JÄÄ JA TULE MEES: Sjón on oma sõnul hardcore-kirjanik, elitist, eklektik, sürrealist, maagiline realist, pornohuviline, küberpunkar ja ekspoliitik. Islandi elava klassikuga rääkis tema romaani „Virvarebane“ eesti keelde tõlkija Askur Alas.
Hakkame su nimest pihta, see ei ole ju päriselt Sjón?
Muidugi mitte, mu nimi on tegelikult Sigurjón Birgir Sigurðsson. Sigurjón tähendab islandi keeles Võidukas Jón (John, Juhan, Jaan – A.A.). Kirjanikunimi Sjón on lühend Sigurjónist, ja selliseid lühendnimesid Islandil rohkem pole, ainult üks hilisemal ajal pandi minu järgi. Võtsin selle tähenduse järgi – Sjón tähendab pilku või vaadet. Mingile asjale. Mulle tundub, et see kõlab hästi.
Hästi. Aga tean, et kutsusid end ka Johnny Triumphiks, kui sa vahepeal, paarkümmend aastat tagasi Björkiga koos esitasid erinevaid laule, näiteks „Õhukitarr“. (Vt „Johnny Triumph“ Youtube’ist – A.A.).
Jah, tegin katsetusi ka muusikas. 70-ndate lõpul ja 80-ndate algul oligi Islandil nii, et kõik, kes olid vähegi tegijad, proovisid oma võimeid erinevates kultuurivaldkondades. Mina tulin Björkiga lavale selle nime all ainult kõige tähtsamatel hetkedel (muigab). Kui mind kutsuti, muidugi. (Sjón teeb Björkiga siiani koostööd, aga enamasti kirjutab ta laulusõnu. – A.A.)
Liiguvad jutud, et sa leidsid Londonis Camdeni turult rihma, mille peale oli kirjutatud Johnny Triumph, ja ostsid selle kohe ära, pealegi, su esimese romaani „Terasöö“ peategelane on Johnny…
Nojah, las liiguvad. Aga Johnny Triumph tähendab tõlkes sama mis mu pärisnimi Sigurjón.
Avaldasid esimese luulekogu juba 15-aastaselt, 70-ndate lõpus…
Islandi õitseva kultuurikeskkonna võti ongi see, et kellelegi ei öelda, et – mis, sa oled 15, sa ei tohi luulekogu avaldada. Öeldakse, et las proovib, kellele see häda teeb, äkki tuleb midagi välja. Või siis saab ta vanas eas oma lapselapsele näidata – vaata, mis ma 15-aastaselt tegin. Ja tema äkki saab siit inspiratsiooni ja teeb paremini. Lisaks on Islandil kerge oma teoseid trükki toimetada.
Võib-olla siin ongi Islandi õitsva kirjanduskeskkonna võti.
Hiljem lõid sa mõttekaaslastega kultuuriliikumise Medusa, mis oma olemuselt oli anarhistlik-sürrealistlik. Kes või mis sind mõjutas?
Kui olin 8–9-aastane, käisin kogu aeg raamatukogust raamatuid laenutamas. Aga lastele oli seatud nädalalimiit, mis minul kogu aeg muidugi kohe täis sai. Siis hakkasin ühel päeval vaatama vanavanemate raamaturiiulitel täiskasvanute raamatuid ja leidsin paksus nahkköites islandi rahvajuttude sarja. Lugesin need kõik ahnelt läbi vaatamata sellele, et see oli akadeemiline väljaanne, ühte juttu oli mitmes eri versioonis. Müüdid on mind mõjutanud siiani.
Noorukieas oli tugevaim mõjutaja näiteks David Bowie. Selleks, et tema laulude mõttest aru saada, õppisin inglise keele korralikult ära. Sürrealistid, Dali ja teised. Islandi modernistid, nagu Steinn Steinarr (eesti keeles on A. Alase ja Juku-Kalle Raidi tõlkes Ninniku veebis ilmunud Steinarri luulekogu „21“ – A.A.).
Muusikaga, näiteks sümfooniaga on võrreldud ka sinu eesti keeles avaldatud romaani „Virvarebane“.
Jah, tõepoolest, see on kirjutatud nagu muusikateos, kuid mitte sümfoonia, vaid pigem pala keelpillikvartetile. Siin arenevad erinevad teemad, mis katkevad, siis jälle üles võetakse ja lõpus ühte põimuvad. Esimesed positiivsed reaktsioonid inimestelt, kellele seda lugeda andsid, tulid muusikutelt, kes seda mõistsid.
