Tänavu veebruaris möödus 200 aastat Charles Darwini sünnist. Inglise loodusuurija ideed looduslikust valikust olid revolutsioonilised ja muutsid alatiseks inimkonna maailmapilti. Õige varsti pärast Darwini peateose “Liikide tekkimine” ilmumist aastal 1859 hakati neid samu loodusliku valiku printsiipe rakendama ka inimkonnale. Nii tekkisid uudsed mõtteviisid – sotsiaaldarvinism ja eugeenika. Sõna “eugeenika” on aegade vältel tähendanud erinevate inimeste jaoks erinevaid asju. See asjaolu muidugi kergendab mõiste väärkasutust. “Encyclopedia Britannica” värskeima väljaande järgi tähendab eugeenika soovitud pärilike omaduste valikut järgnevate inimpõlvkondade omaduste parandamiseks.
Ei ole midagi uut siin päikese all
Pole kahtlust, et eugeenika põhiideed on sama vanad kui inimkond. Kõige lihtsam on muidugi teha valikut silmaga nähtavate tunnuste alusel. Spartas ja Ateenas vaatas vastsündinud üle komisjon, kes otsustas lapse saatuse. Väärarenguga sündinud lapsed hukati.
Platon kirjutas oma teoses Riik, et inimkonna omaduste parandamiseks peaks hindama inimeste kvaliteeti ning lubama heade omadustega inimestel abielluda vaid omavahel. Sellele mõtteviisile sarnaneb hindude kastisüsteem, kus pärilikul teel kandub edasi nii perekonna kui ka kasti karisma. Kui kristlus hakkas jutlustama kõigi inimeste võrdsusest, tundus see absurdina rahvastele, kelle maailmapildis valitses hierarhia mitte üksnes inimeste, vaid ka jumalate hulgas.
19. sajandi lõpukümnenditel valitses tsiviliseeritud maailmas sobilik taustsüsteem eugeeniliste ideede tekkeks ja levikuks. Euroopa ja Ameerika linnades avati inimloomaaedu, kus kodanikud said uudistada puuri pistetud samoalasi, nuubialasi, pügmeesid ja teisi veidraid inimolendeid. Ent ilmus veel üks inimtõug, mille esindajad jalutasid tänavatel vabalt ringi. Nendeks olid linna kolinud hariduseta inimesed, kes ei leidnud tööd ega ulualust ja muutsid ringi luusides kogu linnapildi räpaseks. Just neid süüdistati koolera, tuberkuloosi ja kollapalaviku levitamises, kuna ebahügieenilistes tingimustes elamise tõttu langesid nad sageli haiguste ohvriks. Ometigi sündis selle haisva põhjakihi hulgas oluliselt rohkem lapsi kui jõukates peredes. Nagu juba Thomas Robert Malthus oli ennustanud, näis inimkonda ees ootavat tume tulevik.
Francis Galton luges huviga oma onupoja Charles Darwini kirjutisi liikide põlvnemisest ja looduslikust valikust. Kui need seadused kehtivad looduses, kas ei allu neile siis ka inimsugu? Just Galton tuletas kreeka keelest termini “eugeenika”, mis tõlkes võiks tähendada “hea sünd”. Aasta siis oli 1883. Tema raamatud pälvisid laialdast tähelepanu ja kiidusõnu jagas ka Darwin. Samas, Galton ise mingeid rakenduslikke soovitusi inimliigi parandamiseks ei andnud.
“Head” ja “halvad” pered
Gregor Mendeli poolt formeeritud pärilikkuse seaduste taasavastamine kohe 20. sajandi alguses õhutas veelgi eugeenika-ideede uuringuid ja levikut. Hakati vahet tegema positiivsel ja negatiivsel eugeenikal. Neist esimene tähendas, et “häid peresid” tuleb julgustada saama rohkem lapsi. Negatiivse eugeenika all seevastu mõeldi, et “halvad pered” peaks järglaste saamist vältima. Esialgu jäi see kõik vaid ideede tasandile. Kuid need samad ideed leidsid toetust mõjukate isiksuste poolt, nimetagem näiteks selliseid mehi nagu H. G. Wells, Emile Zola, G. B. Shaw ja Theodore Roosevelt. Muidugi tekkis ka kriitikuid, kellest võiks nimetada isa Browni lugudega tuntuks saanud kirjanikku G. K. Chestertoni.
