Alustame küsimusega. Mis on ühist Briti välisministri Jack Straw ähvardusel, et ärimees Boriss Berezovski põgenikustaatus võidakse ümber vaadata, kui ta ei loobu püüdlustest kukutada Vladimir Putini re?iimi Venemaal, USA suursaadiku Aldona Wosi otsusel boikoteerida KUMU avamist, kuna seal viibis ka eestlasest rikkur Harri Männil, ja Euroopa Nõukogu raportil inimõiguste olukorrast Eestis?
Lühike vastus on, et neid asju ühendab omavahel silmakirjalikkus ning topeltstandardite järgimine poliitikas ning eriti inimõigustesse puutuvas. Üllatab see inimesi, kes ajalugu ja diplomaatiat tunnevad ja rahvusvahelistel suhetel pidevalt silma peal hoiavad? Ega vist. Ivan Krõlovi valm hundist ja lambatallest oli aktuaalne selle kirjutamise ajal ja on aktuaalne ka tänapäeval. Mäletate ju küll: kui hundil lambatallele muid süüdistusi enam esitada pole, tunnistab ta vihas avalikult, et “sa süüdi oled selles, et tühi on mul kõht”.
PURU SILMA AJAMINE
Oma kõhu täitmisega tegelevad rahvusvahelistes suhetes ka riigid ja valitsused. Seda muidugi pigem ülekantud kui otseses tähenduses. Ning mida suurem ja võimsam on riik, seda suurem on tema nälg ja isu. Ning nagu loomariigis, nii jaotuvad ka rahvusvahelistes suhetes riigid huntideks ja lammasteks, ükskõik, kui ilusaid kulisse mitmesuguste rahvusvaheliste organisatsioonide, konventsioonide ja deklaratsioonide näol selle varjamiseks ka maalitud pole. Kriisi saabudes on ikka nii, et suured kalad söövad väiksemaid, mitte vastupidi.
Hetkel on rahvusvaheline situatsioon siiski veel selline, et hundid päris avalikult oma nälga tunnistada ei taha. Sestap kasutatakse kauneid fraase ja üllaid motiive, et avalikkusele puru silma ajada ning demonstreerida oma kitsaid suurriiklikke, aga sageli ka üksikute korporatsioonide huvides astutavaid samme pingutustena maailma muutmisel üha paremaks.
Ometi, kel silmad on näha, see nähku, kel kõrvad on kuulda, see kuulgu. Artikli algul toodud napp loend mõnedest viimase aja uudistest on eelpoolkõneldud jutule piisavaks illustratsiooniks.
PUTINI ÄHVARDAJALE KOHT KÄTTE?
Võtame Berezovski juhtumi. Siinkohal palun mind mõista õigesti: ma ei idealiseeri ega kaitse Berezovskit kui niisugust. Mida ma temast isiklikult arvan, pole antud juhul üldse oluline. Ma püüan Straw ähvardust lihtsalt konteksti asetada.
Kontekst on aga selline. Vladimir Putin on kuue võimul oldud aasta jooksul likvideerinud Venemaal pluralistliku, vaba meediat ja sõltumatuid ühiskondlikke liikumisi nautiva ühiskonna ning ehitanud selle asemel jäigal võimuvertikaalil, eriteenistuste omavolil ja vähemusrahvuste tagakiusamisel põhineva autoritaarse süsteemi. See süsteem erineb Euroopas põlualuseks kuulutatud Valgevene diktaatori Aleksandr Luka?enka re?iimist suuresti veel vaid kosmeetiliselt. Ja see kosmeetikagi kipub olema kohati Valgevenest eemaletõukavam, kui mõelda vaid kõigile neile neofa?istlikele, ksenofoobsetele ja rassistlikele organisatsioonidele, millede vastu võim Venemaal ei taha mitte midagi ette võtta, kuna seesugused odioossed nähtused loovad Putini ja tema kamarilja ümber lausa veetleva aura, sest kujutage ometi ette, missuguse Venemaaga läänel siis veel tegemist tuleks teha, kui Putini asemel võimutseksid seal mingid barka?ovlased, limonovlased või koguni stalinistid?
Loomulikult tuleb Berezovskile Putini taolise armsa inimese ähvardamise eest koht kätte näidata. Kui ta ikka sõber Volodjat, G-8 eesistujat, kellest sõltub meie heaoluühiskonna püsimine, rahule ei jäta, laseme ta Venemaal vangi panna. Las istub seal Hodorkovskiga ühes kongis ja mängib vanade vene revolutsionääride kombel leivast ja saiast tehtud nuppudega malet.
