KUI NUKUD ON JUBA KOHAL, SIIS ÄRA NAD EI LÄHE: Imelike Filmide Festivali (IFF) esimüts Harly Kirspuu vaatleb kaheksakümnendate odavkoopiaid ja selliste filmide kõige pikemat seeriat. „Puppet Master“ on paljunenud nagu küülikud ning tegelikult peaks juba ammu farmi avama.
Kuidas on kõige lihtsam ühte filmi teha? Peaaegu filmiajaloo algusest on üritatud oma ajurakke suuremast mõttetööst säästa – eriti veel õuduse ja fantaasia žanrites. Võtame näiteks „Nosferatu“ (1922), mille ilmumise järel ilmusid välja Bram Stokeri pärijad, kes ütlesid, et see on „Dracula“ plagiaat, aga neilt pole keegi luba küsinud, nemad pole kelleltki autoritasusid saanud ning nõudsid kõigi koopiate hävitamist. Ometi jäi kuidagimoodi üks-kaks koopiat alles ning seetõttu sai aprilli lõpus seda Haapsalus HÕFF-il ka vaadata.
Võta linatükk, tee veidi ümber ja müü maha
Kõige lihtsam on ilmselt võtta mõni kuulus linateos, muuta sisu piisavalt palju ümber, et autoriõigustega probleeme ei tuleks, ja siis kinotükk välja lasta. Ameerikas on näiteks Asylumi-nimeline kinostuudio, mis nii toimibki – kuigi nad ise nimetavad enda filme paroodiateks.
Enne, kui oli Asylum, käis Hollywoodist üle sarnaste derivaatide buum. Näiteks pärast „Politseiakadeemia“ esmaesitlust 1984 tekkis hulk filmimeistreid, kes võtsid sealt üle huumori ja kontseptsiooni, asendasid tegevuskohaks olnud politseiakadeemia näiteks lennukolledži või taksojuhtide kursustega ning üritasid väita, et on täiesti uudse ja originaalse asjaga maha saanud.
Üks mõistatuslikumaid filmiseeriaid, mis on lennukolledži ja muude sarnaste pisimuudatustega filmihiti jäljendused, on „Puppet Master“, mille esimene osa aimas selgelt järele „Hellraiserit“ (1987). Nimetatud seeria on aastakümnetega nii maha käinud, et keegi ei mäletagi, milline megahitt oli esimene osa, mis teenis oma eelarve 14-kordselt tagasi.
„Puppet Masterid“
„Puppet Masteri“ seerias on kokku 14 filmi, mis pole teab mis tavaline. Teiseks ei kulge selle seeria loorääkimine lineaarselt, nagu see on filmides tavaliselt, kus seeria kõige esimese filmi tegevus toimub kõige enne, sest seeriasse on vahepealsetel aastatel pikitud uusi teoseid, mille tegevus toimub kahe varasema vahel. Kolmandaks ei saa öelda, et tegemist oleks väga populaarse sarjaga – näiteks pole Eesti kanalid ühtegi sinna kuuluvat kinotükki vähemalt minu teada näidanud. Näitena on ta siiski väga hea, kuigi jah – lähemaks vaatlemiseks on vaja hakata lugu rääkima seitsmendast osast, mis kronoloogiliselt on esimene.
„Retro Puppet Master“ (1999) on maiuspala kolefilminduse fännidele juba puhtalt sellepärast, et seal mängib peaosa tollal täiesti tundmatu Greg Sestero, kellele see oli esimene piisavalt suur roll, et ta ka tiitrites ära mainiti (21-aastaselt) ning kellel oli veel neli aastat jäänud (kuri)kuulsuse saavutamiseni Tommy Wiseau „The Roomiga“.
Kogu seeria ajaline alguspunkt on 1902 Kairos, kus asjasse on segatud Egiptuse jumalused, surematud muumiad ja maagilised võimed. Kahtlaselt surematu egiptlane annab filmi peategelaseks oleva marionetimeistri ühele hüpiknukule iseseisva liikumisvõime ning väidab, et tunneb elu saladust. Ühel hetkel on peategelane 42 aastat hiljem sõjaaegses Pariisis ja räägib oma hüpikutele lugu sellest, mis Egiptuses juhtus.
Teos lõppeb väga järsult, kui pole samast seeriast kasvõi midagi muud näinud, on üsna raske pihta saada, mis toimub. Kuna „Puppet Master“, nagu juba öeldud, ei ole lineaarne, siis lugu jätkub kolmanda filmiga.
Miks mitte veel „Puppet Mastereid“?
