Berliin, Kreuzbergi linnaosa, 1970: ajalooline töölisrajoon on juba aastakümne jagu hiiglaslik ehitusplats. Sajandivahetusest pärinev hoonestus annab modernistliku linnaplaneerimisideoloogia harjal teed moodsale uusarhitektuurile, mis peab seni pimedates tagahoovides elutsenud inimeste akendesse tooma rohkem õhku, valgust ja päikest.
SKVOTTIJATE LIIKUMISE ALGUS
Linnaehituslike uuenduste tuultes muudab drastiliselt ilmet ka Kreuzbergi sotsiaalne struktuur. Nooremaealine keskklassi elanikkond kolib ümber uuselamurajoonidesse nagu Gropiusstadt või Märkisches Viertel, ning lammutamise ootuses tühjalt seisvatesse majadesse asuvad elama madalama sissetulekuga ühiskonnakihid, kes pole Lääne-Berliini kodanlikus miljöös ühel või teisel põhjusel teretulnud. Suure türklaste kogukonna kõrval saab Kreuzbergist noorte ja vabameelsete tõmbepunkt, opositsioonilise subkultuuri pesa.
1971. aasta detsembris toimub Kreuzbergis esimene kaalukam vastupanuavaldus radikaalsele moderniseerimispoliitikale. Mariannenplatzil hõivatakse lammutamisele kuuluv mahajäetud haiglahoone, et rajada sinna alternatiivne noortekeskus. Kõnealune sündmus saab avalöögiks tervele majahõivajate ehk skvottijate liikumisele, mis aastate jooksul maksab nii mõnelegi linnapeale ametikoha, kuid oma vastuolulisel moel võib oma saavutuste hulka lugeda ei rohkem ega vähem kui ühe olulise linnaehituspoliitilise paradigmamuutuse.
MODERNISEERIMINE – KAHJULIKUM KUI SÕDA
Kümme aastat hiljem, skvotiliikumise haripunktil, võib Berliinis kokku lugeda üle 150 hõivatud maja. Kuigi skvottimise kui subkultuurinähtuse tekkepõhjusena ei tasu alahinnata ka banaalset igavust ja mässumeelsust, on see samas osa laiemast sotsiopoliitilisest hoovusest, mis oma puhtahingelisimal kujul võttis isepärase ühiskonnateadusliku uurimis- ja eksperimenteerimismeetodi vormi. Linnaehitusajaloolisest aspektist vaadeldes omandas see Berliini kontekstis küllalt spetsiifilise värvingu.
Külma sõja aegne Lääne-Berliin on poliitiline saar, mille loomulik kasv on pärsitud. Et samal ajal on sel saarekesel täita oluline ideoloogiline roll ida-lääne vastasseisu süsteemis, hoolitseb Lääne-Saksamaa poliitiline ladvik igati selle eest, et linn suudaks normaalselt eksisteerida. Erinevad majanduslik-poliitilised stimulaatorid, nagu olulised maksusoodustused nii tööandjatele kui töövõtjatele või vabastus armeeteenistusest noortele meestele, peavad Lääne-Berliinist tegema atraktiivse sihtkoha. Samal ajal valitseb linnas krooniline korteripuudus, mida uuselamurajoonide ehitamine ei leevenda, sest see toimub vanade, tihtipeale veel väga
heas korras olevate majade mahakiskumisega enam-vähem samas tempos. Iroonilisel kombel hävitas toonane moderniseerimisideoloogia Lääne-Berliinis rohkem ehitussubstantsi kui Teise maailmasõja pommid ja granaadid, samal ajal, kui suurem osa 1960.-70. aastail ehitatud elamurajoonidest on tänapäeval nii sotsiaalses kui linnaehituslikus mõttes põletavaimad probleemipuntrad.
Tingimustes, kus ühelt poolt valitseb linnas dramaatiline korteripuudus ja üürihinnad aina tõusevad, ent samas seisavad veel täiesti elamiskõlbulikud, kuigi pisut remonti vajavad eluhooned buldooserite ootuses tühjalt ja lagunevad, saabki alguse majade “vallutamine”.
SKVOTTIMISE PEATAMINE
1981. aasta alguseks on vastuolud illegaalsete sissetungijate ja linnavõimude vahel muutunud nii teravaks, et see toob kaasa poliitilise kriisi. Järgnevad erakorralised valimised ning aastaid Lääne-Berliini valitsenud sotsiaaldemokraatide asemel saab võimule kristlikdemokraatlik CDU. Muuhulgas osaleb esimest korda valimistel partei nimega Alternative Liste für Demokratie und Umweltschutz – üks praeguste roheliste eelkäijaid -, kogudes 7,5% häältest, mis toona tähendas tublit kolmandat kohta kandideerinud erakondade pingereas. Võimuvahetusega kaasneb ka suunamuutus elamuehituspoliitikas, 1980. aastate märksõnaks saab “mahe” moderniseerimine, mis tähendab, et enam pööratakse tähelepanu olemasolevate elumajade kaasajastamisele ja korrastamisele, sellal, kui uusehitiste rajamine näitab järsku langustendentsi.
