Asi sai alguse Vambola Kolbakovist. Temast on räägitud üsna palju ja erinevat juttu, samuti on üritatud tema rolli Weroli loomisel pisendada, eriti Hüvitusfondiga seotud tegelased, või siis tema markantsust ja suurust ärimehena suurendada (Martin Hansoni “Äripäeva” artiklis (31. jaanuar 2006|. a) tuua k se lõpuresümees välja, et 1997-1998 aasta Vene ja finantskriisi käigus vajub Kolbakovi äriimpeerium lössi. Teadmiseks Äripäevale ja Hansonile, et Kolbakovil pole kunagi mingit äriimpeeriumi olnud, ta on küll korduvalt olnud peaaegu selle loomise künnisel, aga peamiselt omaenese lollusest suutnud endale alati vee peale tõmmata).
Samas on see, et Eestisse sündis rapsiõli pressimise ja rafineerimise tehas, puhtal kujul Kolbakovi initsiatiiv. Ka see, et asukohaks valiti Jõgeva külje all olev Painküla, oli Kolbakovi teene.
Samas ei suutnud Kolbakov viia ellu oma täielikku äriideed, milleks oli tänapäevane, taastuval toorainel baseeruv high technology biosünteesil töötav green chemistry ettevõte, mis kasutab tooraine sisendina rapsi ja temast pressitavat rafineerimata toorõli ning väljundina kas tahketel rasvhapetel või esterdamisel või muul biosünteesil baseeruvaid loodusele sõbralikke biokütuseid või biosolvente, mille peamised väljundid on kodukeemia, värvid ning orgaanilised määrdeained. Erinevat liiki toiduõli, puhast või miksitud, oli plaan toota ainult tehase käivitamise algetapil ning hiljem rohkem subproduktina. Küsimus on väärtuse loomises.
KOHESELT KOHUTAVAD KAHJUMID
Kuna Eesti finantsistidel, kellena Hüvitusfondi tegelased ennast kujutavad, on mõistus sama lineaarne kui sibivedajatel (vabandust sibivedajate ees!) ja süvenemist nad ei armasta, jäi Kolbakovi jutt uuest ja tõusvast biosünteesi tehasest Läänemere-äärses areaalis neile sama arusaamatuks kui Jaan Kaplinskile majandusteadus. Nii olid nad pärast seda, kui andsid põhimõttelise nõusoleku osaleda Weroli tehase rajamises ja käivitamises finantsinvestoritena, nõus investeerima ainult kuni toiduõli toodete valmistamise astmeni. Kui kuni toiduõli valmistamiseni pidi investeerima tehase hoonetesse ja sisseseadesse kuni 140 miljonit krooni, siis biosünteesi tehasesse oleks tulnud investeerida vähemalt 100 kuni 150 miljonit rohkem.
1999. aasta lõpul tehas käivitus ja häälestamine ning proovitootmine neelas järgneva 1,5 aasta jooksul enam kui 50 miljonit krooni. Kogu oma tegevuse käigus (1999. aasta lõpp kuni 2006|) on Werol suutnud teha kahjumit ligikaudu 220 miljonit krooni. Tuletan meelde, et esmane investeering küündis 140 miljoni kroonini. Kas keegi terve mõistusega inimene suudaks ette kujutada eraettevõtluses sellist kõrgetasemelist masohhismi? Nonsenss. Kujutage näiteks ette katlakütja Sõõrumaad, kes kühvliga enda Hansapanga ja Nordea Panga arvelt välja võetud papipakke ahju kühveldab, omal nägu higine ja tahmane?