„Puppet Master III: Toulon’s Revenge“ (1991) viib tegevuse hoopis sõjaaegsesse Berliini, kus natsid survestavad üht arsti, et too mõtleks välja viisi, kuidas surnuid üles äratada. Arst leiab meile juba varasemast tuntud nukumeistri oma elluäratatud pupedega ja nõuab, et talle avaldataks meistri saladus. Absurdi tipphetk on see, kui nukumeister saadab oma mängukannid natse tapma, millega nood ilma suurema vaevata hakkama saavad, samas kui nukumeister ise valepassiga Šveitsi põgeneb.
Edasi toimub põhiosa sündmustikust juba Ameerikas, kronoloogiliselt järgmine on ajaliselt üheksandana valminud „Puppet Master: Axis of Evil“ (2010). Jõuame Californiasse aastal 1939, kus meile täiesti tundmatud isikud tegutsevad oma puusepatöökojas. Selgub, et eelmistest osadest tuttav marionetitegija on Ameerikasse putkanud ja seejärel end suvalises hotellis maha lasknud, jättes nukud niisama vedelema. Samal ajal üritavad natsispioonid Hitleri käsul Ameerika sõjatööstust saboteerida. Ja kes teised neid siis ikka takistama hakkavad kui ikka needsamad puped!
„Äkki vahelduseks jälle mõni Puppet Master“?
Esimest korda läheb seeria mingilgi määral lineaarseks, kui järgmisena valmistatud „Puppet Master: Axis Rising“ (2012) jätkab enam-vähem sama koha pealt, kus eelmine pooleli jäi. Tegevusse on lülitunud hüpikud, kes on samuti kuidagiviisi ellu ärganud ja võitlevad natside poolel. Positiivsed tegelased leiavad Ameerikast salajase natside baasi ja peamine võitlusstseen leiabki aset marionettide vahel. Nagu võibki arvata: natsipuped kaotavad.
Lugu jätkub „Puppet Master: Axis Terminationiga“ (2017), kus filmiuniversumisse lisatakse Nõukogude teadlased. Toda teost pole eriti keegi näinud, peamiselt sellepärast, et sarja valmistanud stuudiol on pidevalt olnud kalduvus oma filme välja lasta DVD peal, mis, nagu me mäletame, ei olnud 2017 just teab mis populaarne meedium. Nukkudevahelistest võitlusstseenidest ei piisanud, et veel rohkem kosmosesse minna ja nüüd võitleb heade vastu ka näiteks maagiliste võimetega natsisõdur. Happy end saabub nii, et kui nukud on jälle terve rea natse maha löönud, viiakse nad koju ja pannakse lihtsalt vaikselt riiulile seisma.
Ja nüüd midagi täiesti erinevat: „Puppet Master“!
Mingitel põhjustel otsustati teha ühe seerias seni figureerinud marioneti ainetel spin-off: „Blade: Iron Cross“ (2020), mis samuti jäi suurema tähelepanuta, sest 2020 ei olnud just kõige parem aasta, et mõne uue filmiga välja tulla.
Sõda on läbi, Nõukogude teadlased üritavad Ameerikast kättesaadud informatsiooni ja kogemuste alusel oma salajases laboris uurida inimmõistust. Selgub, et filmi peaosalisel pupel on tekkinud psüühilised võimed. Samal ajal uurivad natsid marionette oma salajases Ameerika laboris, mida peategelane üritab üles leida. Natsikütist nukuke laamendab mööda linna ringi ning on psüühilises ühenduses teose inimtegelastega, samal ajal kui sakslased üritavad California elanikke erilise masinaga zombideks muuta ja natside poolele värvata, aga kuidagi suudavad nad oma aparaadiga hoopis iseennast õhku lasta.
Alles nüüd hakkavad hargnema esimese osa, „Puppet Master“ (1989) sündmused. Too kinotükk on kõige selgemalt kaks aastat vanema „Hellraiseri“ mõjutustega – mängukannid ei ole mingid spioonid, natsikütid ega sõjakangelased, vaid üsna üks ühele mahaviksitud Hellraiseri cenobite’idest, kelle peamine motivatsioon on lihtsalt valu põhjustamine, mitte mingid kõrged ideaalid. Juba mitu osa tagasi mahalastud nukutegija on järsku elus ja arusaamatutel põhjustel Californias samal ajal, kui ta peaks veel Euroopas olema ja on lõpetamas oma uusima pupe tegemist. Kui natsid üritavad teda kinni püüda, laseb ta ennast maha ja loosse lisanduvad neli selgeltnägijat, kellest üks on teada saanud, et varalahkunud käsitööline avastas saladuse, kuidas elutuid esemeid ellu äratada. Asi lõppeb suurema verevalamisega ja ühe tegelase mängukoer ärkab tagatipuks samuti ellu.
