Üks sõber ja relvavend imestas kord: me teame igasugu kuramuse asju, aga me ei tea, miks ja mis edasi saab.
Me teame, kes kellega käib.
Me teame, kes magab alasti, kes pesus. Jõle palju teame.
Aga – kui te lähete ja küsite suhteliselt juhusliku seltskonna käest näiteks, mitu ministeeriumi on Eesti Vabariigil; mis seadust parajasti arutab Riigikogu; kesse millise linna pea on; või suvalist punkti põhiseadusest – see väikese kirjaga üles tähendatud “Lätil ei ole saari” ei loe; siis, karta on, ega te õiget vastust ei saa.
Kui te üldse mingi vastuse saate peale tavalise: ei koti absoluutselt.
NALJAKAS VÕI ÜLDSE MITTE NALJAKAS?
Miskis mõttes on see isegi mõnus: sa ei pea siin maal muretsema selle üle, mis seadused siin maksavad, kes parajasti võimu otsas on. Midagi hullu niikuinii juhtuda ei saa, erutavaks osutuvad ainult küsimused nagu: kus tohib, kus ei suitsu teha.
Jõle turvaline tunne.
Jõle ükskõikne tunne.
Et niikuinii mitte midagi ei juhtu. Või, vastupidi, juhtub niikuinii. Aga sina, kes sina ka poleks, ei saa niikuinii mitte midagi muuta. Ning võibolla pole vajagi.
Nii meile tundub.
Nii me käitume.
Mul hakkas mingi hetk üsna imelik märgates, et see tarkpeade virin pärast kõiksugu valimisi, kuidas aina vähenev osavõtt valimistest, bla, võõrandumine, bla? ehk polegi vale.
Nagu targasti öelnud kunagi Mart Juur – kui miski mõte lõpuni mõelda, on see kas naljakas või üldse mitte naljakas.
NARRIKUUB SELJAST
Ja see ei ole üldse naljakas, kui me mõtleme edasi, edasi, edasi ning, näiteks, arvutame välja, et ühel hetkel tunneme me ennast kas nii turvaliselt, nii ükskõikselt, nii võõrandunult, et tõepoolest enam valima ei lähe.
Et on nii ükskõik.
Välja arvatud neile, kellele see on kasulik. Neile, kes tahavad võimule, kes tahavad kohti, pesi, kõike seda mõnusat, mis riigiaparaat pakkuda suudab. Ei ole võimatu, kui te lõpuni mõtlete, et saabub hetk, kui valima läheb täpselt101 inimest, kes igaüks hääletavad enda poolt?
Jah, see kõlab jaburalt. Aga paljud hullud asjad on algul jaburalt kõlanud. Nüüd siis vandenõuteooria: võibolla see ongi eesmärk.
Et meile jäetakse nimme mulje seadusetegemisest, riigijuhtimisest kui millestki tuimast, igavast ja tegelikult ebaolulisest. Või suisa naeruväärsest, millega korralikul inimesel nagu ei kõlbagi tegelda.
Et me ei hooliks. Ning ühel hetkel on väga lihtne narrikuub seljast heita ning öelda: nüüd oleme meie teie kuningad, närige? mida tahes.
See on paranoia, kindlasti.