Alepõllundus oli aegu tagasi kindlasti väga eesrindlik tegevus. Põletad metsa ja nagu nõiaväel kasvasid nõgesed selle asemele. Nõgestest aga sai – ei mitte suppi – vaid hoopis kiudu, millest lõnga ja kangast meisterdada. Asjal oli oma ökoloogilinegi aspekt: riietuseks polnud vaja niivõrd palju loomi tappa ja metsast sai muudki toidukraami. Rahvast polnud toona palju ja moetööstus ei nõudnud ka nii sagedast ihukattevahetust kui täna ja seetõttu oli nii metsa kui alepõlde. Kui täna seda omal ajal eesrindlikku tehnoloogiat hakkaks näiteks Kreenholmi lõnga- ja kangatehas kasutama, põhjustaks see nii majandusliku kui ökoologilise katastroofi. Kui aga seda tehtaks tohutu poliitilise kaitsekilbi all (noh näiteks: me peame säilitama töökohad Narvas? Vene piirile nii lähedal! ?eks ikka selleks, et vältida konflikte, ebastabiilsust ja muid säherdusi asju) võib ju ette kujutada, et selline tehnoloogia ehk toimikski. Kõik kannataksid kirbe suitsuvingu käes. Suitsuvingus olevast dioksiinist sünniks ohtralt geneetiliselt muundatud inimlapsi ja nõgesesalatist-supist (kuna lehtedest ju kiudu ei ketra) oleks saanud kohustuslik rahvustoit. Tundub kuidagi võikana ja kuna me seda kõike endi ümber ei näe, siis võime tõepoolest kergemalt hingata. Ja nõgesesalati puru ei peam me kah suunurkadest pühkima.

ÜHISKONDLIKUD PÄÄSTEVESTID

Sajakonna aasta eest oli ometi metsapõletamine taas majanduse mootoriks muutunud. Aurumasinad ja linnade kütmine nõudis oma. Energiavajadused kasvasid aga võimalustest kiiremini ning kui sütt ja naftat poleks kasutusele võetud, oleks raiutud viimne puu Maal nii umbes Vabadussõja lõppemise ja Pätsu võimuhulluse alguse vahepealsel ajal. Nii olidki ajalooliselt nii süsi kui nafta ökoloogiliseks päästerõngaks. Aga just päästerõngaks – kujutage ette, kui te pärast laevahukust pääsemist veel aastaidki hiljem ikka sama päästevestiga ringi käiksite. Vaevalt, et te pikalt kaaskodanike mõistvust ja lugupidamist nautida suudaksite.

Vanad päästevestid ei aita meid tänapäeval. Need näevad kohmakad ja kohatud välja ning targem oleks ju ujumishuvi jätkudes laev ehitada. Või hoopis lennata proovida?

ÜHISKONDLIKUD MEEMID

Üks meie tuntumatest päästevestidest on põlevkivi. Pigem vist isegi tehnoloogia, mille abil põlevkivi rahaks väänatakse. Aga seda vana masinavärki on kummardamas noor ja varsti veelgi noorem kolmas ja neljas põlvkond naftausku inimesi. Mõne neljanda põlvkonna naftakummardaja juttu kuulates tekib vägisi tunne, et keegi siiski on ajamasina leiutanud ja sajanditetagusest ajast suudab toonase kultuuri kandjaid siiamaile tuua. Selleks ajamasinaks on aga meie kultuur, haridus, meedia? sõnaga kõik, mis meemideks nimetatud kultuurielemente kannavad. Kultuuriliselt oleme teiega ju kõik moel või teisel memeetiliselt muundatud organismid (MMO-d).

Küsimus on selles: millised on praegusse aega paremini sobivad meemid?

Meil võiks olla meemituulutust ja meemimuutust ehk lihtsamgi korraldada kui suurematel sotsiaalsetel loomadel (ühiskondadel). Just rahvaarvu väiksuse ja üliheade kommunikatsioonivõimaluste tõttu. Enda meelerahuks ja -kiituseks võime ju kujutella, et suuremad sotsioloomad on kui kõigusoojased üleilmse vabaturu igahommikust sooja õhka himustavad dinosaurused. Suured, kel vaid siis hea kui turg tõuseb ning kosub. Meil ei peaks kõigusoojaste sotsioloomade hulka asja olema. Me võiksime muuta end oludest sõltumatumateks püsisoojadeks sotsioloomadeks. Ärge palun aga arvake või lootke, et selle püsisoojuse paremaks allikaks on nafta, süsi, gaas või põlevkivi. See on ikka päikesevalgus. Sellest sai aru juba Wilhelm Ostwald, kes pea sajand tagasi ka arvamust avaldas, et inimkonna majanduslik tegevus peaks pürgima suunas, kus peamiseks energiaallikaks on päike sevalgus.

