Rein Lang: Ma ütlen, et Siim Kallase ideega võiks kaasa minna. Ma arvan, et me peame selle üle diskuteerima. Paradigma muutub 1. maist 2004|, juhul kui me 11. septembril anname meie tähtsatele riigimeestele õiguse Euroopa Liidu ratifitseerimisleping ka ratifitseerida. Kui referendum ütleb “jaa”, siis me oleme Euroopa Liidu liikmesriik. Euroopa Liidu liikmesriigis on riigipeal väga märkimisväärne roll.
Lauri Vahtre: Kallase ettepanek pole mitte tõsiselt võetava poliitika musternäide, vaid tühja tünni kõmin. Kui me tühjade ja mõttetute küsimuste üle arutleme, siis on see raisatud aeg ja raisatud vaev. Sama hästi võiksime me istuda siin maas ja pidada suurt isamaasõda küsimuses, kas näiteks Kiek in de Köki torni peaks kümne meetri võrra nihutama. Võibolla oli Kallasel soov algatada mingi pseudoarutelu nagu vene ajal ehitusplatsil, kus sai kolistatud mingite laudade ja kärudega, et siis ülemus kuulab, et ahah!, töö käib. Sellise ettepaneku jaoks pole mingisugust vajadust. Eesti riigisüsteem, nagu ta praegu on, on näidanud end küllaltki hästi tasakaalustatuna. Rein Lang mäletab ise, kui palju selle üle pead vaevati põhiseadusassamblees, et see asi nii oleks, ja siiamaani pole esinenud olulisi defekte. Mida idee ühendada presidendi ja peaministri ametikoht endaga kaasa toob, seda ei tea mitte keegi.
Rein Lang: Mul on hea meel, et Lauri jaoks on aeg peatunud umbes kuus-seitse aastat tagasi. Ei maksa alahinnata seda, et umbes 85% eesti rahvast soovib oma presidenti otse valida. Hoolimata sellest, mida üks või teine tarkpea arvab, on rahva soov selline. Kordan, minu küsimus on see, et mis juhtub siis, kui 1. mail 2004| heisatakse Toompeal Euroopa Liidu lipp. Soovitaksin mõelda selle peale, et Eesti Vabariigi riigipeal tuleb juhatada 25 liikmesriigist koosnevat nõukogu ehk olla Euroopa riigi pea. Küll kuus kuud, aga ikkagi. Siis jääb 24 kuuekuulist perioodi vahele ja jälle tuleb juhatada. Nii et ega see nii ka pole, et midagi pole vaja teha, et kõik on samamoodi. Kui avaliku arvamusega arvestatakse, tuleb paratamatult selle peale minna, et presidenti valitakse otse. Mis selle presidentuuri sisu siis on? Keda me otse valime, kas varblaste toitjat Kadrioru lossi ees oleval platsil? See tundub mulle pisut napakas. Kui meil on olemas peaministriinstitutsioon, kes minu meelest peab olema Euroopa Liidu eesistuja, kui Eesti käes kord on, siis tunduks minu meelest loogiline, et seesama president on ühtlasi ka valitsusjuht.
Lauri Vahtre: Siin on asju, mis vajavad õiendamist. Ma näen, et sa oled suurepäraselt omandanud poliitilise demagoogia võttestiku. Meil käib siin jutt, kas ühendada presidendi ja peaministri ametikohad, aga sina ründad mind teemal, et ma olen vastu presidendi otsevalimisele. Mina muuseas hääletasin ka põhiseadusassamblees presidendi otsevalimise poolt, kuna oli ette näha, et see on valdav soov. Aga praegu on teinud Kallas hoopis teistsuguse ettepaneku Ameerika või Ladina-Ameerika tüüpi riigikorralduse sätestamiseks, mis on meie maailmanurgas enneolematu ja ilmselt siiski meie ühiskonna loogika vastane, ükskõik siis, mida ütlevad küsitlused presidendi otsevalimise kui sellise kohta. Terve riigi hierarhia, võimusüsteem, tuleb siis ümber mõtestada, ümber organiseerida ja see on praegu mittevajalik. Eriti kentsakas on muidugi asjaolu, et selle ettepanekuga tuleb välja Reformierakond, kes on oma seose reformidega just mõne aasta eest lootusetult diskrediteerinud, lüües kartma tõesti vajaliku omavalitsuse reformi ees. Miks ma pean siis usaldama ja tõsiselt võtma teie initsiatiivi?
