ELU MAAL ON HUVITAVAM KUI TAVALINE LÜHIKE TEATRIETENDUS: Mae Lender, raamatu “Minu Hiiumaa” autor, valgustab, misasi on õieti hiiumaine sitasõda. Sitasõjast võiks kindlasti saada hitiks kujuneva suvelavastuse järgmiseks aastaks.
See, mis õues on karge põhjamaine suveilm, kisub meie majakupli all juba pigem saunaleitsaku poole. Mis tähendab, et on aeg vatid seljast heita, villasokid kapisügavustesse kupatada ning kusagil lõunamaal häbelikult kohvrisse pugenud hõlstis ringi lehvida. Ihu küll hetkeks ehmatab sellisest ootamatust alastusest, kuid küllap harjub.
Just seesuguses eufoorilises meeleolus löön välisukse valla ja lendlen terrassile… kui nurga tagant imbub välja silmnähtavalt kohalikku päritolu hurmur, jalas soliidne tumepruun viikar, seljas kampsun lapakatega küünarnukkidel, seitel kammitud ja ise muidu ontliku olemisega. Taolist ilmaimet pole mul siinsetel teedel seni veel näha õnnestunud ja nüüd on see veidi häbeliku koolipoisi moega tüüp meie õuel. Lasen kõik oma mälusopid läbi, et kas meile pidi keegi täna veel külla tulema ja kui ka ei pidanud, siis kas õnnestub mul ehk Tõnise seniste juttude põhjal selgust saada, kellega tegemist.
Tulemusteta.
Kuid kui häda käes, küll ma siis olen julge tüdruk ka ise otse küsima. Probleem on lihtsalt selles, et s e e härra end juba naljalt katkestada ei lase. Jutt tuleb sealt ühtlase ja katkematu valanguna, mis aga kõige hullem – ma ei saa poolest infovoost vähimatki aru. See on pesueht hiiu murrak ühes kehvapoolse diktsiooni ja enneolematu tempoga. Kui suudan kinni püüda iga kolmanda lause, on päris hästi. Jutu sekka poetab ootamatu külaline ka mõned alkoholist läbi imbunud harduspisarad. Temast kaugemale kui meetrike maad ma ka minna ei saa, sest kui ta märkab, et ma üritan eemale nihkuda, haarab bravuurikalt mu küünarnukist ja lokaliseerib mu leebelt, ent kindlalt.
Kaks tundi ja hoomatav kogus infot hiljem (kui ma olen teada saanud kõik laudad, kus ta on töötanud, tema osavuse ruloonide hekseldamises, üle vabariigi kuldsed käed viljakuivati mingi agregaadi monteerimises, selle, milline helge pea ta tehnikumis oli, kui hästi sai läbi Vigala Sassi ja kohaliku perearstiga, milliseid trahvitöid ta on pidanud joogise peaga tööl olemise eest tegema, kaelalülide deformatsioonist jne) saan ma selgeks, kes ta on ja mis soovib. Vintsiks hüütu on naabrinaise saadik, kelle pika ja lohiseva monoloogi peategelane – lisaks tema enda erakordsele isiksusele loomulikult – on meie kivilauda otsa juures laiutav ebaselge kujuga küngas. Mis tuleks traktoriga laiali ajada.
Mul on karvane tunne, et sellel ootamatult tärganud soovil on õige mitu eellugu. Lihtlabase silmailuga pole siin aga midagi pistmist.
Sitasõja eellugu nr 1
Üks eellugu, miks see teema nüüd ootamatult päevakorda tõusis, on õige värske. Nimelt rivistasime me paar nädalat varem ühel ilusal aprillikuu päeval end üles, pikkuse järjekorras ja värvilistes riietes nagu viis vahvat seenemikku, haarasime ämbri ja asusime sellesama hunniku poole teele. Lapsed tahtsid näpud mullaseks teha ja seemned maha panna. Head rammusat mulda oli lootust saada just sellest aastaid tarbetult seisnud ja niisama maltsa kasvanud kompostihunnikust.
Nii et igati avalik ettevõtmine lausvalges ja kui aus olla, siis Aino moonakamaja otsaaknast kenas nägemisulatuses. Omandisuhted selle mullahunniku osas olid veidi segased, seega võib öelda, et olukorra legitiimsus oli 50 : 50.
