Rootsi stsenarist-re?issöör Björn Runge paigutamine skandinaavia filmikaardile ei olegi teab mis keeruline operatsioon. Üsna tavapärane karjäärikäik: 20selt assistendiametisse, nüüdseks seisavad filmograafias paar täispikka mängufilmi, lisaks dokke ja teleseriaale.
Kriitikute ring kiidab Runge loomingut iseloomustades enamasti tema empaatiavõimet, oskust muuta sügavalt isiklikud lood üldkõnelevaks. Runge värskeima linaloo “Daybreak” kondikava sai paberile pärast 40. eluaasta läve ületamist ning tõukus otseselt keskeakriisi painest. Ehmatas äratundmine, et paljud temavanused on juba jõudnud muutuda kitsarinnalisteks vutlarisikuteks. “Daybreak’is” on olemas hüperborea endassesulgunud tegelased nagu Kaurismäkil, piinatud hinged nagu Bergmanil ja Dogma-filmides nähtud rääkimisvõimetud inimvared. Tundub ehk liigagi tuttavlik, kuid halastamatu otsekohesus, mille abil Runge oma filmimaailma kokku laob, üllatab oma äärmuslikkuses.
Ekraanile harutub laiali nelja perekonna liikmete hetkesituatsioon, ilma sissejuhatuseta surutakse vaataja ninapidi modernse inimese ellu täis emotsionaalseid surutisi, täitumata unistusi ja enesepettust. Nende südamed on nagu tangide vahele pitsitatud lootuseta tombud, mille õiget otstarvet keegi enam ei näi mäletavat. Lahutatud Anita koosneb 100-protsendiliselt vihast ja kibestumisest oma endise abikaasa vastu. Arstiametit pidav Rickard petab oma naist Agnest parima sõbra armastatuga. Luksvillasse aheldatud Agnes, valuvaod otsa ees, teeb vaikides näo, et ei tunne midagi. Perepea Anders rabab 24 tundi ööpäevas ehitustööd teha, julgemata endale tunnistada, et naine ja tütar võõrduvad temast iga krohvitud seina jagu. Paralleelselt jooksvad lood on kirurgilise täpsusega kokku monteeritud ning moodustavad oma intensiivsuses justkui poomisköie, millesse sattumine ähvardab lämmatada.
Runge ei lõdvenda pinget muheda olustikuhuumoriga nagu Kaurismäki ega pöördu lihtsa inimese igapäevavalu kujutades absurdi nagu tema koostööpartner Roy Andersson. Re?issöör säilitab külma närvi ning laseb kinosistujal koos oma tegelastega läbi käia armutu, ent muutuste saavutamiseks vältimatu emotsionaalse purgatooriumi. Teekond tasub end igati ära, sest “Daybreakil” on varuks mitmeid sügavalt hinge puudutavaid stseene, mida esitavad rootsi teatri- ja filmikunsti esilepaistvad isiksused.