Mul on kooliajast, seitsmekümnendate algusest, ajast, mil isa minuga pikemalt rääkima hakkas – pikkadel paadi- või suusasõitudel näiteks -, üks kujutluspilt meelde sööbinud. Olen seda hiljem mõne isa saatusekaaslase mälestuste põhjal täiendanud, nii et pildist on saanud juba filmilint, isegi veel rohkem, kujutan ju ette ka varemete haisu, odava sõduritubaka ja püssirohu lõhna ning piiritusest tembitud pidujookide maitset. Nüüd tuleb siis pilt.

1943. aasta kevad. Poisid tulevad öiselt valvekorralt Kivisilla varisenud otsalt. Koidab. Linn on haudvaikne. Päike paneb kaubahoovi varemete vanad tellised oran?ilt hõõguma, värske asfalt lükkab sammule nagu iseenesest rütmi sisse. Vanemuise valged selge kontuuriga pinnad kontrastiks varemetele; selgus, rahu ja ilu painava teadmise vastu raskest ja koledast sõjast.

Poisid keeravad Pallase ukse lahti, võtavad lindid käistelt ja toetavad karabiinid – tuliuued mauserid – vastu klaverit. Onupoeg (Eduard Maaser) istub klaveri taha, Vigu
(Viktor Jõgever) keedab kohvi, tehakse ergutuseks väikesed napsid, Luulik (Kokamägi) sätib vaikselt juba oma pilti molbertile, Juuljus (Johannes Uiga) on ennast koolis modellilavatsil hästi välja maganud ja naerab nüüd poiste loppis nägusid. Siis viib minu isa püssid luku taha ja vaatab, kas klassid on õppetööks valmis, kas peab kooliteenijal laskma mõne halu ahju panna, toole tuua jne. (Varmo Pirk oli muidugi ka seal lähedal, aga ma ei oska talle korraga tegevust leida, ma pole temaga ise kohtunud ja juttudest pole karakter selgelt välja koorunud. Kui kindlalt teaks, et ta omakaitsesse kuulus, usaldaks relvaruumi võtme tema kätte.) Varsti peaksid jõudma esimesed õpilased, aktimodell ja üle õue ateljeest prof. Vardi (Vabbe ja Võerahansu tulid, millal tahtsid).

Tütarlaste gümnaasium teispool tänavat hakkab ka ärkama. Väike armas Silvia Jõks viipab Vigule Pallase aknasse ja lipsab kooliuksest sisse. Johannes Hirv on tõenäoliselt juba majas ja valmistab joonistustundi ette, kusagil seal on ka Lüüdia Mark, prof. Julius Margi, ülikooli omakaitseüksuse ülema tütar (Mark oligi just varahommikul ka Pallase poiste vahtkonna üle vaadanud, tavaliselt käis Ariste). Kahe kooli vahel üle Kalevi tänava otsa oli muidki siduvaid niite – nagu ikka noorte inimeste vahel -, aga need ei paistnud eriti välja, ennesõjaaegne range kombekus polnud veel kuhugi kadunud.

Kombekus polnud ka Pallasest kuhugi kadunud, aga Pallase eripäraks võrreldes näiteks ülikooli või kõrgema muusikakooliga oli, et seal peeti ilmast ilma pidu. Tartu linnapea abikaasa Veronika Keerdoja oli Vabbe maaliateljee õpilane ja see tähendas mõndagi: Pallasel olid oma liha- ja viinatalongid ning kui peod juhtusid komandanditundi sisse libisema, polnud sellestki midagi, ainult teada pidi sellest andma. Nii saab Ado Vabbe 1943. aasta 13. märtsil Postimehes ilmunud intervjuus Ilmar Mikiverile öelda, et sõda pole Pallase õppetööd õnneks veel põrmugi seganud? Päris täpne see ju polnud, mõni poiss oli juba sõtta võetud, poolvabatahtlikult, nagu see käis, üks oli juba ka surma saanud, Ülo Kärner nimelt. Ta oli major Vase pataljonis kaugluuresse saadetud ning siis hooga vene partisanide varitsusse suusatanud. Herman Aunapuu oli elus ja tuli, endiselt tagasihoidlik ja malbe, pärast sõda kohe Pallase riismete juurde tagasi. Üldiselt huvitasid Waffen-SSi eesti pataljonide värbajaid rohkem sõjaväelist koolitust saanud poisid – ja neid polnud kunstnike hulgas palju. Neil, kes kuulusid andekamate hulka, aidanud Pallase direktori Arnold Matteuse isiklikul palvel sõjaväest viilida sisehaiguste arst prof. Kuno Kõrge.

Kuni 1944. aasta varakevadeni, siis enam viilimine ei aidanud, siis polnud sellest enam
kasu ja siis ei sobinud seda ka enam teha, sest vaenlane oli Peipsi taha jõudnud ning isamaatunne ärkas ja tärkas igas rinnas, kõige romantilisemates kõige võimsamalt.

Aga seni veel pidutseti. Olen kuulnud jutte maskiballist ja jõulupeost ja pidudest näituste avamiste järel. Ühel sellisel said tuttavaks mu vanemad. Ema oli 18-aastane ja püüdis suure trepi varju hoida, isa meelitas ta sealt välja ja viis tangot tantsima. “Violetta” oli see olnud? hör’ mein Lied, Violetta . Ema olla koperdanud mis hirmus.

