldistusi ei leia. See-eest on see aga kaanest kaaneni tulvil emotsioone, mida moraalselt laostunud Vene armee pakub kohutavate alanduste näol oma sõduritele. Kuid sõjal on siiski märksa enam eripäraseid tahke kui ainult võigas alasti julmus.
Kaks T?et?eenia sõda lähevad pikas perspektiivis absoluutselt kindlalt Venemaa ajalukku ja inimeste teadvusse kui ühed kõige räpasemad sündmused, kus elementaarne inimlikkus asendus millegagi, mida on üldse raske konkreetselt kuidagi nimetada. Ainult absoluutselt degradeerunud isiksus võib korda saata asju, mida Vene sõdurid T?et?eenias massiliselt tegid, sealjuures omaenese sõduritega, kelle elu ei maksnud ülemuste silmis punast krossigi.
Ilmselt oli autorile T?et?eeniasse sattumine topelt raske, sest enne sõjaväkke võtmist oli ta olnud juuratudeng.
Esimeses sõjas põhilise aja tagalas Põhja-Osseetias Mozdokis suures Venemaa T?et?eenia-eelses varustus- ja tagalabaasis viibinud tollane ajateenija kirjeldab: “Polgus peksti meid meeletult. Seda ei saanud isegi dedovt?inaks nimetada, see oli täielik piiramatu omavoli. Liputõstmise tseremoonia ajal lendasid kasarmu akendest platsile purukslöödud lõualuudega sõdurid ja maandusid hümni kõlades otse polguülema jalge ette maha” (lk 270).
Välikatel ja viinaklaas
Arkadi Babt?enko oli ajateenijana esimeses ja lepingulise vabatahtlikuna teises T?et?eenia sõjas. Pärast elu keerdkäike sai temast ajakirjanik ning selles staatuses on ta T?et?eenias kunagistes lahingupaikades käinud kolmandat korda Kadõrovi re?iimi ajal.
Kes on sõjas käinud, see teab, et see kogemus jääb hinge alatiseks; ei maksa imestada, miks Sinimägede veel elus olevad veteranid ikka ja jälle aastast aastasse kogunevad, et tegelikult tüdimuseni korrutatud mälestusi veel korrata ning üheskoos välikatla suppi süüa. Nende meeste üle ei ole mõtet naerda või näpuga näidata.
Küllap ka raamatu “Sõda T?et?eenias: ühe sõduri lugu” autor Arkadi Babt?enko käib korra aastas oma endiste sõjakaaslastega kusagil kokkulepitud kohas meenutamas seda sõda sinna juurde kuuluva välikatlast pakutava ja viinaklaasiga. Seda võib eeldada, lugedes üht autori intervjuud (The New Times nr 45, 14.12.2009|): “Ma ei mäleta enamiku oma kursusekaaslaste nägusid instituudi päevilt, kuid seda maastikku At?oi-Martani ümbruses, kus algas 1996. aastal minu sõda, mäletan ma pisidetailideni mineva täpsusega.” Autor käis seal sõjatandril humanitaarabi kolonniga Mozdokist ning sattus ka rünnaku alla.
Vene keeles on raamatu pealkiri “Kümme seeriat sõjast”, mis juba iseenesest viitab teatud mosaiigile, teineteisest suhteliselt sõltumatutele mälupiltidele. Eesti keelde tõlkimisel on kirjastus lähtunud teose ingliskeelse variandi pealkirjast “One Soldier’s War in Chechnya”. Raamat ongi kokku pandud autori eri aegadel mitmes kirjandusajakirjas ilmunud meenutustest sõjasündmustest. Seetõttu on raamatus seadmata ajalised raamid, sündmused ei ole ranges kronoloogilises järjestuses. Autor on öelnud, et algselt olid tal lihtsalt vahetult tehtud märkmed. Ta kirjutas igal pool, et mitte täielikult manduda, ja algul ei olnud tal üldse mõtet kirjapandut kunagi avaldada.
