Kujutage ette intelligentset Marsi elanikku. Oletame, et marslane õppis Harvardis ja Columbias ajakirjandust ning kuulis seal kõiksugu üllaid põhimõtteid ning jäi neid uskuma. Kuidas meie marslane käsitleks teemat “sõda terrori vastu”?
Küllap saadaks ta alustuseks oma Marsi ajakirjale faktimaterjali. Esimene tähelepanek oleks ehk see, et sõda terrorismi vastu ei kuulutatud välja 11. septembril 2001, vaid see taaskuulutati sama retoorikaga, mida pruugiti 20 aastat varem. Reagani valitsus alustas oma tööd teadaandega, et USA välispoliitika tuumaks on sõda terrorismi vastu ja mõistis teravalt hukka nähtuse, mida värske president nimetas “terrorismi hirmsaks nuhtluseks”. Peamiselt keskenduti riiklikult rahastatud rahvusvahelisele terrorismile islamimaailmas ja ka Kesk-Ameerikas. Terrorismi nimetati katkuks, mida levitavad “tsivilisatsiooni mandunud vaenlased”, kes tahavad “tänapäeva ühiskonna paisata tagasi barbaarsesse ajastusse”. Viimane tsitaat pärineb muide toonase valitsuse ühelt mõõdukamalt liikmelt, riigisekretär George Shultzilt.
Eelpool toodud Reagani mõttetera oli suunatud Lähis-Ida terrorismi vastu ja aasta oli siis 1985. Associated Pressi küsitlusele vastanud ajakirjanikud valisid selle aasta tähtsaimaks teemaks, mistõttu meie marslane väidaks 2001. aastal päris kindlasti, et teema on päevakorral juba teist korda ja sõda kuulutati välja samamoodi nagu eelmisel korral.
Teiseks võib täheldada hämmastavat järjepidevust. Valitsuses on ju samad inimesed. Donald Rumsfeld juhib terrorismivastase sõja teise faasi militaarset külge; esimeses faasis, kaasa arvatud selle kõige teravamas järgus 1985. aastal, oli ta Reagani eriesindaja Lähis-Idas. Sõja diplomaatiline külg ja asjaajamine ÜRO-s jäeti paari kuu eest John Negroponte hooleks, kes esimeses faasis juhtis USA operatsioone Hondurases, mis oli terrorismivastases sõjas USA suurimaks baasiks.
JÕU RAKENDAMINE
1985. aastal oli põhiuudiseks terrorismivastane sõda Lähis-Idas, Kesk-Ameerika sündmused olid aga kohe teisel kohal. Shultz pidas just Kesk-Ameerikas levivat “katku” selle kõige hirmuäratavamaks väljenduseks. Tema sõnul oli kõige suuremaks mureks “vähk siinsamas, meie oma poolkeral.” Vähk tuli viivitamatult välja lõigata, sest kole tõbi vehkis juba Hitleri “Mein Kampfi” teesidega ja kippus maailma anastama. Ja see oli äärmiselt ohtlik. Oht oli paisunud nii suureks, et 1985. aasta seadusepäeval kuulutas president välja eriolukorra, kuna vähk kujutas endast “erakordset ohtu USA riiklikule julgeolekule ja välispoliitikale”. Muide, seadusepäeval, 1. mail, on mõnelgi pool maailmas solidaarsuspäev, millega mälestatakse Ameerika tööliste väljaastumisi 19. sajandil. Ühendriikides on see lihtsalt üks marurahvuslik püha.
Sarnane eriolukord kuulutati edaspidi välja igal aastal, kuni vähk sai välja lõigatud. Riigisekretär Shultz tegi rahvale selgeks, et oht on nii hirmus suur, et leebetest vahenditest enam ei piisa. Tema sõnul (14. aprill 1986) on “läbirääkimised vaid kapitulatsioonile viitavaks eufemismiks, kui kauplemisel ei kerki laua kohale toore jõu vari.” Ta mõistis hukka neid, kes “kobasid utopistlike seaduspäraste vahendite järele nagu erapooletud vahendajad, ÜRO ja Maailmakohus, jättes võrrandist välja jõu elemendi.”