Viimane hetk pajatada „Puppet Masterist“
Universum laieneb 1998. aasta filmiga „Curse of the Puppet Master“, mille peaosas on klassikaline kuri teadlane, kes tahab inimesi nukkudeks muuta. Miks küll – filmitükk meid selles osas ei valgusta. Selle kõige juures üritab teos olla veidralt romantiline (seda ei tule sellistes filmides muidu eriti ette) ja kogu verevalamise kõrval üritatakse konstrueerida mingit veidrat armastuslugu.
„Puppet Master II“ (1990) teeb kogu asjanduse veel segasemaks, kui nukumeister kaevatakse üles ja tema hüpikud üritavad teda ellu äratada. Selgeltnägijad, keda eelmises osas ei mainitud, on nüüd järsku tagasi, osa on maandunud hullumajas ja need, kes oskavad tulevikku ette näha, näevad hirmuunenägusid. Nüüd selgub, et nukud ei elustugi mingi salapärase vedelikuga, nagu meile on üritatud algusest peale selgeks teha, vaid tegemist on hoopis tehisintellekti esindajatega (mis 1990 oli veel kauge tulevik). Samuti on nukumeister ise nüüd hoopis antikangelane, kasutades nukke oma kurjade plaanide elluviimiseks.
„Puppet Master 4“ (1993) tutvustab jälle tervet hulka tegelasi, kellest pole varem juttu olnud. Vahepeal kurjaksmuutunud marionetid on jälle positiivsete tegelaste rollis, kelle põhieesmärk on kaitsta oma uusi omanikke. Taas on tegevusse lülitunud ka Egiptuse deemonid, kes toimetavad Maa peal ja võitlevad pupede vastu, üritades tappa maksimaalselt inimesi. Puped aga on nüüd jälle tehisintelligentsi abil toimivad (mida pooled inimtegelased üritavad läbi hammustada) ja deemonid notitakse nukkude poolt lõpus maha.
Kas te „Puppet Masterit“ teate?
„Puppet Master 5: The Final Chapter“ (1994) on kõike muud kui viimane osa, aga seal üritatakse viis esimesena valminud osa kuidagi kokku võtta. Kõike eelnevat on üritatud kokku pakkida ja ära lõpetada nii, et tegevus natukenegi loogiline tunduks. Deemoneid on veel juurde tulnud, vahepeal elluäratatud nukumeister annab oma väikesed puust sõbrad kõik hiljuti loosse tekkinud peakangelasele üle ja kui peadeemon on hävitatud, peaks kõik justkui läbi olema.
Paraku nii ei ole. Aastal 2003 jõudis vaatajateni „Puppet Master: The Legacy“, mis üritab kummi veel pikemaks venitada, seda paraku väga kaheldavate tulemustega. Arusaamatutel põhjustel on siinkohal üritatud kopeerida tolleks ajaks täiesti põhjakäinud „Children of the Corni“ seeriat ja siin pole keegi viitsinud isegi mingit uudset lugu välja mõelda – peamine osa sellest asjandusest koosneb juppidest, mis on võetud nendest seitsmest teosest, mis 2003. aasta seisuga valmis olid saanud. Lõpetatakse sellega, et üks tegelastest laseb nukud (kes ikkagi pole tehisintelligents, vaid maagiliste omadustega) maha ja sellega peakski lugu lõpuks läbi saama, isegi lõputiitrites on autorite tänusõnad kõigile vaatajatele.
Me peame rääkima „Puppet Masterist“!
Kuid juba järgmisel aastal, kui Hollywoodi crossover’i palavik oli täies hoos, lasti inimeste ette „Puppet Master vs Demonic Toys“, mille teine pool põhineb ammuunustatud komöödiafilmil aastast 1992, millel on tänuväärsel kombel vähem järgesid, aga mis on veel rohkem unustatud. Peategelaseks on meile juba tuttava nukumeistri lapselaps, kes omab mänguasjavabrikut ja üritab oma toodetega maailma vallutada. Sedagi teost pole peaaegu keegi näinud, sest miks peaks?
Marionettide ajastu pole veel päris läbi – 2018 loodi „Puppet Master: The Littlest Reich“, mis on esimese osa uusversioon. Tegevus on üle viidud Texasesse, enamik tegelasi on uued ja vaatenurk on ka isegi natuke värskendav. Hellraiseri taust on suuremas osas unustatud ja asju on üritatud teha teisiti kui ammuväsinud originaalseerias.
Mida siis „Puppet Masterist“ ikkagi arvata? Kronoloogia on täielik segapuder, pooled filmid ei tööta iseseisvate teostena ja daatumitega pannakse imelihtsates kohtades mööda. Siiski – või ehk just seetõttu – on tegu eristuva ja erilise filmiseeriaga.