Sõja igapäevased müüdid
Raamatu kõige nõrgemaks küljeks on teistelt kuuldud lood. Ta räägib edasi müüte, mida T?et?eenia sõda nii ohtralt sünnitas ja millel ei ole tegelikkusega kahjuks vähimatki pistmist.
Paljudel eestlastel on ilmselt meeles jutud meilt pärit noortest naissnaipritest, kes armastasid Vene sõduritele munadesse lasta. Need nn valged sukkpüksid olevat olnud endised Eesti laskesuusatajad! Samal ajal oli näiteks esimese sõja ajal üks ?amil Bassajevi ihukaitsjatest pikk sihvakas sinisilmne blond mees, kelle hüüdnimi oli “estonets”. Muidugi olid kuulujutud niiviisi kärmed tekkima.
Lahingud Groznõis lõppesid sisuliselt augusti lõpus 1996 venelaste lüüasaamisega. Sealt edasi algasid rahuläbirääkimised, mis viisid Hassavjurtis (Lääne-Dagestan) sõlmitud rahulepinguni T?et?eenia ja Venemaa vahel. Selle tulemusena viis Venemaa oma väed täielikult välja, OSCE kontrolli all viidi läbi presidendi ja parlamendi valimised. T?et?eenia iseseisvuse küsimuses lükati lõpliku otsuse tegemine edasi kuni 2001. aasta 31. detsembrini.
Seega sai autor vahetult lahingutegevuses osaleda esimese sõja lõpul, kui otsustavaid lahinguid eriti enam ei peetud.
Esimest T?et?eenia sõda nimetati konstitutsioonilise korra taastamiseks. T?et?eenide lipukirjaks oli “Vabadus või surm!”. Teine T?et?eenia sõda, mida ametlikult nimetati terrorismivastaseks operatsiooniks, algas 30. septembril 1999. Ajendiks sai ?amil Bassajevi ja Hattabi relvarühmituste liikumine Dagestani 1999. aasta augustis, et abistada seal puhkenud islamihõngulist revolutsiooni.
Teine sõda erines esimesest ka t?et?eenide poolelt vaadatuna. See oli ilma ühtse juhtimiseta ning märksa autum ja verisem. Babt?enko osales teises sõjas vabatahtlikuna – nn lepingulisena. Need olid t?et?eenide seas kõige vihatumad Vene sõdurid. Täiesti lahtiseks jäävad raamatu autori motiivid, miks ta astus selle vastuolulise sammu.
Mida edasi oodata?
Kirjastus Grenader on seadnud eesmärgiks täita üht valdkonda Eesti raamatuturul. Nüüd on jõutud ka T?et?eenia sõja kajastamiseni. Alati võib vaielda, mida just täpselt tasuks sellest kirjandusest eesti keelde tõlkida. Seda enam, et väärtuslikku ei ole ilmunud just eriti palju.
Kindlasti peab mainima, et palju annavad raamatule juurde Tõnu Nooritsa vahetud fotod.
Igatahes on nüüd kindel, et Babt?enko raamatu kõrvale sobiks järgmisena vaade t?et?eenide poolelt, missugused olid nende inimsuhted ja elukorraldus sõja tingimustes, kuidas nad sõdisid ja kuidas suhtusid oma vaenlastesse. Loodame taolise raamatu ilmumist ja jääme ootama!
***
“Ma ei ole neid vaenlaseks pidanud”
RAAMAT JA KEERULINE TEGELIKKUS: BBC venekeelsele toimetusele antud raadiointervjuus tõdes Arkadi Babt?enko: “Ma ei ole t?et?eene vaenlasteks pidanud ja ka ei pea. Minu vaenlased olid siin, Moskvas.”
Babt?enko nentis BBC reporterile: “Mis üldse seda sõda puudutab, kui näed ärarebitud jalgadega lapsi, ei ole võimalik, et ei tekiks kaastunne. Mul ei ole siiani viha t?et?eenide vastu.”