SAMA SÕDA, ERINEVAD EESMÄRGID
Intelligentne marslane uuriks lähiajalugu vägagi tähelepanelikult, märkaks hämmastavat järjepidevust ning Marsi ajalehtede esiküljed teataks, et niinimetatud sõda terrorismi vastu on uuesti välja kuulutatud, selle algatasid samad inimesed ning sihtmärgidki on üsna sarnased, ehkki mitte täpselt samad.
2001. aastal olid tsivilisatsiooni mandunud vastasteks 1980. aastate vabadusvõitlejad, kelle üksused pani kokku ja relvastas CIA koos oma käepikendustega ja keda koolitasid samad eriüksused, mis neid praegu mööda Afganistani mägede koopaid taga ajavad. Nad lõid kaasa esimeses terrorismivastases sõjas ja käitusid üsna sarnaselt oma kaasvõitlejatega.
Nad ei üritanudki varjata oma kalduvust terrorile, mis sai alguse üsna varakult, 1981. aastal, kui nad mõrvasid Egiptuse presidendi, ja kestab tegelikult tänapäevani. See hõlmas ka Venemaa territooriumil toimunud terroriakte, mis muutusid nii veriseks, et äärepealt oleks puhkenud sõda Pakistaniga. Need rünnakud lõppesid siiski 1989. aastal, mil venelased oma väed Afganistanist välja tõid ja jätsid selle laastatud maa USA lemmikute meelevalda. Kohe algasid ka massimõrvad, vägistamised ja terror – üldiselt on seda peetud kõige kohutavamaks perioodiks Afganistani ajaloos.
Kogu teave jõuab muidugi Marsi ajalehtede esikülgedele, kus ei jäeta ka selgitamata, mida see kõik tsiviilelanike jaoks tähendab. Näiteks ei ole tohutul hulgal inimestel siiani toitu ega muud eluks tarvilikku, ehkki toit on juba mitu kuud põhimõtteliselt olemas, aga sealse olukorra tõttu pole seda võimalik laiali vedada.
Tulemusi me ei tea ega saagi kunagi teada. Nimelt on intellektuaalide seltskonnal kombeks uurida vaenlaste kuritegusid lausa laseri täpsusega, kuid jätta enda omad sootuks tähelepanuta – see on jällegi äärmiselt oluline. Seetõttu võime teha vaid üpris häguseid oletusi, kui palju laipu me Vietnamis, El Salvadoris ja mujal endast maha oleme jätnud.
MORAALNE VÕRDVÄÄRSUS KUI KETSERLUS
Nagu juba öeldud, oleks siin toimuv Marsil suureks uudiseks. Üks tubli Marsi ajakirjanik seletaks vast lahti ka paar põhimõistet. Esiteks tahaks ta teada, mis asi see terrorism täpselt on. Samuti huvitaks teda, milline on kohane vastulöök. Olgu vastus teisele küsimusele milline tahes, igal juhul peab kohane vastulöök olema kooskõlas teatavate moraalipõhimõtetega ning meie marslane saab kerge vaevaga teada, millised need põhimõtted on – vähemalt nii, nagu mõistavad neid riigitegelased, kes on kuulutanud sõja terrorismile, sest nad korrutavad meile ju ühtelugu, et on vagad kristlased, kes austavad hardalt pühakirja ja on seega kindlasti kursis seal lahti seletatud mõistega “silmakirjateener” – piibli järgi tähendab see inimest, kes hindab teiste ja iseenda käitumist eri mõõdupuude järgi.
Nii saab marslane teada, et isegi elementaarse moraalitaseme puhul küündimiseks peame möönma, ehk isegi rõhutama, et kui meile on miski lubatud, on see lubatud ka teistele, ning kui miski teiste käitumises on väär, on see väär ka meie puhul. See on kõige elementaarsem moraali aabitsatõde ja kui marslane on sellest aru saanud, võib ta oma asjad kokku pakkida ja Marsile tagasi minna. Sest tema uurimistöö eesmärk on täidetud. Nimelt ei õnnestu tal leida terrorismisõja reportaa?ides ja kommentaarides ainsatki rida, mis oma sisult selle minimaalse standardini ulatuks.