Mis skvottidesse puutub, siis järgmise kolme aasta jooksul kaovad need linnapildist. Uue määruse, “Berliini joone” kohaselt peab politsei kõik edaspidised skvottimiskatsed 24 tunni jooksul peatama. Juba olemasolevate skvottide saatus sõltub majaomanikest, kelle õigust nõuda sissetungijate lahkumist piirab osaliselt kohustus omatav hoone pärast soovimatute elanike lahkumist renoveerida. Paljudel juhtudel sõlmivad elanikud ametliku üürilepingu, kuid leidub ka radikaalsemalt meelestatud gruppe, kes igasugustest kompromissidest keelduvad. Viimased sunnitakse jõuga lahkuma, tihtipeale vägivaldsete tänavalahingute hinnaga.
RINGIGA TAGASI
1989-1990, Berliini müüri langemise ja Saksamaa taasühinemise vahel tekib Ida-Berliinis uus majahõivamiste laine ning 1990. aasta suvel kasvab skvottide arv taas 150-le. Kuigi ka nüüd tehakse juttu lagunevate sajandivahetuse elumajade säilitamise vajalikkusest, on liikumise käimalükkavaks jõuks pigem Lääne-Berliini noorusele avanenud võimalus nautida tekkinud võimuvaakumi oludes pisut rohkem vabadust kui tavatingimustes harjumuspärane. Toonase “Berliini anarhiasuve” sümboliks saab vastuseis Mainzer Strasse Frierichshaini linnajaos, kus lühike õnn lõpeb 1990. aasta novembris vägivaldsete kokkupõrgetega politsei ja majaelanike vahel. Kolm päeva kestnud tänavalahingud toovad kümnete haavatute ja sadade arreteeritute kõrval kaasa muutunud poliitilise kliima.
1990. aastate keskpaigaks on enamik skvotte sõlminud legaalse üürilepingu ja jätkab oma tegevust autonoomsete sotsiokultuuriliste keskustena. Ehk kõige muljetavaldavamat karjääri toonaste valulaste seas on teinud kultuuritehas Tacheles, mida praeguseks finantseeritakse osalt riiklike vahenditega. Ent üürilepingutel on omadus aeguda ning vaidlused kunagistest skvottidest välja kasvanud projektide saatuse üle polariseerivad Berliini avalikkust tänapäevani.
Vahemärkusena olgu veel mainitud, et Berliini kõige esimesest skvotist sai alguse rahvusvahelise renomeega kunstiinstitutsioon Künstlerhaus Bethanien, mis asustab toona lammutamisele määratud neogooti stiilis hoonet siiani, ülistades seda oma kodulehel arhitektuuriajaloolise pärlina. Möödunud suvel saabusid Bethanieni kodurahu häirima soovimatud külalised, majast välja tõstetud alternatiivse elamuprojekti Yorck59 elanikud, kes hõivasid hoone lõunatiiva ja tõmbasid seega kriipsu peale Bethanieni erastamiskavadele. Olukorras, kus tänapäeval Berliinis enam skvotte ei ole ja kehtiv seadusandlus on teinud nende tekkimise põhimõtteliselt võimatuks, omandab Yorck59 elanike teguviis omamoodi sümboolse tähenduse, justkui oleks ring lõpuks ometi täis saanud.
ÜÜRIDA RUUM JA AJADA OMA ASJA
Skvottide rolli alternatiivsete elupraktikate väljakujunemisel on raske üle hinnata. Vähemalt ideaali poolest olid need midagi palju enamat kui pelgalt ühe mässumeelse noortekultuuri avaldumisvorm. Tänapäeval jätkavad oma eelkäijate traditsiooni Hausprojektid, vasakpoolsest elustiilist kantud kommuunid, kus eluolu lähtub baasdemokraatlikest alustest, iganädalasi majakoosolekuid nimetatakse pleenumiks, tarbimisharjumusi saab iseloomustada sõnadega öko ja bio, külmkapis liha ei hoita ning fa?ismi, rassismi ega seksismi ei sallita. Olulise osa Hausprojekti elaniku ajast võtab kõikvõimalike kapitalismi-, globaliseerumis- ja diskrimineerimiskriitiliste infoürituste läbiviimine, lendlehtede trükkimine, demonstrat sioonidel osalemine, protestiaktsioonide ja soulipidude korraldamine, reisid Ladina-Ameerikasse, Aasiasse või Aafrikasse ning töö poliitiliselt vähemprivilegeeritud gruppidega kohapeal. Paljude Hausprojektide juurde kuulub kõhnalegi rahakotile jõukohane baar, mille subkultuurne meelelahutusprogramm ulatub punkkontsertidest kuni videokino ja amatöörteatrini. Networkid on laiahaardelised, edasikandvaks jõuks on siiras tegutsemistahe ning konsensus vabaruumide vajalikkuse küsimuses mõratu.
Kollektiivsuse vaim on oma siirded ajanud kaugele üle vasakpoolse subkultuuri rindejoone. Berliin on suur ja lai, hierarhiad paindlikud ning kõige lihtsam viis ennast kehtestada on üürida ruumid ja teha oma asja. Autonoomsed non-profit projektiruumid on elustiil, kultuurielu õitseb ka vaatamata sellele, et linn vaevleb võlgades, ning kaasaegse kultuuri meka Berliin meelitab ligi üha enam internatsionaalseid elanikke, sest siin on nii odav.