USA SAATKOND NAGU VENE TROIKAD
Ent aitab Berezovskist. Räägime ka Aldona Wosist ja Harri Männilist. Wos nimelt teab, erinevalt küsimusega tõsist tööd teinud Eesti uurimisorganitest, et Harri Männil lihtsalt peab sõjakuritegudes süüdi olema. Paistab, et proua suursaadik on seesuguse veendumuse omandamiseks pidanud kusagil stalinistlikel kursustel käima, sest täpselt sama veendunud olid oma ohvrite süüs omal ajal ka NKVD kurikuulsad troikad. Ent lisaks sellele on proua Wos oma boikoteerimisüritusega solvanud kogu Eesti riiki ja rahvast. Ta nimelt on meile kõigile seesuguse käitumisega selgeks teinud, et Eesti riigi ja tema ametiasutuste seisukohad ei ole tõsiseltvõetavad ning need võib ja tuleb kahtluse alla seada.
Me võime proua suursaadikut siinkohal muidugi lohutada: ka enamik eesti rahvast on veendunud, et Guantanamo sõjaväebaasis kinni hoitavate isikute puhul rikutakse nii nende inimõigusi kui vastavaid rahvusvahelisi konventsioone; et CIA teostas oma lennukitega ebaseaduslikke vangide vedusid ja et sõda Iraagi vastu alustati otsitud ettekäänetel.
Rääkimata sellest, et taoline käitumine on talumatult silmakirjalik, peaks Wos USA suursaadikuna boikotidemar?ide asemel tegelikult taipama ja ka oma administratsioonile selgitama, et seesuguse holokausti lukuaugust maailma piiluva poliitika viljelemisel võõrduvad Ameerikast ka tema kõige truumad liitlased. Mis ähvardab USA-d hiilgava, kuid lõpuks kahjuks üle jõu käiva isolatsiooniga.
TÄITMATA TINGIMUSED
Ent Ameerikast Euroopasse. Organisatsioon, mis on ennast pidanud inimõiguste ja demokraatia vahikoeraks, Euroopa Nõukogu siis, naeruvääristas ennast täielikult, kui esitas Eesti kohta käiva raporti. Raportist on meie ajakirjanduses räägitud piisavalt. Siinkohal võiks lugejatele esitada lihtsalt üleskutse juhatada, kui keegi teab, kus asuvad Eestis mustlastaborid. Juhataks siis edasi neile, kes Eestis mustlaste tagakiusamisega tegelevad. Ehkki – äkki juhatate ka, kust viimaseidki leida? Kogu oma absurdsuse juures on EN-i raport ometi kõigist siin artiklis loetletud kaasustest kõige kahepalgelisem.
Rääkimata sellest, et see suleb visalt silmad Eestile poole sajandi jooksul okupatsiooni poolt jäetud pärandi ees, demonstreerib Euroopa Nõukogu Eesti kamandamisega kõige klassikalisemalt neid topeltstandardeid, mis selles organisatsioonis ja Euroopas tervikuna võidutsevad. Loomulikult on siinkohal jutt jälle Venemaast, millele tema liitumisel EN-iga esitati pikk nimekiri tingimustest, mis Venemaal liikmeks oleku esimeste aastate jooksul täita tuleb. Tingimused puudutasid vähemusrahvusi, demokraatlikke institut sioone, vange – ja loomulikult sõda T?et?eenias. Praegu, üksteist aastat pärast liitumist, on Venemaal enamik nimetatud tingimustest endiselt täitmata. Küll on Venemaa Euroopa Nõukogu kasutanud aga tribüünina teiste riikide, eelkõige Eesti ja Läti vastu. Ning nagu näitab käesolevgi raport, edukalt.
TULEMUS NAGU ALATI
Mis seal siis ikka. Ega manitsustega vale oma loomuseks muutnuid mõistusele too. Suurriikide poliitikud ja diplomaadid on nimelt alati olnud veendunud, et see, mida nad teevad, on parim, sest see on lihtsalt parim. Ja krooniliselt unustavad nad, et välja kukub neil ikka nii nagu alati. Valel ja topeltstandarditel põhinev võitlus parema maailma eest ei saa teisiti välja kukkuda ka sel korral.