Igatahes ei ole seda aabitsatõde tähelepanuta jäetud. Seda peetakse eriti ohtlikuks ketserluse vormiks. Sedasorti ketserluse ilmnemise puhuks on isegi vastav terminoloogia välja töötatud – juhuks kui keegi üritab väita, et ka meie ise peaks käituma moraaliprintsiipide järgi, mida me justkui austame. Selle kuriteo toimepanijatele pannakse süüks moraalset relativismi – see tähendab seisukohta, et käituksime samade kriteeriumide järgi, mida me teistelt nõuame. Või ka moraalset võrdväärsust – viimase termini lõi minu teada Jeanne Kirkpatrick, välistamaks ohtu, et keegi söandab meie oma kuritegudest juttu teha.
Või siis on kuriteoks Ameerika materdamine ehk antiamerikanism. Iseenesest on tegu huvitava terminiga. Tavaliselt kasutatakse seda ainult totalitaarsetes riikides, näiteks Venemaal.
KÕLBMATU DEFINITSIOON
Aga oletame, et marslane ei heitu jutlustamise ja teotamise tulvast ning soovib endiselt, et elementaarsetest moraalitõdedest kinni peetaks. Sel juhul, nagu juba öeldud, oleks tal loomulikult aeg koju minna, aga oletame, et uudishimu ei anna asu ja ta tahab näha, mis edasi saab. Mis siis saab? Naaseme olulise küsimuse juurde: “Mis on terrorism?”
Meie asjalik Marsi reporter asub vastust otsima igati kohasel viisil: tuleb välja uurida, mida ütlevad terrorismi kohta need inimesed, kes sõja kuulutasid. See oleks ju mõistlik allikas. Muuseas, USA seadusandluses, sõjaväe määrustikes ja mujalgi on ametlik definitsioon täiesti olemas. See on üsna lühike. Terrorism, tsiteerin, “on ettekavatsetud vägivalla kasutamine või vägivallaga ähvardamine poliitiliste, religioossete või ideoloogiliste eesmärkide saavutamiseks? levinud meetodid on hirmutamine ja väljapressimine.” Üsna lihtne ja minu silmis ka suhteliselt adekvaatne. Ometi peame me tihti siit ja sealt lugema, et terrorismi määratlemine on kuratlikult keeruline; nüüd võib marslane imestada, miks see nii on. Põhjus on järgmine.
Ametlikku definitsiooni ei saa kasutada. See on kõlbmatu kahel olulisel põhjusel. Esiteks võib niimoodi parafraseerides kokku võtta meie valitsuse ametliku poliitika – see sobib vägagi hästi. Aga kui selle taga on valitsus, nimetame seda muidugi madala intensiivsusega konfliktiks või vastuterrorismiks.
Igatahes on see fakt ja minu teada on asjad samamoodi kõikjal maailmas. See on üks põhjus, miks ametlikku määratlust pruukida ei tohi. Teine põhjus, mis seda takistab, on märksa lihtsam: see annab täiesti vale pildi sellest, kes on terroristid.
Õnneks on lahendus siiski olemas. “Terrorism” tuleb lihtsalt määratleda terrorismina, mida nemad meie vastu kasutavad, kes iganes meie ka poleks. Minu arusaamist mööda on see universaalne tõde – nii ajakirjanduses kui ka hariduses ja tundub, et see on nii olnud läbi kogu ajaloo, sest siiani ei ole ma veel kuulnud riigist, kes seda võtet ei kasutaks. Niisiis, sellele probleemile on meil õnneks lahendus olemas. Rakendades seda äärmiselt kasulikku terrorismi määratlust, jõuamegi loogilist rada pidi üldlevinud järeldusteni, mida võite kõikjalt lugeda – nimelt oleme meie oma liitlastega peamisteks terrorismi ohvriteks ning terrorism on väetite relv.
