Kõik see Kallase türklaste poputamine tuletab meelde ühte Leonid Andrejevi jutustust, “Eriline inimene” on loo pealkiri. See eriline inimene oli nagu Siimgi väike ja tühine kontoriametnik, kes tähtsate isandate lauas istus, ja mõtles mida öelda, et teda ka tähele pandaks.
KALLAS, TÜRKLASED JA NEEGRID
Ei osanud see eriline inimene muud kosta, kui et ta armastab kangesti neegreid. Kuulati ja imestati, või et neegreid armastab. Oligi tähtsam kui enne, aga sõna jõudis kõrge ametniku kätte ja eriline ametnik pandi neegrieidega paari. No ega see eriline inimene tegelikult murjaneid armastanudki, niisama mölises, et tähtis välja kekata.
Tegelikult – omavahel öeldes – ei kannatanud nimetatud tibla neegreid silmaotsaski, aga ülemuse käsu vastu ei saanud ja nii paarituski neegriga, kuni kõnges viha ja häbi kätte. Mul poleks midagi selle vastu, kui mõni Prüsseli pojaar Siimu mõne kahesajakilose türgi iludusega laulataks. Paneks isegi kollase fessi pähe, kottpüksid jalga ja veaks ennast pulma.
Andrejevi jutustus on täiesti geniaalne – pugejad ja kõlupead on igal pool ja alati ühesugused. Kallase piiratus ja väiklus tuleb selle türklaste avalduse puhul iseäranis ilmsiks, täpselt nagu ahnus ja omakasugi. Maailmas on palju suuremaid maid kui Türgi. Hiina on suurem ja Venemaa lähemal ning euroopalikum.
OLGEM SUUREMEELSED!
Türgist aga hoopis enam vajavad abi aafrika riigid, kultuuriliselt on aga Ladina-Ameerika hispaania- ja portugalikeelsetel riikidel palju enam Eroopaga ühist, Indial täpselt samamoodi. Täiesti hämmastav, aga juba Kolumbuse ajal oli selge, et Euroopa on igal pool, kuhu saab laevaga sõita. Nüüd, kus lennukid ja arvutivõrk on kogu planeedi ühtseks ingliskeelseks tarbijaeuroopaks muutnud, ei näe härra Kallas Türgist kaugemale. Piinlik.
Meie olime paariariik, aga palusime ennast Euroopasse võtta ning naudime nüüd küllust ja õnne. Moraalselt on meie kohuseks lasta hüvede juurde teisi persekukkunud riike nagu Kuuba, Afgaanistan, Põhja-Korea, Iraan, Albaania ja igat masti Aafrika hõimud. Iseäranis just aafrik lasi, kes on olnud orjad nagu meiegi. Tõsi, neegrid orjasid meist pool tuhat aastat vähem ja võiksid teenete järgi astuda euroliitu alles aastal 2504. Ent olgem suuremeelsed.
AIDAKEM HÄDALISI
Siin pole isegi vaja igal juhul Prüsseliga ühte jalga käia. Kui need ahnepäitsud ei ole nõus oma mõnusat elujärge ruberoididega või briketiga jagama, siis astume EL-ist välja ning liitume Aafrika Ühtsuse Organisatsiooniga. Kui me võime ehitada Iraagis ja Afganistaanis demokraatlikke ühiskondi, peaksime saama korra majja ka Nigeerias, Somaalias ja Keenias. Muidugi saame me teha palju selleks, et Saksamaal oleks parem elada, aga sama raha eest võib pool musta mandrit õnnelikuks teha.
Türklastel pole midagi viga, pooled neist peavad saksamaal kebaabiputkasid ja saadavad teistele koju raha. Türklastele pole rohkem mingit abi vaja, muidu lähevad rasva ja süda jääb seisma. Somaalia pigidel pole aga mingit võimalust Euroopas oma rahvustoidurestoranide ketti käima panna, sest nad söövad eesli sitta ja puukoort. Just neid, tõelisi hädalisi, peame me aitama.
AAFRIKAGA ON KÕIK ÜHINE
Eesti sobib igal juhul paremini Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni kui kusagile mujale. Orjasime rohkem, aga olime ka kauem koloniseeritud. Aafrika riigid rabelesid juba kuuekümnendatel vabaks, meie saime iseseisvuse alles üheksakümnendatel. Me võime olla teistele neegritele eeskujuks, kuidas vaatamata ülekohtusele ajalookäigule ja äärmiselt ebasoodsale kliimale säilitada eetilised väärtused ja kaasaegne emakeelne kultuur.
Türklased pole metsarahvas, aga eestlased ja võsaneegrid on. Türklaste eurolauljad on valged, meil ja neegritel aga mustad. Türgis pole aidsist kuuldudki, aga meil ja Aafrikas on kõik aiaalused hivvi täis. Euroopas pole ühtki looma peale hulkuvate kasside, meil ja Aafrikas on aga karud, hundid, ilvesed ja põdrad. Meie lagunenud koloniaalaegsed linnad meenutavad pigem Kesk-Aafrikat kui Pelgiat, vaadake Narvat. Euroopaga pole meil muud pistmist kui vana vaen, Aafrikaga on aga praktiliselt kõik ühine.
KINDEL LIIDRIPOSITSIOON
Meeleolule mõjub väga hästi, kui olla riikideühenduse kõige edukam liige, arvamusliider, suur heategija ja üllas imelaps. Euroopas oleksime ikka varupingimehed, almusepalujad ja teistele takkakiitjad. Selline olukord laostab meie niigi põdura moraali. Parem natuke vähem heaolu, aga kindel liidripositsioon ning sisuline töö hädaliste abistamiseks. Rikaste abistamise maailmarekord on kindlalt Bunjueli käes, kes pärandas kogu oma vara Rokefellerile. Kas tahame ka, et lapsed meie haua peale sülitaksid?
Aafrika poolt räägib ka see, et turism Euroopas on sama hea kui ühest bürooboksist teise jalutada. Milleks see? Aafrikas valenaabobina demokraatiat ja turumajandust
ehitades ringi kobistada on aga huvitav ja arendav. Milleks konutada haisvas jõusaalis, kui selle asemel võib värskes õhus jala käia ja vahelduseks füüsilist tööd teha? Kehaline töö neegrite heaks kusagil haljaste küngaste vahel on sama arendav kui raua tõstmine, aga omab vähemalt mingit mõtet.
Siimul võiks ka mingi mõte olla.