Eugeenika leidis praktilise väljundi maailma vabaduse hällis Ameerika Ühendriikides. Ühest küljest pakkus sobilikku kasvupinnast sealne muret tekitav kuritegevuse, vaimuhaiguste, prostitutsiooni ja alkoholismi levik ja teiselt poolt teadlaste seisukoht, et need seisundid nagu ka paljud haigused on geneetiliselt päritavad. Lahendust probleemidele näis pakkuvat negatiivne eugeenika. Kuid mitte vähem tähtsad olid poliitilised põhjused. President Roosevelt pidas ameeriklasi kangelaslikuks rahvaks. Nende esiisad olid läbi teinud ohtliku merereisi üle ookeani ja jäänud ellu võitluses indiaanlastega. Et Ameerika “sulatusahi” säilitaks oma tugevuse, soovis Roosevelt oma riiki vaid kvaliteetsete immigrantide juurdevoolu. Kuid tema ja paljude teadlaste, mõtlejate ning poliitikute meelehärmiks saabus Ameerikasse õnne otsima üha rohkem kvaliteedilt kahtlaseid rahvaid Lõuna- ja Ida-Euroopast ja eriti hulgaliselt asiaate. Haritlased hoiatasid, et tulevik kuulub rahvale, kes suudab üles kasvatada rohkem järglasi. Kuna Aasia rahvaarv kasvas kontrollimatult, siis kardeti, et kui seda ei piirata, võib varsti kogu maailm kuuluda hiinlastele.
Natside ponnistused
Sakslaste kurikuulus rassihügieeni liikumine hakkas kuju omandama 19. sajandi lõpus Wilhelm Schallmayeri ja Alfred Ploetzi kirjutiste tõttu.
1923. aastal Landsbergis vangis istudes luges Hitler Eugen Fisheri raamatut inimese pärilikkusest ja rassihügieenist. Seal kirjeldatud eugeenika põhimõtteid kasutas ta puhta aaria rassi kontseptsiooni arendamiseks oma teoses “Mein Kampf”. Lisaks köitsid Hitlerit Nietzsche idee superinimesest ja teosoofia rajaja madame Blavatsky teooria juurerassidest. Viimane kujutab endast mütoloogilist filosoofiat, mille kohaselt kadunud Atlantist asustanud inimrass ilmub kunagi taas aarialaste, ülima inimrassi kujul. Blavatsky märgib oma kirjutistes ka, et semiidi rahvad on vaimselt degenereerunud. Lisaks juutidele loeti ülimat rassi geneetiliselt ohustavateks ka poolakad, mustlased, vaimselt alaarenenud ja vaimuhaiged ning need, kelle nahavärv ei olnud valge. Kahtlemata võtsid natsid oma eugeenikaprogrammi väljatöötamisel eeskuju ameeriklastest. Juba programmi esimese aasta jooksul (1933) sundsteriliseeriti 52 000 inimest. Nähes hitlerlaste eugeenikaprogrammi omandamas nii suuri mõõtmeid, kadestas üks ameerika teadlasi tõsimeeli, et “sakslased löövad meid meie oma mängus!”. Kuid natsid läksid palju kaugemale, steriliseerides aastatel 1933-1945 hinnanguliselt 3,5 miljonit inimest.
Saksamaal ei kõheldud kasutusele võtmast kõige ekstreemsemat eugeenika meetodit – eutanaasiat. Saksa eutanaasiaprogramm nimega Aktion T-4, mis sai alguse aastal 1939, nägi esmalt ette kuni 3-aastaste sünnidefektidega Saksa laste hukkamist. Alates 1941 hõlmati programmi kuni 17-aastased noorukid ning edaspidi ka terved lapsed, kes olid juudid või kuulusid muude ebasoovitavate rahvaste hulka. On pakutud, et Aktion T4 raames hukati 275 000 inimest.
Tants ümber IQ ja teaduslik rassism
Paar aastat tagasi tegi avalikkuse ees DNA struktuuri selgitamisega oma margi täis Nobeli preemia saanud James Watson. Intervjuus Inglise ajalehele The Sunday Times kuulutas dr Watson, et kuigi valitseva sotsiaalpoliitika kohaselt on aafriklased sama intelligentsed kui eurooplased, ei kinnita seda ei testid ega ka mustade töölistega kokku puutunud valged.
Richard Lynn ja nii mõnedki teised teadlased on üles tõstnud probleemi, mille sisu on väga lihtne. Tsivilisatsioon sõltub intelligentsusest. Praegusel ajal tsivilisatsiooni intelligentsus aga langeb, sest vähem intelligentsed inimesed saavad rohkem lapsi. Järelikult viib sama tendentsi jätkumine tsivilisatsiooni mandumisele.
Selline mõttekäik nõuab eelduseks, et intelligentsus on päritav. Kas see on siis nii?