Mikroskoopilise koguse mulda me igatahes võtame ja kui Aino just kirglik seebikafänn ei ole, siis küllap ta seda ka näeb. Kinnitust sellele saame järgmisel päeval, kui kuskilt koju sõites näeme juba kaugelt Ainot reetvat punast kampsunit põõsastes liikumas. Küllap selle kampsuni sees on ka perenaine ise. Olgu öeldud, et oma talu hoovist pole teda ammu väljas käimas nähtud. Küllap tungival vajadusel siiski haruharva käib, nagu nüüd näha. Viis värvilist ämbriga tegelast kompostihunnikus võib piisavalt motiveeriv olla küll, ma mõtlen.
Tegelikkuses ei pruukinud see siiski olla päris põhjus, miks Vints meile külla tuli. Vints vajab sageli lihtsalt seltskonda ja toetavat õlga ja nii ta selliste osalt otsitud ettekäänetega mööda küla ringi käibki. Rahvasuu räägib, et Vintsil ei ole nimelt kodus alati just kõige turvalisem olla, sest tema õrn õllelembus tipneb nii mõnigi kord panniga piki pead saamisega. Ja kuigi ta teab juba ise ka, et tõuseb ikka ja jälle fööniksina tuhast, võib olla kõhe tunne koju minna, kui tead, et keretäis on soolas.
Sitasõja eellugu nr 2
Nii, aga mis meil siis hetkeseisuga teada on? Et ühel kaunil päeval külastas mind Vints ehk teisisõnu naabrinaise lähisugulane, kes edastas meile sõnumi kõrgematelt jõududelt, et oleks aeg see küngas maha tõmmata. Mingi seos on siin hiljuti askeldanud värviliste tüüpidega, keda on märgatud. Nüüd tõstatub aga üsnagi loogiline küsimus, et miks on ühe mulla- või (hiiumaiselt otse väljendudes) sitahunniku omandisuhted 50 : 50? Absoluutselt õigustatud küsimus.
Seega tuleb järgmine eellugu. Mis läheb juba rohkem aega tagasi, kuhugi enne-minu-aega. Aega, kui Tõnis ostis krundil seisva mõisaaegse kivilauda. Lauda ühes selles leiduvaga. Ka kolhoosiajal oli laudas asukaid olnud, nii et laudapõrand nägi välja nagu tõsine kuumaastik – erinevad kihistused sedasamust ollust. Teoreetiliselt kuulus kõik see niisiis lauda uuele omanikule. Praktikas oli lugu aga selline, et kokkuleppe kohaselt sai naabrinaine lauta veel mõnda aega heinte hoidmiseks kasutada ja kui ühel hetkel omanikul laudaga selged plaanid saavad olema, siis võis naaber oma asjad kokku korjata. Nii lihtne lugu, eks ju?
Ja oligi lihtne. Kuni masinad tulid seda kivistunud sõnnikut lahti kangutama ja välja lükkama. Siis hakkas Aino perutama ja viskus dzotile ehk teisisõnu buldooseri ette. Selgus, et tema kujutlustes kuulus ka sealne sitt talle. Eks neid seiklusi oli seal hulgim ja ühel hetkel aeti koguni politsei jalule (no mõelda, kui kauge sõit neil Kärdlast on, ja seda kõike sõnnikusõja tõttu!).
Aino röökis ja sajatas, kuis torust tuli, nii et Tõnisel oli raskusi jutust arusaamisega (tuletan meelde, et mul oli Vintsiga sama mure – kohe näha, et sugulased), sõnas siis: “Räägi kõvemini, ma ei kuule midagi!”
Aino olevat seepeale vakatanud ja mõtlikuks muutunud. Süganud lõpuks kukalt ja pomisenud hämmeldunult: “Kõike on mulle öeldud, aga seda, et ma vaikselt räägin – mitte kunagi!”
Igatahes tipnes sõda sellega, et hirmunud buldooserijuht lükkas sõnnikumäe kahe krundi piirile, kus see seisab tänini. Tõsi, nüüdseks on aeg, loodus ja ilmastik teinud oma töö ning toonane mägi pole enam kellegi mägi, on hoopis pisike rohtukasvanud kompostihunnik.