DENDROLOOGILINE PARK, LIGI JA REILJAN
Kogu tegevuse käigus kuni viimase ajani on Weroli tehast juhtinud või siis juhtimises jämedat otsa hoidnud puidu-nimelised mehed, alustades Veljo Kuusest ja Raul Kastanist, lõpetades nalja-, napsu- ja pillimehe Erki Aavikuga, tal küll “H” ajaloo keerdkäikudega nime eest ära kadunud, aga kui me selle sinna ette kujutame, tuleb kokku üks paras dendropark – nii neid muide seljataga kutsutaksegi. Seega tore ja tubli juhtijatest seltskond nagu viisk, põis ja õlekõrs, ainult seekord siis Käbike, Kastanike ja Urvake.
On ammu teada, et poliitilised jõud on koalitsiooni saades omavahel ära jaganud mõjusfäärid riigile kuuluvates või rohkemvähem riiklikele regulatsioonidele allutatud ettevõtetes, näiteks nagu Tallinna Sadam, Eesti Energia; samamoodi käisid omal ajal kureerimise alla ka Hüvitusfond ja Weroli Tehased. Kuni viimase ajani, Hüvitusfondi likvideerimiseni, kureeris väga paljuski Werolis toimuva üle Weroli kauaaegse nõukogu esimehe Jürgen Ligi kaudu Reformierakond. 2003|. aastast läks Werol üle Rahvaliidu kureerimise alla ja olulist rolli Werolis hakkas mängima Villu Reiljan. Seda küll rohkem parteiliini pidi – ta ei ole oma seotust ning huvi Werolis toimuva vastu kunagi avalikult välja näidanud, aga Milton teab, et Werolis toimuv on Villule tähtis? Ta ju ka vana dendropargi direktor ja veel lähinaabrusest, olgu muuseas öeldud.
RUMALUS JA VARASTAMINE
Milton on loetlenud erinevaid juhtimisanalüüse, mida mõni dendro praktiliselt igal aastal on mõnelt kallilt ja prestii?selt juhtimis- ja konsultatsioonibüroolt Weroli probleemide kohta tellinud – muide, neid erinevaid analüüse on kokku tellitud ligikaudu seitsmekohalise numbri eest. Aga mina ütlen teile, see kõik on jama, süüdi on rumalus ja varastamine.
Esimene kõige ilmekam näide on see, et alates 2000. aasta algusest kuni veel üsna hiljutise ajani jagunes Weroli Tehase palgafond laias laastus kaheks – tehase töölised Painkülas ja valgekraed KAWE Plazas Tallinnas. Jagunes see fond proportsionaalselt umbes 57/43, aga inimesi töötas tehases 42 ja Tallinnas seitse. Selliseid näiteid võiksin tuua veel kümneid.
MUINASJUTT
MUINASJUTU ETAPP 1: KASVATAME RAPSI
Kord kogunesid puud ja otsustasid hakata rapsiõli tootma. Idee oli neile andnud üks eriti aktiivne ja innovaatiliselt mõtlev põõsas metsa lõunapiirkonnast. Kuna metsal oli olemas selline kõigile metsaelanikele kuuluv finantsasutus nagu Hävitusfond, siis otsustatigi, et Hävitusfond võtab nii tehase rajamise kui ka hilisema majandamise enda okstele. Mõeldud-tehtud. Tehas ehitati valmis ja määrati seda juhtima noor juhtimisspetsialist Käbike.
Käbike oli dilemma ees: kuna metsa pealt sai kokku kraabitud tehasele toorainena ainult 5000 tonni rapsiseemet, pidi ta kuskilt lisa otsima, sest vaja oli enam kui kümme korda rohkem. Leidis siis Käbike natuke kaugemalt naabermetsa, mida kutsuti Ukrainaks. Seal oli selline tore teraviljaeksporti kureeriv firma nagu Ukr-Eksport, kus töötasid väga kavalad ja saama peal väljas puud. Nendega võis igasuguseid kokkuleppeid teha – näiteks ka selliseid, et paberitele kirjutatakse ühed kvaliteedinäitajad, aga tegelikkuses saadetakse teele teistsuguste kvaliteedinäitajatega kaup ja kui sihtkohas kontroll puudus, siis ei saanud keegi arugi – vahe oli ainult selles, et hinnad olid erinevad.