Ametlikus tähenduses on terrorism muidugi tugevate relv nagu kõik teisedki relvad, väetite relvana saab seda defineerida siis, kui võtame aluseks, et “terrorism” on vaid sedasorti terrorism, mida nemad kasutavad meie vastu. Siis saab sellest loomulikult väetite relv. Ja nõnda on ajakirjanikel õigus. See on kokkuleppeline tautoloogia.
ÕPIKUTERRORISM
Oletagem nüüd, et meie marslane ei lähe üldlevinud tavadega kaasa ja võtab omaks kõrgest kantslist jutlustatavad moraalitõed, lisaks on ta nõus USA ametliku definitsiooniga terrorismist. Põhimõtteliselt peaks tal selleks ajaks katus hullupööra sõitma, aga katsume sellest hoolimata jätkata. Kui ta on nii kaugele jõudnud, on ta kindlasti kohanud ka ilmselgeid näiteid terrorismist. 11. september oli eriti rabav näide terroriõudusest. Teine sama selge näide oli USA ja Suurbritannia ametlik reaktsioon, mille kuulutas välja Briti kaitsejõudude ülem, admiral sir Michael Boyce. Ta teatas Afganistani elanikele, et Ühendriigid ja Suurbritannia jätkavad nende vastu suunatud rünnakuid seni, “kuni nad oma valitsuse välja vahetavad.”
Vast märkate, et see on õpikunäide rahvusvahelisest terrorismist vastavalt selle ametlikule definitsioonile. Ma ei hakka seda uuesti ette lugema, aga kui järele mõtlete, saate isegi aru.
Kaks nädalat varem oli George Bush afgaanidele teada andnud, et rünnakud kestavad seni, kuni nad on kahtlustatavad välja andnud. Kui mäletate, siis Talibani re?iimi kukutamine toimus kerge hilinemisega paar nädalat pärast suuremat pommitamist, et tarkpead saaksid kirjutada, kui õiglane see sõda on.
Ka see on mõistagi õpikunäide terrorismist. Me pommitame teid nii kaua, kuni te annate meile üle kõik inimesed, keda me tahame. Taliban palus tõendeid, USA keeldus põlglikult. Samas ei olnud USA nõus isegi kaaluma pakkumist kurjategijad välja anda. See pakkumine võis olla tõsiseltvõetav, võis ka mitte olla. Seda ei saa me kunagi teada, sest see lükati tagasi.
Marslane paneks selle kõik kirja ja kui ta vaevuks veidi asja uurima, selgitaks ta välja ka põhjused ning leiaks hulga muid näiteid. Põhjus on lihtne: maailma valitsejad peavad kõigile selgeks tegema, et ei allu ühelegi võimule. Seetõttu on neile vastuvõetamatu mõte sellest, et nemad peaksid tõendeid esitama, ka ei pea nad rahumeelselt taotlema kurjategijate väljaandmist, pealegi on neil täiesti ükskõik ÜRO Julgeolekunõukogu loa puudumisest. Ühendriigid oleksid võinud saada täiesti selge ja ühemõttelise loa – mitte küll eriti eesmärkide pärast, aga selle loa oleks nad ometi kätte saanud. Paraku jätsid nad selle võimaluse kasutamata.
Ja see on igati loogiline. Sellise käitumise kohta on rahvusvahelise diplomaatia keeles isegi termin olemas. Seda nimetatakse tõsiseltvõetavuse kehtestamiseks. Teisisõnu saab sama nähtuse kokku võtta praalimisena, et me oleme terroristlik riik ja kui keegi meie teele ette jääb, siis on sellel teatud tagajärjed. Seda muidugi ainult juhul, kui kasutame sõna “terrorism” tema ametlikus tähenduses, nagu see on lahti seletatud Ühendriikide seadustikus ja mujalgi ning mis on eelpool välja toodud põhjustel vastuvõetamatu.
