17. sajandi 30ndail aastail lähetas Holsteini hertsog Friedrich III suurearvulise saatkonna Moskvasse ning läbi Moskva Pärsiasse. Hertsogi sihiks oli rajada Pärsiast läbi Venemaa ja Eesti Siiditee Euroopasse. Reisiseltskonna nõunik ja
sekretär oli Holsteini vürstiriigi diplomaat filosoofiamagister Adam Olearius (1603-1671). Mõlema reisi korral läbiti ka Eestit. Oleariuse sulest pärineb hiilgav reisikirjeldus “Vermehrte Newe Beschreibung der Muscowitischen und Persischen Reyse” (Schlesswig, 1656), mis esitab andmeid tolleaegse Eestimaa elu-olu kohta. Raamatusse on autor lisanud ka joonistusi Eesti linnadest ja maastikest, sh Kunda mõisast.
LÄBI KUNDA VENE TSAARI JA PÄRSIA KUNINGA JUURDE
9. novembril 1635. aastal elas 126-liikmeline Holsteini saatkond Soome lahes Suursaare juures läbi laevaõnnetuse. Hukkuvalt laevalt eluga pääsenud meeskonnale pakkus peavarju Tallinna raehärrale Johann Müllerile kuulunud Kunda mõis, kus peatuti üle kolme nädala. Nii avanes Oleariusel ja tema kaaslastel võimalus Põhja-Eestiga lähemalt tutvuda. Mõisniku tütred põetasid meremehi, sõbrunesid nendega, hiljem sõlmiti ka abielusid. Võõrustajast enesest sai mõne aja pärast Oleariuse äi.
Kunda mõis oli suurejoonelisemaid mõisaansambleid Eestis. Mõis sai nime Gundiste perekonna järgi ning esmakordselt on seda mainitud 1443. aastal. Esinduslik hilisbarokne mõisasüda ehitati 18. sajandi neljandal veerandil. 1840 asusid mõisa Girard de Soucantonid. Mõis on alates Teisest maailmasõjast varemeis.
Omaette ja väga maalilise kompleksi moodustavad klindirinnaku all jõe kaldal asuvad 1870.-80ndatel aastatel ehitatud võimsad, jõuliselt liigendatud paekivist seinte ja tuudordekooriga (järsult eenduvate karniiside, aknapealsete simsside jmt-ga) hooned: viinavabrik, saeveski ning meierei. Säilinud on omapärane paekivist veskitammide ja kanalite süsteem. Hoonestuse liidab tervikuks suur vabakujunduslik park.
Kummalisel kombel ei jäta Kunda mõisa varemed siiski jumala poolt maha jäetud paiga muljet. Ju hoiavad kohalikud elanikud mõisavaremete ümbrusel hinge sees.
NEU LONDONIST EHK LONTOVAST
Praeguse Kunda vanim linnaosa on Lontova, mis on seotud Kunda sadama sünnilooga, mille ehitamise loale kirjutas 1805. aastal alla Vene keiser Aleksander I. Tolleaegsele Vene keisririigi pealinna Peterburi saksa soost ärimehele Blücherile tuli pähe mõte asutada Kunda randa eksport-import sadam, sanatoorium pealinna jõukatele elanikele, ehitada hoone tolliametile, rajada Kunda jõele saeveski metsamaterjali töötlemiseks ning jõesuudme lähedale sadamamuul. Kõigele sellele pani ettevõtlik Peterburi sakslane nimeks Neu London – Uus London, mis kohalike poolt meelepärasemaks – Lontovaks kohendati.
Tänapäeval on Lontova kummalises tardunud olekus. Alles on hulk väga vana ja omapärast arhitektuuri (nn Valge maja ehk kunagine Londoni hotell, tollimaja, sadamakontor jne), kuid, kõik see seisab hetkel kasutu ja tumma mälestusmärgina möödunud aegadele. Nii nagu Kunda jõe kaldal asuvad suursugused müürid annavad aimu Kunda mõisa kunagisest hiilgusest, peitub Lontova varemeis iseäralikult võluv, ohtlikult ilus ja kummaliselt liigutav varemeteesteetika.
Esimene maailmasõda ja hilisem majanduskriis andsid Kunda sadamale hoobi – vähenes kaubakäive, katkes tsemendivedu välismaale ja Soome tollipoliitika tegi lõpu kartulikaubandusele. Kunda kaubasadama tegevus lõppes 1940. aastal.
LONTOVA ÖPIKUTE MAJA
Lontovas asub ka üks väike valge maja, mis oli möödunud sajandi alguses koduks Öpikute kuulsa suguvõsa lastele. Kundas elanud perest sirgus kaks maailmamainega eesti teadlast – astronoom Ernst Julius Öpik (1893-1985) ja geoloog Armin Aleksander Öpik (1898-1983). Ernst Öpik nimetati 1938. aastal Eesti teaduste akadeemia esimese liikmeskonna hulka. Lisaks kuulus ta Washingtoni teaduste akadeemiasse, Iiri kuninglikku akadeemiasse, New Yorgi teaduste akadeemiasse, Londoni kuninglikku astronoomiaühingusse ning teistesse erialastesse ühingutesse. Samuti oli ta Bostonis asuva Ameerika kunstide ja teaduste akadeemia auliige. Teadusetegemise kõrval tegeles Ernst Öpik ka heliloominguga. Samuti sai akadeemiku vennapojast Ilmar Öpikust 20. sajandil Eesti Teaduste Akadeemia liige.