Mine siis võta kinni, kelle jagu see sõnnik oli või on.
Sitasõja järellugu nr 1
Läheb veel kamaluga aega mööda, kuni ühel varakevadisel päeval mandrilt naastes võtab meid vastu siledaks lükatud mullane plats, kust veel vaid mõned heinapallide nöörijupid välja turritavad. Iseenesest ju ilus, ent pärast pikki aastaid ja toredaid seiku siiski kuidagi… vääritu lõpp. Ootamatu, vaikne ja kiire.
Pane või mingi mälestusmärk või kohaviit kõigi nende toredate sündmuste meenutamiseks.
Sitasõja järellugu nr 2
Küngast ei ole enam, sitasõda on minevik, me harjume sellega, vaikselt ja omal moel. Siis aga, naastes järjekordselt mandrilt (õigustatud küsimus: miks juhtuvad kõik kõige lahedamad, epohhi loovad asjad just siis, kui meid kohal ei ole?!), tabab meie terane silm, et üle lambaaia on meie krundile tekkinud päris korralik pundar heinapallinööri. Meil pole nööriga mingit pistmist ja ka kõige parema tahtmise korral poleks meil seda kusagilt võtta. Rääkimata sellest, et mis hea pärast pidanuks me selle koleduse oma rohumaale paigutama. Inetu vaadata ja kui rohi juba läbi kasvab, siis seda tülikam silma riivavat moodustist eemaldada.
Järgmisel korral, kuigi oleme just äsja käinud Suuremõisa poes, saadab Tõnis mu lavkasse. Eks ikka Ainoga kohtuma ja eluolu kohta uurima.
Kui mina Aino õuele jõuan, on autokauplus juba kohal, mõnikord on see eriti varajane. Kui ma sisse astun, on Aino alles siinsamas ees, maksmiskoha juures ja pole kaugemale tahapoole jõudnud minna. Kui ta muidu viskab volksti minu suunas pilgu ja jutt juba jookseb, siis täna on ta esmalt pikemat aega kohkunud ja vait, piidleb mind umbusklikult silmanurgast ja ei oska nagu seisukohta võtta, kas pageda või minuga jääda.
End veidi kogunud, voogab jutt kui paisu tagant valla pääsnud jõgi ja mul on tõsiseid raskusi jutusse vaheletrügimisega. Kui kõik ära kuulaks, oleks otsemaid selge pilt, mis Hiiumaa siinpoolses nurgas juhtunud on või kohe juhtuma hakkab. Ja natuke pealekauba kah. Täna on teemaks veised. Veiste kasvatamine ja pidamine on eurotoetuste toel korraliku hoo sisse saanud. Eks nad teevad meie muidu nii kinni kasvanud maastikul ka palju tänuväärset tööd, peale selle ikkagi elav hing kusagil naabruses toimetamas – et kui pole enam inimesi külades, olgu siis vähemalt loomadki. Kui palju kohalikust lihast hiidlase toidulauale jõuab, selles ma enam väga kindel ei ole, poes on hinnavahe siiski üüratu. Hullem on lugu siis, kui need lihaveised, olgu nad angused, herefordid või limusiinid, otsustavad kambakesti rändama minna. Seda viimast teevad nad siin meie kandis õige sageli. Üks korralik veislane ei ole just lahja vennike, oma umbkaudu tonnise eluskaalu juures on tal nii tegu kui ka nägu. Ja egas nad siis üksi seikle, ikka hulgakesti koos!
Küll on siin silmaluugid hommikul valla löödud selle peale, et üks õige madal ja jörisev muu-muu-ammuu kahtlaselt lähedalt kostab. Lippad siis poolunes ja poolpaljalt alla asja uurima, et kas ehk mõned ootamatud külalised mandrilt saabunud, ja märkad siis, et tosinkond suurt karvapalli asjatab su õuel mõnusalt autode ja aiatööriistade vahel ringi.
Ühel pool meil siin juba on lihaveised toimetamas, viimaste nädalate kuum teema on, et ka teisele poole “tahetakse nad peale panna”. Aino käest kuuleb viie minuti ja kolme lausega kõik tagamaad ära. Kes ja kuhu ja kui palju ja milleks neid tuua tahab ja kelle allkirja taga kogu asi veel seisab.