PÄEVSELGED JUHTUMID
Nüüd aga tagasi moraali aabitsatõdede juurde. Vastavalt ametlikule doktriinile, mida üleüldiselt peetakse õiglaseks ja imetlusväärseks, on Ühendriikidel õigus pidada terroristlikku sõda afgaanide vastu, kuni need annavad kõik kahtlusalused üle USA-le, mis omakorda keeldub esitamast tõendeid ega koosta taotlusi kuritegudes kahtlustatavate väljaandmiseks, või, nagu Boyce hiljem ütles, kuni nad oma valitsuse välja vahetavad. Eks ta ole – igaüks, kes piibellikus tähenduses silmakirjateenrite sekka ei kuulu, võiks silmapilkselt jõuda järelduseni, et Haitil on õigus korraldada mastaapseid USA vastu suunatud terroriakte, kuni viimane annab üle süüdi mõistetud mõrtsuka Emmanuel Constanti, kes juhtis terroristlikke üksusi, mille tegevuse tõttu hukkus neli kuni viis tuhat inimest. Samas oli Haiti puhul tegu kõigest viie tuhande mustaga. Need ju ei loe.
Või peaksidki nad Ühendriikidele hoopis ulatusliku terrorirünnaku korraldama? Kuna nad pommitada ei saa, võiksid nad kasutada bioterrorit või muud sarnast, kuni USA vahetab välja oma valitsuse, mis on 20. sajandil Haiti rahva vastu jubedaid roimasid korda saatnud.
Ja muidugi on Nicaragual moraalitõdede alusel õigus sedasama teha. Nad peaksid võtma sihikule taas välja kuulutatud terrorismivastase sõja juhid, kelleks on suures osas sama seltskond. Ei saa unustada, et Nicaragua vastu toime pandud terrorirünnak oli märksa hullem 11. septembrist. Tapeti kümneid tuhandeid inimesi, kogu riik põrmustati ja võib-olla ei saa ta enam kunagi jalgu alla.
See on päevselge näide, niisiis pole vajadust selle üle isegi vaielda. See on päevselge, kuna isegi Maailmakohus süüdistas Ühendriike rahvusvahelises terrorismis, selle toetuseks andis Julgeolekunõukogu välja resolutsiooni, mis kutsus kõiki riike üles käituma vastavalt rahvusvahelisele seadusandlusele – kedagi eraldi ei mainitud, aga kõik said aru, kelles on jutt – millele USA pani veto ja Suurbritannia jäi erapooletuks. Või siis Peaassamblee hinnang järgnevates resolutsioonides, millega eelnenut kinnitati ning mille vastu oli USA koos paari vasallriigiga. Maailmakohus käskis Ühendriikidel lõpetada kuritegelik terroristlik tegevus ja maksta kopsakas kahjutasu. Ühendriigid vastasid mõlema partei heakskiidu pälvinud otsusega rünnakute intensiivsust viivitamatult tõsta. Meedia reaktsioonist jõudsin ma juba rääkida. Kogu see asi vältas seni, kuni vähk oli välja juuritud, ja tegelikult kestab siiamaani. Siin ei vaevu keegi seda avalikult kommenteerima, kuna meie intellektuaalide ringkonnad on hõivatud terrorismi ja silmakirjatsemisega, aga Marsi pressis oleks selline teave ehk mõnele esiküljele jõudnud. Võite järele vaadata, kui palju see lugu meil kajastamist leidis. Ja samas katsuge ühitada selle päevselge juhtumiga oma lemmiktõlgendust terminist “õiglane sõda.”
ENAMUSE KODUSTAMINE
Nicaragual oli siiski mõningane kaitse USA terrorirünnakute vastu, mida peeti terrorismi vastase sõja sildi all. Nimelt oli Nicaragual sõjavägi. Teistes Kesk-Ameerika riikides olid sõjaväeks USA ja tema kundede poolt relvastatud ning välja õpetatud terroristlikud üksused, mistõttu saadeti seal korda hulga hullemaid hirmutegusid.