HARIDUSE JA KULTUURI KÜSIMUS

Ühiskonnad terviksüsteemid (või ka organismid) näivad ju toimivat inimtahet eiravalt ning konkureerides ressursside ja asualade pärast on üritanud ja üritatakse üksteist jätkuvalt üle trumbata. See sunnibki sageli käsitlema ühiskondi kui justkui omaenese teadvusega organisme, millel on justkui oma tahe ja kulgemiseesmärk. Ühiskonnad ületavadki oma toimimises erinevaid piire ning nende piiride ületamine osutub jälle inimestele sageli ebamugavaks. See on ühiskonnakäsitlusteski üks laiemalt arutatud isiku ja ühiskonna konflikte. Selliste konfliktide süvenemisel on isikutele ka selgelt füsioloogilised tagajärjed: 1929 aasta börsikrahhi käigus leidsid ju paljud väljapääsu vaid enesetappudes ning mida muud need kaasaegse inimese stressid ja depres sioonidki on.

Sotsiaalse looma üheks piiramatu toimimise põhjuseks on asjaolu, et inimesed ise end ei piira ning toimimispiire ei taju. Kui inimestel pole isiklikult piiritaju selles kui kaugele toimingutes inimese ja keskkonna suhetes minna võib. See on aga hariduse ja kultuuri küsimus.

KESKKONDA TAJUV KÄITUMINE

Piiritajuga seostub ka teine omadus – võime avardada võimalusi ja esitada küsimusi. Sellelgi on oma hariduslikud ning kultuurilised juured. Koolisüsteem muudab lapse õige kiiresti kuulekaks tuupijaks ning ega kohalik kõrgharidusmaastik muudki paku. Kaubastuv haridusmaastik tekitab pigem kuulekust ja sisutust ning orienteerumist ka kaubanduslikele väärtustele. See aga meeldibki ju vananenud ja institutsionaliseerunud end erinevateks teaduskogudeks nimetatud kampadele, kus teadmist kilbiks tuues tühjagi ei tehta ning iga edumeelsemi mõte juba eos maatasa tehakse.

Nii ongi parimaks Eesti alternatiiviks keskkonnaressursse tajuv käitumine ning sellega samaaegne loomupärane pürgimus uue poole ning selle pürgimuse üleüldine toetamine. See olekski lühidalt roheline majandus ja ühiskond.

Lihtne mõista, kuid raske on järgida põhimõtteid, mille kohaselt hea otsus saab ikka lähtuda teadmisest ja kompetentsusest, mitte paljude arvamuste hulgast meeldivaima valimisest.

MUUTUDA PÕLISRAHVAKS MAAL

Meie teeks on muutuda sotsiaalselt püsisoojasteks ning lõpetada võimalikult ruttu hiiglasemõõtu kõigusoojaste sotsioloomade imetlemine. Muud head teed meil pole. Muud teed on talutavad, kuid lõpeks muudab üleilmastumise meeminakkus meid endidki kõigusoojasteks, kes ninaga börsikursside liikumisi jälgivad.

Püsisoojane ja päikeseenergiavoost toituv sotsioloom (ühiskond) on parim mida tahta. Seda luues tuleb aga enamjaolt tegemist teha meemireostusest vaevatud mõistusega olenditega, kellel on iga väite kohta varnast võtta tuhat põhjust, miks seda teha ei saa. Püsisoojane sotsioloom on eeldatavalt igati intelligentsem ning ökoloogilisem tajudes võimaluste piire ning muutes oma tegevust veel enne, kui need piirid ületatakse või nendeni jõutaksegi.

Plats puhtaks! Meemimürast mõistagi.

Siis ehk kunagi muututakse ka põlisrahvaks Maal, kes suudab mäletada, tuletada ning kesta.

***

Sotsioloomad elavad oma elu ja toimetavad omi asju, nii vähemalt arvatakse vahel. Inimesed kui rakud neis loomades võivad vaadata ja huvituda paljust muust kui sotsioloomad ise. Ühiskonna omateadvuslik käitumine on isekas sedavõrd kui ühiskondade liikmed ei tekita endile kultuurilisi ja tehnoloogilisi piire otsusteks ning käitumiseks. Nii võib sotsioloom olla vägivaldne teise samasuguse suhtes või ka näiteks muu elusa ja looduskeskkonnagi suhtes. Sotsiolooma õpetamine käib ikka inimeste õpetamise kaudu. On usutav, et sotsioloom ei tee seda, mille suhtes ühiskonna liikmeil on olemas arukas ettevaatus. Mis pole inimestele keelatud ja tajutavalt piiriületav, selle võib lugeda sotsioloomale lubatuks. Või vähemalt pole välistatud, et sotsioloom selles suunas liiguks. Olgu see kasvõi enesehävitus loodusega suhete untsukeeramise kaudu. Eesti teeks saab olla võimalus, võime ja tahe meie oma sotsiolooma selles osas kuulekamaks muuta.