Saigi teostada sellist skeemi, et leping sõlmiti ühe sertifikaadiga kaubale ja kohale jõudis tegelikult teise kvaliteediga seeme, vahepeal oli kauba omanikuks offshore-firma (näiteks Deltone Trading Inc., kuid neid kasutati palju). Kauba omaniku vahetus toimus metsaäärses tollijaamas, näiteks nimetusega ERTS Vaba Terminaal, ja raha liikus vastavalt – suurem summa offshore’i arvele Soomes, Rootsis, ?veitsis ja väiksem summa Ukraina metsadesse; pärast muidugi viidi kohvriga osa raha ka Ukraina juhtivpuudele.
MUINASJUTU ETAPP 2: VÄIKEAKTSIONÄR EI TAIPA
Kodumetsas aga läks möll täiega käima, loomulikult võtsid oma osa ka metsa mõjukad poliitikud. Üks tähtsamaid oli Higi – see oli ta hüüdnimi. Ta ise arvas, et on ühiskonnale vajalik ja kordumatu isiksus, aga ega tal tegelikult mõistust suuremat olnud, tal lasti vaikselt higistada seal triatloni-, jooksu- ja suusaradadel. Kui oli usinat parteisõdurit vaja, siis pandi ta pukki ja üldiselt sai ta oma visaduses ka hakkama. Higi pandi rapsitehast nõukogu esimehena kureerima ja ta siis tõi sealt ka teistele mõjukatele parteiliikmetele vaheraha, sest muud teenimisallikad olid metsas üsna kokku kuivanud, kuna suures erastamistuhinas oli mets kõik oma teised ettevõtted maha müünud.
Olid sellel tehasel aga ka väikeaktsionärid. Kuidas nemad ka ei arvutanud, aru nad ei saanud, miks tehas igal aastal selliseid kahjumeid toodab. Lõid kõik numbrid kokku, vaatasid kõik kuluartiklid kriitiliselt üle. Muudkui arutlesid, mis küll põhjuseks on, aga keegi ei saanud sotti – peale nende muidugi, kes skeemidega ise seotud olid. Kuid siis hakkasid väikeaktsionärid nii kõvasti lärmi lööma, et Käbike sunniti lahkuma. Tal ei olnud sellest ausalt öeldes sooja ega külma, kuna tal oli juba arvetel nii palju lepalehti, et ta võis vabalt minna metsa kõvemate kinnisvarahangeldajatega koos äri tegema.
MUINASJUTU ETAPP 3: TULEB KAITSEPOLITSEI, AGA EI TÕESTA
Algul küll lootsid väikeaktsionärid, et nüüd määratakse etteotsa kedagi pädevat, aga kus sa sellega – poliitikud ja Hävitusfondiga tihedalt seotud tegelased olid juba harjunud vaherahana lepalehti saama, sinnamaani toimus ju kõik nagu õlitatult. Ostetakse kõrgema hinnaga rapsiseemet, vaheraha liigub offshorearvetele ja kahjumi kannab jällegi Hävitusfond uue omakapitali sissemaksega tehasesse. Seega tehti küll avalik konkurss, aga see oli rohkem moepärast, tegelikult nimetati uueks tehase juhiks Kastanike.
Kastanike jätkas vanu skeeme, kuni ükskord väikeaktsionäride urgitsemise peale sekkus metsa Kaitsepolitsei, mis pärast mitmekuulist uurimist suutis tuvastada vaba poolemiljonilise lepalehtede rahakoguse ?veitsimetsa pangaarvelt. Kõik said aru, et tegu on hangeldamisest saadud tuluga, aga seda ei suudetud kuidagi tõestada. Kastanike vormistas kibekähku enne vahelejäämist offshore-firma ja tehase vahelise laenulepingu. Kõik oli hästi ja skeemid toimisid kuni Hävitusfondi likvideerimiseni.