Rein Lang: Kui sa tahtsid õiendada seda, et sinu jaoks peatus aeg kuus aastat tagasi, siis jään ma ikkagi enda juurde, sest siis algas tõsine diskussioon Eesti liitumisest Euroopa Liiduga. 1991-92 ei osanud ei sina ega mina ette näha, et Euroopa Liidu lipp võidakse heisata ka Toompeal. Me ei teadnud ka siis, mis on selle Euroopa Liidu sisu.
Lauri Vahtre: Ja selleks tuleb siis võtta kasutusele süsteem, mis on 200, mitte kuus aastat vana. Kus on sinu jaoks aeg peatu-nud? Sa tahad võtta mingisuguse ühe aspekti Ameerikast ja siis istutada siia, nagu tõsta Opelile peale Mercedese karburaator ja vaadata, mis välja tuleb.
Rein Lang: Ameerika võrdlamine Opeliga on küll kõrge pilotaa?. Juhiksin tähelepanu sellele, et ka Euroopas on riike, kus president on ühtlasi valitsusjuht. Tükk aega oli Soome president formaalselt valitsusjuht, samuti Prantsusmaal. Euroopas on veel palju formaalseid monarhiaid, kus riigipea funktsioone täidab kuningas.
Lauri Vahtre: Kuningad ei istu Euroopa Liidu eesistujatena, selles ongi vastus. Selles, et riigil on kaks juhti, on mingi psühholoogiline mõte. Vahel on tarvis teha ebameeldivaid otsuseid. Las teeb seda siis peaminister. Inimestel on võimalik siis apelleerida kellelegi teisele. See ongi võimude tasakaal. Kui on ainult üks, on nagu pruugitud auto ostmisega, nagu venelane ütleb, et “vot takuju dali!”.
Rein Lang: See ongi küsimus parlamentaarsest kontrollist, et kuivõrd ikkagi parlament suudab valitsuse või riigipea üle kontrolli teostada. Praegu on Eesti põhiseaduses Eesti president riigipea. Eesti president võtab seda nii, et tema on ka Euroopa Liidu eesistuja. Siit algavadki probleemid. Selle üle peab rääkima, mitte nii, et kui on mõte üles visatud, siis öeldakse, et kõik on jama ja minge kuu peale.
Lauri Vahtre: See kõik on jama ja minge kuu peale. Need küsimused on lahendatavad ilma selle praktilise reformita. Küsimuse, kes juhatab Euroopa Liitu eesistumise ajal, on võimalik lahendada konstitutsioonilise pretsedendiga. Juhatab peaminister. Selleks ei pea liitma neid ametikohti. See on nagu kaks eraldi teemat: rääkida eesistumise probleemist, siis läheb jutt kuidagi ootamatult jälle selle peale, et on tarvis ühendada need ametikohad. Need asjad pole üldse omavahel seotud.
Rein Lang: Et sellest aru saada, peaks natuke rohkem lugema, natuke rohkem uurima, milles on probleem. Mina jään enda juurde, et meil on küsimus, mis meil tuleb lahendada. Üks oleks nende kahe ametikoha ühitamine. Aga ma annan endale aru, et see pole nii lihtne teema, et homme tuleme ja ütleme, et see on üks ja sama asi. Ma nõustuksin selle ideega reservatsioonidega, sest see tuleb läbi töötada.
Lauri Vahtre: No vaata, Rein, vaidlus ei lähe edasi, kui sa hätta jäädes ütled, et su vastu vaidleja on nii loll, ta ei saa asjast aru ja peaks rohkem lugema. Sellega saad sa anda märku oma tarkusest, aga me ei jõua tõele lähemale. Meil on siin vähemalt kaks Eesti riiki. Eesti Vabariik ja Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik oma väärtushinnangute, oma vaimsete struktuuride, oma foobiate, oma armastuste ja mille kõigega veel. See pole veel üks ühiskond, kus oleksid ühesed arusaamad kõige tähtsamatest asjadest. Minu eesmärk ja soov on kõik need aastad olnud, et see ühiskond hakkaks meil kujunema. See kujunemine nõuab aega ja stabiilsust. Mitte stagnatsiooni, vaid mingit traditsiooni, mis võib juba ulatuda üle põlvkondade piiri. Meil on see juba tekkinud, aga ta pole veel valmis. Ja nüüd me hakkame teda muutma! Mis mõttega!