Võti on selles, kui palju informatsiooni mingil hetkel lugejale anda. Millal katkestada infovoog, millal sellega uuesti alata. Mängin tekstiga.
Kriitikute sõnul oled oma erinevates romaanides alati kuidagi kohal, kas mõne kõrvaltegelase või isegi varju kujul. Kui palju võib kirjanik end oma teoses näidata või avada?
Annan endale aru, et kirjanikul pole tegelikult iseennast oma teosest võimalik välistada. Seepärast meeldib mulle sellega mängida, et end „päriselt“ romaani asetada, kuid pigem varjatud kujul.
Kas sa osaled poliitikas? Kas kirjanik võiks seda teha?
Neli aastat tagasi, pärast finantskriisi ja seda, kui juhtpoliitikud olid end täielikult diskrediteerinud, tulid kohalikud valimised, kus olin seotud Parima Parteiga. Osalesin kampaanias. See oli midagi täiesti uut Islandi poliitikas. 36% Reykjaviki valijatest olid valmis usaldama kultuuriinimesi – filmitegijaid, kirjanikke, näitlejaid, kunstnikke, inimesi, kes on võimelised hakkama saama vähesega, kuid kellel on mõistus peas. Paljud ütlevad, et viimased neli aastat, kui Parima Partei juht Jón Gnarr on linnapea olnud, on olnud parimad aastad Reykjaviki lähiajaloos.
„Maailma cool´im linnapea“, nagu teda tituleeritakse, on öelnud, et ta ei kavatse jätkata linnapeana, kuigi on endiselt populaarne. Kuidas seda seletada?
Mitte ainult tema ei jätka, Parim Partei saadeti laiali. Enamik selle partei liikmeid tulevad 80-ndatest, neis on anarhismi. Sõnum on selles, et võimust tuleb osata lahti lasta. Gnarr ei kandideeri täna toimuvatel kohalikel valimistel (31.05.04 – A.A.), partei saadetakse laiali, sest algne eesmärk – anda establishment’ile õppetund, näidata, et poliitiline süsteem on mäda – on täidetud. Kuid need, kes tahavad, jätkavad poliitikas teise nime all. Juba parlamendivalimisteks moodustati edukalt uus partei – Helge Tulevik. Valimistel võib Helge Tulevik saada piisavalt hääli, et uuesti koos sotsiaaldemokraatidega linnavalitsus moodustada (nii läkski, kuigi toetus oli väiksem – A.A.).
Kas sina või Parim Partei on vasakpoolne?
Parim Partei pole vasak- ega parempoolne. See on pigem humanistlik. Meil on ideaalid, aga mitte määratlus parem- või vasakpoolsuse skaalal. Usun, et selline klassikaline lahterdamise aeg hakkab mööda saama.
Kas ise jätkad?
Ma ise ei jätka poliitikas. Mu rolliks Parimas Parteis jäi siiani inimõigustega tegelemine. Reykjavik on UNESCO nn kirjanduslinn, esimene mitte-ingliskeelne neist. Olin selle organisatsiooni esimees, kuid nüüd astun valimiste tõttu tagasi. Mu eesmärk oli avardada kirjandusskeenet väliskirjanikele, kes elavad Reykjavikis. Anda kõigile parimad võimalused kirjutamiseks.
Milline kirjanik sa ise oled?
Olen eklektiline kirjanik, segan kokku ajalugu, arhiivimaterjali, sürrealismi, huumorit ja palju muud. Kõik on olemas, see tuleb üles leida ja süsteemi panna. Teen alati oma romaanide puhul enne kirjutamist ära väga põhjaliku uurimistöö ja mingil hetkel lähevad asjad ise paika. Olen ühtaegu elitist ja usun, et kõigile tuleb anda võimalus kirjutamiseks, kedagi ei tohi eelistada ega maha teha.
Seleta palun, mida mõtled terminiga „elitist“.