Testid näitavad, et kõige kõrgem IQ on ida-aasialastel, neile järgnevad valged inimesed, edasi tulevad ameerika mustanahalised ja latiinod ning kõige vähem punkte koguvad mustanahalised aafriklased. Ometigi saab IQ-testis 70 punkti kogunud aafriklane oma keskkonnas suurepäraselt hakkama, aga sama skoori kogunud eurooplane kujutab endast imbetsilli. Seega võib õigustatult küsida, mida IQ-test üldse mõõdab? Aastal 2002 tehtud uuring näitas üsna selgelt, et mida suurem on riigi elanike keskmine IQ, seda suurem on ka riigi sisemajanduse kogutoodang. Tundub, et IQ-testid mõõdavad eelkõige inimese oskust käituda ja võtta vastu otsuseid viisil, mida IQ-testi loojad intelligentseks peavad.
Eugeenika tänapäeval
Aastatel 1980-1999 tegutses Californias asutus, mis sai rahvasuus tuntuks geeniuste spermapangana. Nagu nimigi ütleb, võeti sellesse panka vastu vaid nobelistide ja teiste kõrge IQ-ga isikute seemnerakke. Teiste hulgas on panga varusid täiendanud näiteks nobelistid William Shockley ja juba mainitud James Watson. Kuid pärast spermapankur Robert Grahami surma vajus projekt unarusse. Panga hoiustest on väidetavalt sündinud üle 200 lapse.
Eugeeniline mõtteviis ei ole maailmast kuhugi kadunud. See on osa inimeste mõtteviisist, mis taotleb maailma paremaks muutmist. On vana tõde, et paljud probleemid on põhjustatud mõtlemisest. Kui selle tegevusega üle pingutada.
* * *
Eugeenilisest mõtteviisist
Juba alates aastast 1896 keelasid mitme USA osariigi seadused langetõbistel, imbetsillidel ja nõdrameelsetel isikutel abiellumast. Esimese piirkonnana legaliseeriti eugeenilistel printsiipidel steriliseerimine 1907. aastal Indianas. Seaduse järgi võis steriliseerida vaimuhaigeid ja nõrgamõistuslikke, kuid sõltuvalt osariigist ka pimedaid, epilektikuid ja füüsiliste väärarengutega isikuid. Aastatel 1907-1963 steriliseeriti 33-s USA osariigis hinnanguliselt üle 64 000 inimese.
Seda kõike ikka parema tuleviku nimel – et sünniks vähem hälvikuid. Ka kaks Kanada osariiki – Alberta ja Briti Columbia – võtsid naaberriigist eeskuju ning käivitasid oma steriliseerimisprogrammid. Nii USA kui ka Kanada puhul on selgesti nähtav programmide ksenofoobiline olemus. Immigrantidel oli raske uues asupaigas endale kohta leida, mistõttu sattusid nad sageli seaduserikkujate sekka. Nende tembeldamine vaimselt alaarenenuks ei olnud raske. Kehv keeleoskus ei võimaldanud ingliskeelses IQ-testis saada kuigi palju punkte. Lisaks immigrantidele moodustasid olulise osa steriliseeritutest ameerika põlisrahvad ning põlisrahva ja valgete järeltulijad.
Eugeenilisest mõtteviisist tulenevate steriliseerimisprogrammide kallal töötati mitmes riigis – Norras, Soomes, Prantsusmaal, Taanis, Islandil, ?veitsis, kuid vastavad seadused jäid enamasti valitsuste poolt kinnitamata. Üksikuid steriliseerimisi viidi läbi sellegipoolest, kas siis eugeenilistel või muudel eesmärkidel. Näiteks Inglismaal esines juhtumeid, kus kohitseti vaimuhaigeid, et takistada neid masturbeerimast. Võimsa jälje ajalukku jättis Rootsi, kus steriliseeriti aastatel 1934-1975 üle 62 000 inimese. Seega rohkem kui üheski teises Euroopa riigis, kui natsi-Saksamaad mitte arvestada. Ka Rootsi puhul on näha, et vaimset ja füüsilist tervist seostati rahvuse ja rassiga, sest paljud ohvrid kuulusid etnilistesse vähemusgruppidesse. Loomulikult ei saanud maailma trendisuundadest maha jääda ka Eesti. Meil tegutsenud Tõutervishoiu Selts sai poolehoidu mitmelt tähtsalt ninalt, näiteks Jaan Tõnissonilt. Eesti steriliseerimisseadus sai Konstantin Pätsi allkirja 1937. aastal ja mõnikümmend inimest, kes tundusid ühiskonna arengule ohtlikud olevat, tehti kahjutuks.