Rein Lang: Oleneb, mis vaatenurga alt vaadata. Kindlasti on meil alles ka ENSV. Võtame kasvõi mõningaid kirjutisi, mis õhkavad taga kolhoosikorda. Aga ma ei ole Lauri Vahtrega mingil juhul nõus, kui ta väidab, et on kaks ühiskonda. Me elame täna ikka Eesti Vabariigis, ühiskond on meil juba selline Lääne-Euroopa tüüpi ühiskond. Tahan sulle veel öelda, Lauri, et aeg ei seisa siiski paigal. Muutused tulevad muutustest kogu maailmas. Peab mõtlema selle peale, kui meeletult on selle 10 aasta jooksul muutunud nähtus nagu Euroopa Liit. Kui me tahame seal olla kaasamängijad, siis me teinekord oleme sunnitud tegema ka oma siseriigis muudatusi. Mis siis, et oleks mugav nõjatuda tugitooli, panna sigar ette ja öelda, et me oleme valmis.
Lauri Vahtre: Ega siis ajaloolane ei tähenda veel seda, et ta peaks oma mõttega kusagil paleoliitikumis istuma. See, et maailm muutub, on täiesti selge. Aga muuta nii keerulist süsteemi nagu riik ja riigiaparaat tuleb nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. See muutus oleks rohkem kui vaja. Võiks korraldada rahvaküsitluse, keda rahvas tahaks näha Eestit esindamas. Ja siis vastavalt sellele luuagi ühiskondliku kokkuleppe alusel pretsedent. Ilma seadusi muutmata.
Rein Lang: Mina sellega päri pole, et me korraldame sellise rahvaküsitluse, keda me soovime näha Eestit esindamas väljaspool.
Lauri Vahtre: Mitte inimeste, vaid ametikohtade järgi. Egas siis Eesti riiki juhi Arnold Rüütel, vaid Eesti vabariigi president.
Rein Lang: Siis võid küsitluse pidamata jätta, sest 85% eesti rahvast ütleb, et Arnold Rüütel ja ongi täpselt nii.
Lauri Vahtre: On sul midagi selle vastu?
Rein Lang: Ei, asi on selles, et kehtiva riigiõigusliku süsteemi järgi, mis täna Eestis on, on presidendi funktsioon olla kõige populaarsem. See on tema põhiseaduslik kohus. Samal hetkel mitte millegi eest vastutades. Tema saab endale populaarsust toota, see tuleb usaldamatusest teiste poliitiliste institutsioonide nagu riigikogu ja valitsuse suhtes. Ja seda on suurepäraselt tõestanud kaks viimast presidenti.
Lauri Vahtre: Sina teed ettepaneku anda talle lisaks esindusõigusele veel ka valitsusvõim.
Rein Lang: Kui Eestis peaks juhtuma selline ime, et tekib kaheparteisüsteem, siis on diktatuurioht olemas. Kaheparteisüsteem tekib siis, kui muutub ka valimissüsteem, minnakse üle enamusringkondade valmissüsteemile. Sellist asja pole minu teada veel ette näha. Kui tekib selline situatsioon, et üks erakond peaks saavutama absoluutse enamuse parlamendis ja tema kandidaat läheb läbi ka presidendivalimistel, siis on see rahva tahe, mille vastu on võimatu vaielda. Ütleme niimoodi, et rahvas ei eksi kunagi.
Lauri Vahtre: Meid ohustab seoses Kallase ideega hoopis võõrandumine võimust, töömees Juhan lihtsalt sülitab poliitika ja Toompea värgi peale. Praegu on tal vähemalt võimalik apelleerida populaarsele presidendile. Siis tal see võimalus kaob. Riigisüsteem muutub lihtsalt veelgi jäigemaks ja selles on veelgi kergem pettuda.