Terrori järelmõjud püsisid kaua. Siin, Ühendriikides, muretsetakse päris palju – ja täiesti õigustatult – 11. septembri õuduste mitmesuguste mõjude pärast. Nii näiteks oli New York Timesi esiküljelugu tragöödia üle elanud inimestest, kelleni abi ei jõudnud. Sama saatus tabas mõistagi ka märksa hullemate terroritegude ohvreid, aga neist kirjutatakse ainult Marsil. Proovige leida artiklit El-Salvadori jesuiitide mõne aasta tagusest konverentsist. Jesuiitide kannatused USA rahvusvahelise terrorismi küüsis olid eriti võikad. Konverentsi aruanne (“Envio”, märts 1994) keskendub järelmõjudele, mida seal nimetatakse kokkuvõtvalt terrorismi kultuuriks. See imeb endasse enamuse soovid ning rahvas taipab, et peab alluma valitseva terroristliku riigi diktaadile ja tema kohalikele esindajatele, muidu käivitub taas Kesk-Ameerika mudel, mida toimis 1980. aastatel, mil USA riiklikult toetatud rahvusvahelise terrorismi laine oli erilise hoo sisse oli saanud. Siin sellest teadagi vaikiti, Marsil ehk jõudis lugu lehte.
INNUKAD PARTNERID
Tegelikult võib marslane märgata terrorismivastase sõja esimese ja teise faasi vahel huvitavaid ühisjooni. 2001. aastal liitus terrorismi vastu võitleva koalitsiooniga pea iga terroristlik riik, mis üldse pähe võib tulla. Ja põhjused polnud kuigi varjatud.
Venemaa puhul on kaalutlused ilmselged. Nad soovisid muuhulgas heakskiitu oma koletislikele julmustükkidele T?et?eenias.
Türgi oli eriti innukas. Nemad pakkusid esimese riigina oma vägesid ja nende peaminister selgitas ka tagamaid. Nad olid nii lahked tänutäheks selle eest, et ainult USA oli nõus Türgile relvi müüma. Clintoni ajal said nad Ühendriikidest kaheksakümmend protsenti oma relvastusest, mille abil viidi läbi 1990. aastate ühed kõige jõledamad terroriteod ja genotsiid. Selle eest on nad ütlemata tänulikud ning uue terrorismivastase sõja puhkedes olid varmalt nõus oma väed appi saatma. Muidugi ei lähe see terrorismina kirja, nagu isegi mäletate, sest ammu juurdunud tava näeb ette, et kui meie midagi teeme, ei ole see terrorism. Seda nimistut võiks jätkata, aga ma ei hakka kõiki riike läbi võtma.
Sama meetod toimis ka esimese terrorismi vastase sõja ajal. Admiral Boyce’i avaldus, mida ennist tsiteerisin, on üsna sarnane Iisraeli riigitegelase Abba Ebani sõnadele, mis lausuti 1981. aastal – veidi pärast esimese terrorismivastase sõja väljakuulutamist. Eban õigustas Iisraeli vägede julmustükke Liibanonis ja tunnistas isegi, et tegu on päris võigaste tegudega, ent ometi olevat see kõik tema sõnul põhjendatud, kuna “on mõistlik loota, et surve avaldamine võib aidata kaasa sõjategevuse lõppemisele”. Järjekordne õpikunäide rahvusvahelisest terrorismist riiklikul tasemel.
Sõjategevus, millele ta viitas, leidis aset Iisraeli ja Liibanoni piiril. Algatajaks oli pea alati Iisrael, pahatihti ilma igasuguse põhjuseta, kuid kuna neid toetas USA, ei olnud see kokkuleppeliselt terrorism ega kuulu seetõttu ka terrorismi ajaloo lehekülgedele. Iisraeli okupatsioon Lõuna-Liibanonis vältas umbes kakskümmend aastat, kuid seal toimunud jõledused on USA otsustava toetuse tõttu maha vaikitud.
MEDALIVÄÄRILISED JÕLEDUSED
Pärast 1982. aasta rünnakut sai asi alles õige hoo sisse ja tipnes 1985. aastaga, mil USA ja Iisrael saatsid Liibanonis korda kõige rohkem jubedusi, mis kokkuvõetuna kandsid nime “Raudrusika operatsioonid”. Tegu oli ulatuslike veresaunade ja küüditamistega, mille ohvriteks olid sõjaväe ülemjuhatuse sõnul “terroristidest külaelanikud”. Need operatsioonid, mida juhatas peaminister Shimon Peres, on üks kandidaate 1985. aasta kõige kohutavama rahvusvahelise terrorismi alase kuriteo autasule. 1985, nagu ehk meelde jäi, oli toosama aasta, mil terrorism oli läbivalt kõige kuumem uudiste teema.
