Kõigepealt: Kaasaegset kunsti Saksamaal esindavad kunstnikud Peeter Allik, Kadi Estland, Dimitri Gerassimov, Neeme Külm, Marko Laimre, Marko Mäetamm, Kristina Norman, Jüri Ojaver, Taavi Piibemann, Mark Raidpere, Tõnis Saadoja, Ene-Liis Semper, Jaan Toomik Ma olin seal, uskuge mind!
HETKEL EI KIPPUNUD KEEGI KUNSTI VAATAMA
See juhtus 26. aprilli õhtul, kui enamus eelpoolmainitud tegelastest olid teel näituse “Uus laine. XXI sajandi eesti kunstnikud” avamisele. Need, kes kohale jõudsid, polnudki tulnud väga erinevatel põhjustel.
Mõned noorematest esinesid näitusel, võibolla esimest korda elus Kunstihoone prestii?ika väljanägemisega saalides – näitusel, mis püüdis läbi noorema kunstnikepõlvkonna valitud hittide null-nullindate meelsust kaardistada.
Mõned vanemad olijad tulid ehk mõnd oma õpilast avamise puhul tervitama. Või lihtsalt astusid läbi. See on ka koht mida on raske vältida, kui sa Tallinnas oled. Põhimõtteliselt Vabaduse plats 6 ongi kogu kohalik stsiin. Okei, see oli nali. Palju olulisem on aga see, et sellel hetkel ei kippunud keegi kunsti vaatama, isegi mitte kroonilised kunsti-peded. Palju huvitavam oli vaadata aknast välja, kus sajad politseinikud ja tuhanded tiinekad tänavatel ringi sebisid. Ometi kord oli midagi toimumas peale meie oma väikest Ajaloo lõppu – ühinemist Euroopa Liiduga. Aga mis mul sellest enam?
Lõppude lõpuks on Pronkssõduri näol tegu ühe järjekordse nukukesega igikestvas ideoloogilises vuuduus. Oleks juba aeg koos sellest piinlikkusest üle saada. Asjad selgeks rääkida. Ja rahus edasi elada. Sellest hoolimata tundsid kultuurivaldkonnas kõik teravalt seda, et ajad on muutunud. Ja muutuvad ka edasi. Null-nullindate kunstielu rahuliku normaliseerumise protsessis toimus järsk katkestus. Küsitakse küsimusi stiilis, et mis siis nüüd saab ja kuidas edasi? Asju arutatakse läbi uuesti ja uuesti ning paljukestki jääb vastamata. Eks aeg näitab.
PIKA VINNAGA ASJAD
Kuigi juba praeguseks on tehtud mõningaid töid, mis aprillisündmustega tegelevad – Raul Kelleri heliriba, mille ta lindistas kokku aprillisündmuste ajal ja esitas sealsamas “Uuel lainel” kohaspetsiifilise heli-installa tsiooninaVabaduse platsil, videoinstallatsioon “Majanduskasvu kõver seestpoolt vaadatuna” Marco Laimre viimaselt isiknäituselt, Kristina Normani hiljutine film “Monoliit”, mida eksponeeritakse praegu esmakordselt noorte kunsti biennaalil, Mark Raidpere videoinstallatsioon “Majestoso Mystico (26. 04. 2007| Stockholm – Tallinn)” ja Dimitri Gerassimovi polaroidiseeria “Kõik on korras”, mis on mõlemad esmakordselt esitatud näitusel “Mina olin siin” – ei tahaks ma piirduda vaid eredate illustratsioonide ja kirglike kommentaaridega.
Õigupoolest toimuvad kunstis selleks asjad enamasti liiga pika vinnaga, et uute töödega alles poole aasta tagust nihet kaardistada. Pigem huvitab mind see, kuidas selline sündmus muudab stsiini mentaliteeti. Pigem on probleem selles, et hetkeolukord näikse nõudvat, et me hindaksime ümber oma kinnistunud kujutlused varasemast eesti kunstist.
Millised tööd tunduvad praegu adekvaatsed, millised problemaatilised, jõuetud, ohtliikud või anakronistlikud?
TAGASIVAADE, SUUNAGA EDASISEKS
Näituse “Ma olin siin” probleemipüstitus viitab pigem nihetele ja vastastoimetele kohalikul kaasaegse kunsti väljal kui et kujutab aprillisündmusi. Küsimus, milleni proovisin jõuda, on et kuidas selline sündmus polariseerib ja politiseerib kunsti-stsiini kunstnike hinngute ja reaktsioonide alusel? Mitte et ma arvaks et kunst peaks otseselt kehastama ühiskonna traumasid ainuüksi sellepärast, et tingimata Zeitgeist´iga sammu pidada – kunst on väheseid elutegevuse valdkondi kus see pole paratamatu.