Üllataval moel räägib autor raamatus oma vastastest, t?et?eenidest, väga vähe. Kuna t?et?eenide kohta on raamatus ilmselgelt ka üldtuntud müüte, on autor neid ilmselt mujalt kuulnud.
Veritasu, kastreerimine, kõrilõikamine
Nagu 1941. aastal nägid hirmul punaarmeelased kõikjal vaenlase dessante maabuvat, nägid Vene sõdurid T?et?eenias kõikjal vastase rünnakuohtu. Nii kirjutab Babt?enko, kuidas Mozdokis kardeti kogu aeg, et ?amil Bassajev oma salgaga ründab. Tegelikult oli see absoluutselt võimatu. Müütide teket on põhjustanud ka veritasu rituaal. Paljud T?et?eenia sõjast kirjutajad ei tea aga siiani, et veritasu ei laiene väljapoole t?et?eeni kogukondi ehk teipe. Seega ei saa mitte mingisuguseid Vene sõdurite tapmisi seostada t?et?eenide veritasuga.
Kindlasti oli müüt, et t?et?eenid lõikavad kõigil Vene sõduritel kõri läbi enne nad kastreerides. Viimase kohta pole tegelikult peaaegu üldse fakte.
Esimese sõja ajal ei olnud islamistlik moment t?et?eenide tegevuses igal juhul domineeriv ja äärmuslastest vahhabiitidel ei olnud veel erilist mõju. Kaukaasia traditsioon ületas igal juhul islami mõju igapäevases sõdimises, ehkki t?et?eenid ei pruukinud seda ise tajuda. Nii kuulub t?et?eenide sõjapidamise traditsiooni iidsest ajast pika habeme kasvatamine, et niiviisi vaenlasele hirmu naha vahele ajada. Samuti ei joonud t?et?eenid tilkagi alkoholi, samal ajal olid venelased pidevalt purjus.
Kõri läbilõikamine on pigem rituaalmõrv ja kuulub äärmusislamistide arsenali. Esimeses sõjas olid t?et?eenidest sõdurid pigem tavalised külaelanikud. Mis puutub t?et?eeni snaipritesse, siis vastab küll tõele, et üheks taktikaliseks nipiks oli, et esmalt püüti haavata ohvitseri. Kui haavatule üksteise järel appi tõtati, muutusid abistajad sihtmärgiks.
Emad kui ilmutised rindel
Autor mainib Vene sõdurite emasid, kes otsekui ilmutised selles kaoses ringi liikusid ja oma poegi otsisid. T?et?eenide väejuhatus võttis vastu otsuse, et vangi langenud Vene sõdurid saavad vabaks juhul, kui emad neile isiklikult järele tulevad! Ja seda juhtus kogu aeg. Juhtus ka seda, et sõdurid keeldusid koju minemast võimaliku karistuse kartuses.
Vangidest niipalju, et üldjuhul kohtlesid t?et?eenid sõdureid hästi. Paljud neist olid majapidamistes, kus mehed sõdisid, abiks igapäevatöödel. Suhtumine ohvitseridesse oli siiski sellest erinev. On kummaline, et autor ei räägi mitte sõnakestki vangide vahetamisest, mida esimeses sõjas sageli juhtus.
Raamatus ei ole juttu veelgi võikamast ärist langenud t?et?eenidega. Nimelt näevad kohalikud islamikombed ette, et sõjaväljal hukkunud sõdurit ei pesta ja ta tuleb matta 24 tunni jooksul. Venelased kasutasid seda ära ja tegid langenud t?et?eeni sõdurite väljaandmisest omastele tulusa äri.
Teine suur äri oli vallutatud külades tühjaks jäänud majadest röövimine ja röövitud kraami müümine. Seegi tegevus kujunes venelastele kindlaks majandustegevuseks. Ka selle kohta ei leia raamatust midagi. Korra räägib autor vaid sellest, kuidas nad Mozdokis autost maki varastasid, et puhkusele minevale vanemale seersandile nõutud summa ära maksta ja vägivallast pääseda.