Kuna muud põrutavat parasjagu meie külas ei sünni, siis jõuab Aino kärmesti terviseni. Mädapaiseid oleme näinud (Tõnisele ju kord näitas), hambaid oleme imetlenud, seekord siis tema ema nooruses kimbutanud “kimaroid”. Aino keerutab käes Saaremaa suitsusinki ja teatab, et olla just täna raadiost kuulnud, et kaks korda nädalas peab liha sööma, rasvast liha, täpsustab ta kärmesti, siis ei tule “kimaroid”. Aga no need nüüdse aja tervislikult toitujad ju loomulikult ei söö pekki ja rasva. Aino ema oli ka noorena kimpus olnud nende kutsumata külalistega ja kuna ajad olid rasked, siis olevat abi saanud ploomirasvast. Ploomirasva mainimise peale vaatab mulle kuratlik-kelmikalt otsa ja küsib muigamisi, et kas ma ka tean, mis asi see säherdune on? Pean kahjuks ta rõõmu rikkuma, sest sündinud maatüdrukuna olen ploomirasva telgitagustes vägagi kodus.
Kui on selge, et ploomirasvakuulikesed “kimaroidide” vastu ermpsasti head on, sest et siis (siinkohal teeb Aino käega sellise libesujuva viipe puusa kõrgusel tahapoole, et kõik mul ka piltlikult selge oleks), saame kõnelda järgmisest meelisteemast – haigetest põlvedest.
Kahjuks olen ma siin vilets kuulaja, sest kell aina läheb, poebuss on varsti ära sõitmas ja mina pole lavkasse tuleku peapõhjuseni veel jõudnudki. Kui Aino aga aina edasi oma põlvede üle kurdab, plahvatab mul järsku:
“Oot, aga sul on need jalad ikka päris viletsad siis juba, jah?”
“No muidugist et on. Kui ma siit üles asfaldi peale lähen, siis alla enam ei saa – tule või käpuli!” kuulutab ta vaat et rõõmsalt lausa.
“Nojah, siis küll…” teen mõtliku näo ette. “Ma veel mõtlesin siin, et äkki sina oled käinud seal lambaaia meiepoolses otsas. Et meile on üle aia visatud mingi nööripundar, et sul oli see kompostihunnik seal, mis hiljuti maha lükati… Äkki seal olid nöörid sees…?”
Aino hingeldab ja puhiseb ja hõõrub rahutult käeseljaga laupa: “Ui-ui-ui, oi ei, sellest hunnikust ei tea mina midagi, et kes selle laiali lükkas. Siin sõitis igasugu masinaid mööda, sinna taha, noh, seal, kus seda vundamenti kaevatakse. Seal olid küll suured traktorid, äkki need siis käisid.”
“Ah, mis sest siis enam,” löön näiliselt hooletult käega. “Ju see nöörihunnik siis taevast sadas, tänapäeval juhtub aina kummalisemaid asju iga päev…”
“Ei noh, ega see nüüd taevast päris sadada küll ei saanud,” jääb Aino murelikuks, aga vuristab igaks juhuks kiiresti edasi: “Seal taga oli jah vundamendi ehitus, sinna käis palju masinaid. Võib-olla sealt mõni suur masin tuli ja lükkas selle hunniku maha.” Ta jätab muidugi targu täpsustamata, miks peaks võõras masin asja eest, teist taga tulema suvalisele rohumaale mingit madalat lasu laiali ajama, eriti veel aia sisse.
“Ja siis veel selle suure maja juurde, tead ikka seda seal taga, jah? Et sinna käis küll voorimine, seda ma iga päev aknast nägin. Ja kas sa seda tead, et kirjanikuhärra ka müüs oma maad? Ise ostis kuue tuhandega, aga müüb nüüd, kas sa kujutad ette, kuuekümne üheksa tuhandega?!” Ja nii aina edasi ja edasi, et jumala pärast ühtegi ohtlikku pausi jutusse ei tekiks – mine sa seda linnatüdrukut ju tea, pistab jälle mingi rumaluse jutu sekka.
Sitasõja järellugu nr 3
Nööripundar kadus. Sama äkki, kui tekkiski.
Võib-olla sünnivad meie külas müstilised asjad…