Võistlejaid on siiski veel. Üheks sobiks vast 1985. aasta algul Beirutis aset leidnud pommiplahvatus. Autopomm oli jäetud mo?ee ette ja seatud lõhkema täpselt selleks ajaks, kui inimesed pühamust väljuvad, et ohvrite arv oleks võimalikult suur. Samas see paraku ei loe, sest plahvatuse korraldasid CIA ja Briti salateenistus, mistõttu seda ei saa lugeda terrorismiks. Seega jääb ta au hinnast ilma.
See, mis veel võiks sel tulisel 1985. aastal silma paista, on Iisraeli pommirünnak Tunisele, mille käigus hukkus seitsekümmend viis inimesi. Ka sellest tegid tublid Iisraeli reporterid oma kodumaa ajakirjanduses üksikasjalikke ja jubedaid ülevaateid. USA aitas tol korral rünnakule kaasa seeläbi, et ei suvatsenud oma liitlasele Tuneesiale teada anda, et nende poole on teel pommilennukid. Riigisekretär George Shultz helistas jalamaid Iisraeli peaminister Yitzhak Shamirile ja teatas, et Ühendriigid on igati sellise ettevõtmise poolt. Paraku pidi Shultz oma sõnu sööma ega kippunud seda terroriakti enam avalikult toetama, kui Julgeolekunõukogu seda üksmeelselt relvastatud agressioonina käsitles. USA jäi erapooletuks.
Need on kolm juhtumit, mis võiksid tol kõige karmimal 1985. aastal auhinnale kandideerida. Paar nädalat pärast Tunise pommitamist tuli Peres Washingtoni, kus ta mõistis koos Ronald Reaganiga hukka Lähis-Ida vallanud “terrorismi kohutava nuhtluse.” Miski eelpooltoodust ei pälvinud põhjalikke kommentaare ja õige ongi, sest kokkuleppeliselt ei olnud ju tegu terrorismiga. Ärge unustage põhireeglit: terrorism on see vaid siis, kui nemad meid ründavad. Kui me neile midagi märksa hullemat teeme, ei ole see sugugi terrorism. Jälle see vana hea üleilmne põhimõte. Marslane ehk paneks seda tähele, kuigi siin sellest rääkida ei tohi.
Kui ma sel teemal kunagi ikkagi kirjutasin, sain ma kõige vahvama arvustuse oma elus. Arvustus ilmus ajalehes “Washington Post” (18. september 1988). See oli kahesõnaline kokkuvõte nende Lähis-Ida korrespondendilt, kes pidas mu kirjutist “karjuvalt vaimuhaigeks”. Mulle see lausa meeldis. Karjumise osas pani ta mööda – kui artiklit loete, näete isegi, et see on kirjutatud täiesti rahuliku tooniga – aga vaimuhaiguse koha pealt pani ta täkke. Inimene peab ju olema vaimuhaige, kui ta võtab omaks elementaarsed moraalitõed ja kirjeldab fakte selliselt, nagu neid kirjeldada ei tohiks. Tõsi ta on.
HALEDAD VABANDUSED
Tagasi marslase juurde. Küllap hämmastab teda see, miks just 1985. aastat peetakse murdepunktiks, mil tsivilisatsiooni mandunud vastased üritavad meid barbaarsusesse tagasi kihutada, kui pidada selle all silmas Lähis-Idas lokkavat rahvusvahelist terrorismi. Imestamist jätkuks küllaga, sest kõige jubedamad sealkandis toime pandud rahvusvahelise terrorismi aktid oleksid justkui hetkega unustusehõlma vajunud. Sama lugu on rahvusvahelise terrorismiga Kesk-Ameerikas. Ja paljudel muudel juhtudel, sealhulgas ka tänapäeval.