Peod lõppesid tihti Endel Kõksi ateljees. Pärast Aunapuu sõttaminekut (nad olid seni ühte koos pidanud) üüris Kõks ateljee Kalevi ja Lille tänava nurgale madalasse puumajja, mis on alles praegugi. Sinna oli Pallasest mõnikümmend sammu, seal oli ka päris korralik pianiino ja ruumi tantsimiseks. Elmar Kits oli ka alati kambas olnud, teistest rohkem joonud ja rohkem purju jäänud. Võtnud siis suure kondiga noortel daamidel – Kaja Kärneril ja Valve Mossil (Janovil) – ümbert kinni ja nutnud. Purju jäid lõpuks teisedki, viin oli ju kuradima kange. Kuidas seda Wehrmachti laost toomas käidi, teab rääkida Lembit Saarts. Räägib ka, mõnuga.

Miks see kõik mulle meelde on jäänud? Miks see on mind erutanud? Ei teagi? eks poisikesele olid sõjajutud põnevad, hiljem ehk lood tudengielust. Ning püssid ja paljad modellid? noh, siin oleks Freudil sõna sekka öelda. Aga olen ka tahtnud teada, milline on minu sügavat veendumust mööda eesti maalikunsti kõige ilusama, täiuslikuma ja rafineerituma perioodi taust.

Mina näen tookordset kunstile pühendumist nii: pärast Stalingradi sai tasapisi selgeks, mis edasi saab. Seda ei öeldud ehk otsesui veel välja, aga tundus, et euroopaliku kultuuri aeg Eestis saab paratamatult otsa? võib-olla saab üldse kõik otsa. Sinna polnud midagi teha, suure kurjuse vastu aitas vaid põgenemine kunsti. Õnneks ei olnud Saksa võimudel vähimatki tahet kunsti kuidagi suunata. Riias Ostgebieti kultuurijuhi kohal istuv dr. Walther, prantsuse maalikunsti andunud austaja, oli 1942. aasta algupoolel Tartus Arnold Matteuse käest Pallase arenguloost ülevaate saanud ning jäi ka edaspidi kindlaks seljataguseks, kellele sakslastega asju ajades viidata. Riias ja Berliinis oli Pallas muide registreeritud mitte Pallase, vaid KKKK ehk HKBK – Höhere Kurse der Bildenden Kunst – all.

Nii oli saksa okupatsiooni aeg eesti maalikunsti arengu krooniks. Aega oli vähe? kogu iluigatsus pidi kiiresti lõuendile saama. Enne mida? Surma? – tõenäoliselt just surma.

Vabbe, kes polnud kolmekümnendatel mitte ühelgi näitusel esinenud, pani nüüd äkki välja kümme tööd korraga. Ja järgmisel näitusel veel mõned – ja siis veel. Õlimaale, gua??e ja akvarelle kahekordsel siidpaberil. Neist pole säilinud ühtegi. Vabbe ateljee Aia ja Vaksali tänava nurgal põles maha. Kõks nimetab ühes artiklis (Mana 4/1962) Vabbe kõige huvitavamaks tööks üldse 1942. aastal maalitud “Protsessiooni Hispaanias”, mis hävis koos Veronika Keerdoja kunstikoguga. Keegi teine pole sellest kunagi rääkinud. Pole ju näinudki.

Põles ka Vardi ateljee koos kogu nelja aasta loominguga. Vardi oli hiljem öelnud, et nii kurb ja tühi tunne on, nagu oleks perekond maha lastud (Heldur Viirese suulistest mälestustest).

Kõksi ateljee jäi imekombel alles, Kitse oma ka. Nende õrn ja närviline jumalagajätt Euroopa kultuuriga on meil aeg-ajalt silme ees. Kummaliselt nukker ja ilus. Mõtlen Kitse õlipilti “Pealelõunal” 1944. aastast ning sellega pisut sarnanevat Kõksi maali kahe lamamistooliga. Või Kitse pilte Tartu varemetest või Kõksi pargistseene. Ka need jätavad jumalaga.

Aleksander Raid, slaavi filoloog, mitme pallaslase hea sõber, kel ka sõja ajal mõnikord Pallasesse asja oli, mängis mulle seitsmekümnendate lõpus vahel klaverit. Tema Chopin kõlas teisiti kui tollal üldiselt tavaks oli, see polnud mitte õliselt tundlev, vaid külm. Saate aru, puhtas harmoonias selge ja natuke nautlev ja siis äkki äärmiselt pessimistlik, surma teadev ja sellega leppiv? ja enne surma siiski kõigest hingest ilu ihalev. Usun, et Hermann Hesse kuulis Chopinis just samu helisid, samu värve, kui ta kirjutas luuletuse, millega artikli lõpetan. Tõlkisin selle just siia, kui tõlge pisut vanamoodne tundub, siis on süüdi aeg, millesse korraks jälle üle pea sisse elasin.

Chopin, Suur valss

Täis küünlavalgust avar ruum
ja rõõmsat lärmi, epolette;
käes kihisevat veini klaas
ning veri valsikeerust kuum.
Nüüd tantsima! kõik tulgu ette,
kel silmad häbelikult maas –
nüüd pole õigust olla vakka!

Mu hobu hirnub eemal akna takka?

Öö mähib pimedusse kase?
suurtükimütsatusi kaugelt
toob tuul. On jäänud tund
meil tantsida – veel kanda lase
end valsist, kallim, uni laugelt! –
Aeg täis saab, ümber hällib und
torm. On see öö mu viimne ase?

Võib-olla surivoodi, viimne säng??
Silm rüüpab ilu veel, veel kõlab mäng,
noor kaunis elu hoovab musse veel,
meel imeb enesesse rõõsa palge.
Pea aeg saab ümber aga – surm on teel.
Üksainus tants veel! – veel on küünlavalge
saal. Peagi kustub leek ning õudu
toob pimedus – veel muusikal on jõudu,
üksainus tiir!? Mõõk helahtab ning lakka

lööb kaelalt tuulde ratsu akna takka.