MUINASJUTU ETAPP 4: LOOMATAPJA TULEK
Siis anti tehas metsa Põllumajandusministeer iumi alluvusse ja poliitikute seas võttis tehase kureerimise üle mõjukas maa- ja metsamees Villu. Ta oli kuulus selle poolest, et armastas loomi ja linde tappa ja siis nende laipade ümber anekdoote jutustada. Samas oli Villu ka õnnetu, sest kui eelnevatel aastatel toimus metsas räige erastamine, ei saanud tema oma parteiga piisavalt kiiresti jaole. Kuniks ainult riismed järel olid ning kõik mõjukamad metsapoliitikud suurest metsakatlast igat liiki dobrood ammutasid, mõni suisa kahe kulbiga. Siis üritas Villugi ääri-veeri teelusikaga katlale läheneda, aga sai tavaliselt kõige mõjukama tegelase käest lataki kulbiga keset kolpa, nii et silmist lendas sädemeid.
Alandusest ja vihast läks Villu nüüd ja tappis kolm korda rohkem loomi ja linde. Nüüd anti talle poliitiliselt terve tehas kureerida, see Villule meeldis, ta lasi kohe Kastani lahti ja pani sinna oma mehe Urvakese pukki. Urvake oli selline tuntud autodidaktist juht ja saneerija. Nüüd siis otsustas Urvake, et mis siin tühja enam väikeste kogustega mässata, et laksame ikka kohe suurelt. Villu oli ka päri, aga selleks, et asi kõik õige välja paistaks, mõeldi juurde suur ja võimas plaan, kuidas nende väikese metsa väikene rapsiõlitehas ostab ära suure naabermetsa hulga suurema rapsiõlitehase. Oi seda metsaelanike uhkust! See läks puurahvale hästi peale. Muidugi õppis Urvake Kastani kurbadest kogemustest ja tehing rapsiseemne ostmiseks viidi läbi väga filigraanselt. Keegi ei saanud jaole, mis kvaliteediga ja kuhu mis liikus.
Nüüd olgu öeldud, et lõpp sellel muinasjutul on hea nagu kõigil muinasjuttudel. Kuna tehas oli mitme aasta jooksul metsal hulga lepalehti ära kulutanud, siis otsustati see lõpuks maha müüa. Ja tuli ühest teisest metsast keegi mesinik, ostis tehase ära ja pani ta korralikult tööle. Moraal: puudel pole ikka vaja rapsitehast pidama hakata.
LÕPETUSEKS
Minul, Miltonil ei jää praegu midagi muud üle, kui soovida, et see minu sisemises veendumuses äärmiselt suurt potentsiaali omav ettevõte tõesti erastatud saaks ja tööle hakkaks ehk siis õide puhkeks nagu sügiseselt haljendav rapsiväli.
Arvan, et tendentsid, et ärimees Kilk on omandanud Weroli vastu nõuded pankadelt, on väga hea.
Ma usun Kilki, sest maas vedelevat raha ei ole ta harjunud maha jätma ja alustuseks on tehases vaja lihtsalt kord majja lüüa.
Maailmas teatakse ettevõtete juhtimiseks olevat umbes 40 erinevat juhtimiskontseptsiooni ja -meetodit. Alates eelmise sajandi esimesest poolest, mil militaarvallast kandus ka ettevõtete juhtimisele üle teaduslikum lähenemine ärijuhtimisele kui ühele majandusharule, kuni hiliste Kotlerite ning teisteni välja.
Weroli puhul on lihtne selles mõttes, et ühtegi neist pole otsest tarvidust rakendada, sest selleks, et see tehas korralikult ja stabiilselt tööle saaks, on seal lihtsalt rumalus ja varastamine vaja ära lõpetada – nii lihtne see ongi.