Kõik, kes ei pea end argpüksiks ega silmakirjateenriks, suhtuvad sama põhimõttekindlalt kõikidesse teistesse vägivaldsetesse kättemaksuaktsioonidesse. Siin sobiks heaks näiteks Afganistani sõda, mille algatamisel ei olnud kellelgi kahtlust, et selle tõttu ootab miljoneid inimesi näljasurm. Kui paljusid, ei saa me iial teada. Moraalsetel kaalutlustel.
2002 alguses oleks Marsi press valinud peauudiseks selle, kuidas Washington terrori nõiaringile hoogu lisas. 14. detsembril pani USA veto Julgeolekunõukogu resolutsioonile, mis nõudis Mitchelli komisjoni ettepanekute ellu viimist ja rahvusvaheliste vaatlejate kohale saatmist, kes aitaksid kaasa vägivalla vaibumisele. Resolutsioon läks otseteed Peaassambleesse, kus selle vastu olid nii USA kui ka Iisrael, mistõttu see läks kõige kaduva teed. Eks vaadake järele, palju sellest kirjutati.
Nädal aega varem toimus Genfis konverents, kus osalesid neljandale konventsioonile allkirja andnud osapooled, keda seob pühalik kohustus tagada selle otsuste jõustamine. Selle konventsiooniga, nagu ehk teate, kuulutati kuritegelikuks natside roimad II maailmasõjas. Konventsioon keelustas peaaegu kõik, mida USA ja Iisrael okupeeritud aladel korda saadavad, kaasa arvatud asundused, mis rajati tänu USA rahale ja heakskiidule ning mis pärast Clintoni ja Baraki kohtumist Camp Davidis hoogsalt laienesid. Ainult Iisrael ei ole vastava tõlgendusega nõus.
Kui küsimus 2000. aasta oktoobris Julgeolekunõukogus hääletusele pandi, jäi USA erapooletuks. Selle tulemuseks olid järjest tihenevad terroriaktid kõige hullemal kujul ning meedia mängis jällegi tavapärasel moel kaasa.
VASTULÖÖGID TERRORISMILE
Oletame nüüd, et heidame koos oma marslasest reporteriga üldlevinud tavad täiesti kõrvale ja tunnistame taas moraali põhitõdesid. Ainult siis, kui me oleme küündinud sellele tasemele, võime me siiralt püstitada küsimuse, kuidas anda vastulöök terrorismile.
Mõistlikut lahendust võis kuulda õige mitmelt poolt, kaasa arvatud Vatikanist, ning eriti selgelt sõnastas selle silmapaistev angloameerika sõjaajaloolane Michael Howard suurimas valitsusmeelses ajakirjas “Foreign Affairs” (jaanuar-veebruar 2002). Howard on piisavalt tunnustatud ja mainekas mees, kes imetleb jäägitult Briti impeeriumit ja veelgi enam selle maailmavalitsejast järglast. Seetõttu ei saa teda süüdistada moraalses relativismis ega muudes pattudes.
11. septembrist rääkides soovitas ta käivitada politseioperatsiooni, mis peaks välja selgitama ja üles leidma kuritegeliku vandenõu osalised, kes tuleks anda rahvusvahelise kohtu alla, kus nende üle õiglaselt kohut mõistetaks ja seejärel kohane karistus määrataks.
Mõistagi ei hakatud sellist varianti kunagi isegi kaaluma, aga minu arust kõlab see arukalt. Ja kui see on arukas lahendus, peaks seda rakendama ka hulga võikamate terroriaktide puhul, olgu siinkohal näideteks USA tänapäevani jätkuvad terrorirünnakud Nicaragua, muude selles piirkonnas või ka mujal maailmas paiknevate riikide vastu.
Selline lahendus ei kõlvanud, sest nii oleks USA endale auku kaevanud.
Niisiis, ausus tekitab teatava dilemma. Esimene ja lihtne lahendus oleks tavapärane silmakirjalikkus. Teise kasuks otsustas meie Marsilt pärit sõber, kes tõepoolest käitub vastavalt põhimõtetele, mida me oma võltsvagaduses suure häälega kuulutame. See variant oleks kõvasti keerulisem, kuid samas ainuvõimalik, kui soovime päästa maailma veel hullematest katastroofidest.