Olen selline hardcore-kirjanik, pooldan ultimatiivset lähenemist kirjandusele kui kunstile. Tähendab – tuleb ignoreerida täielikult välismõjusid nagu kuulsus, raha ja muu selline, ja teha kõigest sõltumata oma asja. Kõik Islandi kirjanduse suurnimed, keda sa kindlasti tead, nagu Halldór Laxness, Þórbergur Þórðarson, Steinn Steinarr – kõik nad tulid vaestest perekondadest, aga tänu oma kompromissitule suhtumisele saavutasid nad koha islandi kirjanduse eliidis.
Aga iga eliit lükatakse kunagi maha. Ootan isegi, et kerkiks esile noored, kes ütleks mulle, et olen üks boring old asshole. Ei tea, millal see juhtub?
Kirjutamises toimuvad praegu hämmastavad arengud. Internet on võimaldanud igaühel end avaldada ja kõigil paljutki lugeda. Kuidas hindad interneti mõju kirjutamiskunstile?
Nägin kuni interneti võidukäiguni trendi, et inimesed hakkasid üha vähem kirjutama ja näiteks lehti lugema. Tulid telefon, mobiilid, video ja muusika striimimine netis. Aga siis avastasin, et low-fi interneti, kirjasõna tähtsus hakkas kasvama ja muutus väga oluliseks.
Mis on avalik, mis privaatne – selle piir on nüüd hoopis teistsugune minu tütre (22) ja minu (51) jaoks. Isegi mu poja (15) ja tütre jaoks. Piirid nihkuvad nii kiiresti.
Veel üks asi, mis internet muutis, on porno. Enam ei pea kuskile keldriurkasse minema porri hankima, see on kättesaadav kogu aeg ja kõigile.
Nüüd on juba avastatud, et internet mõjutab ajurakke…
Kuidas see kirjandust, kultuuri ja seeläbi ühiskonda mõjutab?
Seksuaalsus on sotsiaalse kontrolli üks mõjureid. On väga huvitav, mida see areng kaasa toob. Juba on porno mainstream kinolinal, näiteks Lars von Trieri filmis (Sjón kirjutas koos Trieriga sõnad Björki muusikale Trieri filmis „Tantsija pimeduses“ – A.A.). Trier kasutab ära, et ühiskond lubab tal seda filmi („Nümfomaan“ – A.A.) teha. Võib-olla mõned aastad tagasi poleks ta saanud sellist filmi teha. Minu arust oli see tal kunstiliselt õige otsus – näidata otse, robustselt pornot, kombata piire.
Või võtame näiteks „50 halli varjundit“. See on väga huvitav fenomen. Naised tuuakse pornot lugema ja kirjutama. Seksuaalsuse ja porno valdkonnas on võimsaid ühiskondlikke liikumisi toimumas. Ja ma ei tea, mis saab, kuid see on põnev. Mehe-naise, homo-hetero polariseerumine on muutumas, sirgjooneliselt vastanduselt on see muutumas millekski muuks, näiteks ringiks.
Kõik see muudab ühiskonda radikaalselt. Elame põneval ajal, sest näeme paljude trendide algusjärku, meditsiinis, geneetikas, tehnoloogias. Kuuleme kõrvus totaalselt teistsuguse tuleviku kohinat. See, mis äsja oli ulme, võib muutuda tegelikkuseks. Multiversumist ja paralleelmaailmadest ei räägi mitte LSD-st pilve tõmmanud hipid, vaid respektaablid teadlased tuntud ülikoolidest.
Kas see tulevik võib jõuda su järgmisse romaani?
Järgmisena plaanin kirjutada kolmanda osa oma Golemi-sarjale (inglise keeles ilmunud „Made in Secret“ ja „With a Quivering Tear“, millest esimeses Sjón kirjeldab II ilmasõja eelset Saksamaa väikelinna, kuhu ilmunud juut möksib kokku Golemi ja äratab sõna jõul ellu, teises jõuab golem Islandile – A.A.). Olen kohtunud mitme teadlasega, et uurida, kas mu tulevikuteooriad, mida selles kajastan, võiksid pädeda.
Millised näiteks?
Võtame näiteks tehisintellekti. Teadlased tegelevad juba probleemiga, mis saab siis, kui robotid muutuvad meist targemaks; mis juhtub, kui ühendada kokku kolme inimese aju. Juba tehakse katsetusi rottidega, kas nad saavad nõnda mõne probleemi lahendamisega paremini hakkama. Või äkki tuleks robotitest jagusaamiseks kasvatada inimese ajurakkude hulka? Või saame tehisintellektiga võistelda siis, kui kaotame ära une vajaduse, sest nemad ju ei maga?