Pigem huvitab mind muuseumitöötajana tagasivaade, milles peituksid suunised edasiseks. Kuidas aprillisündmuste valguses ümber hinnata eesti kaasaegses kunstis kunstniku personaalse kohalolu manifesteerimiseks kasutatud erinevaid strateegiaid? Milliseid vahendeid kasutavad kunstnikud tänapäeval pildilise materjali müstifitseerimiseks või dekonstrueerimiseks (sõltub autoripositsioonist)? Lõppude lõpuks on käesolev kriis kõigest krooniline võimetus jutumärgistada killukest sümboliseeritud ajaloost, mida tulebki tõlgendada mitmel, ideoloogiliselt vastandlikul viisil.
JUSTKUI KRITSELDUS PELDIKUSEINAL
Justkui kritseldus peldikuseinal, annab ka kunst alati märku kohalolust – autori presentsusest, mida teos edastab tahtliku venitamisega, müstifitseerides või kontekstualiseerides. See näitus põhinebki eesti kunstnike erinevatel suhtumistel ja vastandlikel autori-intensioonidel, mida omavahel välja mängides katsutakse avada ja analüüsida hetkeolukorda kunstis.
Näis sisuliselt vastuvõetamatu teha “best of” ?õud, sest “meie lemmikute” list on muutumas. Ka “neutraalne” ülevaade Eesti kaasaegsest kunstist oleks võltsina tundunud. Praegusel natsionaal-konservatismi õitseajal oleks ka täiesti vale proovida kümnekonna tööga kätte saada hämaravõitu rahvuslikku karakterit, nagu näiteks tihti tehakse soome filmi, vene kirjanduse, mustlasmuusika või saksa õlle baasil. Sellise näilise konsensuse genereerimisel oleks halvastivarjatud fa?ismi hõngu. Pigem lasin end näituse koostajana kanda väikestest “hõõrumistest” konkreetsete tööde vahel – eesti kunstielu kujuteldavatest sisedialoogidest.
SUHESTUVA ESTEETIKA MEELELAAD
Ausalt öeldes oli mul esmalt silme ees vaid kaks tööd. Olulisim oli Jaan Toomiku “Armulaud” ja see kuidas seoses aprillisündmustega muutus minu jaoks midagi selle filmi tõlgenduses. Lõppude lõpuks on see filmis üha korduv lummava metsa kujund, mis juba paar aastat tagasi figureeris ühes kunstniku maalitud matmis-stseenis, üles võetud Saksa sõjaväe surnuaial! See kuidas Tõnis Saadoja oma maali-installatsioonis “Mina olin siin” “ärandas” sugestiivseima kaadri Toomiku filmist ja imes paari lihtsa suhtlusoperatsiooniga sealt välja igasuguse müstitsismi, tõotas mingit kerglasemat pääsemist kinniskujundi painest.
Sarnast Suhestuva Esteetika (Nicolas Bourriaud) meelelaadi kajastab selle näituse jaoks valminud töödest ka Kadi Estlandi institutsiooni-kriitiline tikandi-installatsioon “Mehed vägistavad naist / Grindslanten (Läbipääsuraha)” ja veidi diskreetsemalt ka Mark Raidpere “Majestoso Mystico (26.04.2007| Stockholm – Tallinn)”. Viimase puhul on oluline, et intensiivsete visuaalide tagaplaanile jääb venekeelne suhtlusolukord kunagi Hortus Musicuses mänginud vene emigrandi, tema rootslasest sõbra tänavamuusiku ja eesti videokunstniku vahel, kes on esitanud neile tellimuse “Voonakeste vaikimise” varjatud agressiooni kehastava muusika mängimiseks Stockholmi peaaegu kliiniliselt puhastel ja rahulikel tänavatel.
VABADE ASSOTSIATSIOONIDE ALUSEL
Tegelikult on ju ilmne, et kaasaegses kunstis on vältimatud mõlemad poolused, nii ekspressionistide karjed kui ka kontseptualistide kaalutlused. Ja teadvustatud pingeväli nende erinevate strateegiate vahel toidab kunstielu kui tervikut. Kuid kui on midagi, mida praegune eesti ühiskond kaasaegselt kunstilt õppida võiks, on see tõdemus, et kõik mis on sümboolne on suhteline ja kõik suhteline sõltub kontekstist.
Keele-eksami asemel peaks riik korraldama kodakondsuse taotlejaile pigem Suhestuva Esteetika kursusi. Pigem media-literacy kui Kristjan Raud, ikka selleks, et meie omad ja võõrad inimesed õpiksid, kuidas emotsioonidest laetud kujudel ja piltidel veidigi aadrit lasta. Kuid aitab naljast.
Vähemalt, olen ma kindel, saab nende tööde kaudu, mis ma Tõnis Saadojalt laenatud pealkirjaga näitusel “Mina olin siin” vabade assotsiatsioonide alusel paari olen pannud, ka välisvaataja oma versiooni praegusest eesti kunstist kokku panna. Olgu see siis rõhutatult subjektiivne, nagu ta ongi mõeldud.
Et meie berliinlane saaks mõnele sõbrale kuulutada – Kennst du ja, ich war da, hab jetzt die Tallinn-scene gesehen!