Juba su esimene romaan „Terasöö“ („Stálnótt“, 1987) oli küberpungi-raamat. Tundub, et jätkad?
Mind on alati huvitanud teaduse ja (sür)reaalsuse kohtumine. Ka „Virvarebases“ mängin selle mõttega. Fridrik saab Abba vaimsest seisundist aru tänu oma loodusteaduslikele teadmistele. Pastor Baldur võitleb elektri vastu. Fridrik näeb, et universum on tehtud luulest, sõnadest, võib-olla on universum siis hoopis mingi luulemasin? Pane tähele viidet Frankensteinile, kui jutt on inimeste elustamisest. Frankensteini aluseks on omakorda müüdid Golemist.
Iga kuu on uudistes mingit hullumeelset infot, näiteks hiljuti kirjutati, et meil võib olla 11 paralleeluniversumi, või et meil on homo sapiens’i kõrval kolm inimsoo liiki. Aga keegi justkui ei hooli sellest, inimesed loevad seda ja elu läheb täpselt samamoodi edasi nagu varemgi.
Ehk on see sellest, et muutused tulevad teatud ajaga, keegi ei taha oma väljakujunenud maailmapilti kõigutada, ja alles siis, kui teooriad on tunnustatud, võetakse need omaks…
Jah, siis kui immigrandid kolmandast paralleeluniversumist muutuvad probleemiks, siis hakatakse selle olemasolu aktsepteerima (naerab). Siis saad rääkida, et oled ülejäänud kümnes paralleeluniversumis töötu.
Paljud ulmekirjandusest pärit teooriad on tõeks saamas. Snowdeni paljastused näitasid, et Orwelli „1984“ jälgimisühiskond on kätte jõudnud. Aga jällegi, kedagi ei koti.
Äsjane teooria ütleb, et inimesed surevad Maal mõnesaja aastaga välja. Ei koti.
Huvitav, mida meile sisse söödetakse?
Sa tahad kirjanikuna minna palju kaugemale kui lihtsalt jutustada lugu…
Peaksime nägema kirjandust mitte vaid loo jutustamise, vaid mõtlemise arendamise vahendina. Seni on see olnud peamiselt filosoofia pärusmaa, aga selle kõrval on alati olnud kirjandus, loo jutustamine. Pean oma romaanides tähtsaks diskussiooni uue ja vana ajastu vahel, uue ja vana mõtlemise vahel.
The ultimate question about life, universe and everything?
Minu vastus on 23.
Mitte 42? Miks?
See on üks salanumbritest. Otsi seda numbrit ajalehtede päistest ja mujalt. See number seob sind selle triksteriga, kes on kõige taga. Keskendu sellele ja saad aru, kes või mis ta on, ja siis saad kohe kõigest aru.
PILDIALLKIRI
SIGAR JA ALKOHOL KAOB, SEKS JÄÄB. Kui Sjónile Musta Puudli baari värvilises sisehoovis fotosessioonil suitsu pakkuda, teatab ta, et on kõik, nii alkoholi kui ka sigarite suitsetamise umbes kümme aastat tagasi maha jätnud. Ainult ühte ei taha maha jätta – seksi.
******
Sjón ehk Sigurjón Birgir Sigurðsson (s. 27. augustil 1962), on romaani-, novelli-, laste-, näite, laulutekstikirjanik ja poeet.
Ta on kirjutanud 8 romaani, 3 lasteraamatut, 3 libretot, palju näitekirjandust ja lugematul hulgal luuleraamatuid – sellest ta ka alustas.
Ta kirjutas koos Lars von Trieriga laulutekstid Björki lauludele Trieri filmis „Tantsija pimeduses“ (2000), mis – st muusika – oli Oscari kandidaat 2001. aastal.
Sjóni teoseid on tõlgitud 20+ keelde, USA-s näiteks müüakse ta raamatut „Virvarebane“ (mis ka eesti keeles ilmunud) suht hästi. Trükitakse muudkui juurde, sest nad ju ei usu.
Sjón sai „Virvarebase“ eest (eesti keeles kirjastus Pegasus 2013, tõlge Askur Alas) eest Põhjamaade kirjandusauhinna, mis sisuliselt tähendab Skandinaavia aasta parimat teost. Seda on lavastatud kolmes riigis. Millal Eestis?