Lisaks sirgus Lontovast ka üks Eesti Vabariigi teenekaimaid pangandustegelasi Paul Öpik (1888-1967) ja kutseline diplomaat Oskar Eugen Öpik (1895-1947). Anna Öpik (1886-1955) pühendus pärast Töchterschule lõpetamist ja Venemaal koduõpetajana teenimist Homerose “Odüsseia” vanakreeka keelest eesti keelde tõlkimisele.
TSEMENT, TSEMENT
Intensiivne urbaniseerumise ajastu 19. sajandi II poolel tõi kaasa tehaste püstitamise ning vastava infrastruktuuri rajamise; siis sai alguse ka Kunda linna areng. Enne linna teket laius Kunda kohal suur kasemets, mida nimetati Kolga metsaks. Tsemenditootmise ajalugu ulatub 1870. aastasse, tootma hakkasid Kunda mõisa omanik John Girard de Soucanton ja keemik Viktor Lieven. Toorainena kasutati muistse Kunda järve põhja ladestunud lubjamerglit ja sinisavi.
Võimaluste suurenemisega arendati tasapisi edasi ka tehase ümber olev infrastruktuur. Veel enne sajandivahetust valmis sadamaga ühenduses olev kitsarööpaline raudtee, ehitati teinegi tehasehoone ning 1912. aastal alustas tööd juba kolmas tehas. Esimesest tehasest alles olevad varemed ning taastatud pudelahi esindavad Kundas urbanismi nn romantilist külge. Tsemendivabrik tegi Kunda üle ilma tuntuks, kuid sellega pandi alus ka Kunda kui paksu tolmu sisse mattunud tööstuslinna tekkimisele.
MÜÜT TOLMUPEALINNAST
“Linnalegendid” tsemendihalluse eksootikast elavad siiani, kuigi tänasel päeval on muru ka Kundas roheline. Turistid, kes Kundasse reisides ?okiturismiks valmistuvad, gaasimaskid pähe seavad ning vanad ja värvituks kulunud riided selga tõmbavad, et oma kopse ja rõivaid kaitsta, võivad rängalt pettuda. Vanade puude koor kannab küll siiani halli kihina mälestust tuhandetest tonnidest õhku paisatud tolmust, kuid nüüd tärkavad ka nendel väärikatel puudel igal kevadel värsked ja rohelised lehed, säilides säärastena sügiseni, mis neile hoopis kirevama tooni annab.
1996. aastal paigaldati tehase korstnatele tolmufiltrid ja linn muutub aina rohelisemaks, ajalooks on saanud anekdoot sellest, kuidas Kundas varem maju krohviti: piisas sellest, kui visata suveajal vett vastu seina.
Kundas tänasel päeval ringivantsija leiab erinevais paigus mitu kummalist kuju. 2006|. aasta suvel toimusid Kundas tsemendipäevad, mil Simson von Seakylli (maavalitseja ja kujuri, kodanikunimega Aivar Simsoni) eestvedamisel loodi ja seati Kundas paika seitse tsemenditehase asutaja ning mõisaomaniku John von Girard de Soucantoni kuju. Pooleteise nädalaga modelleerisid seitse kujurit seitse tsemendist Soucantoni (kohalike kombel öeldes Suka Antoni) kuju. Skulptuurid leidsid endale koha peaasjalikult tsemenditehase ajalooga seotud paikades: tsemenditehase kontori ees, esimese tehase varemete juures, tsemendimuuseumi ehk kunagise tehasekontori ees, omaaegse direktorimaja (tänapäeval klubihoone) ees ja Kunda sadamas. Kahe näoga Soucanton paigaldati bussijaama ja Soucantoni troon koolimaja juurde. Vaatamist väärt.
KUNDA KULTUURIST
Tsemendi tootmiseks merglit kaevates leiti turbakihi alt jälgi väga vanadest aegadest. Kunagi ammu-ammu, umbes 8000-6000 aastat eKr laius Kunda praeguse tsemenditehase asukohast lõuna ja ida pool ulatuslik järv, mis maatõusu tagajärjel oli jäänud klindiserva taha analoogiliselt Tallinna külje all asuva Ülemiste järvega. Selle järve kaldad pakkusid kiviaegsetele kalastajatele ja küttidele sobivaid asumiskohti. Üks selline elamiseks sobilik paik oli keset järve väikesel saarel – Lammasmäel. See on tänapäeval hästi tuntud mesoliitiline leiukoht, mis on andnud nime tervele rheoloogilisele kultuurile – Kunda kultuurile. Esimesed muinasleiud saadi 1870-ndail aastail Kunda tsemendivabrikule merglit (savikat lubjakivi) kaevandades. Need asusid turbakihi all mõnekümne meetri laiuses kaldalähedases vööndis. Möödunud sajandi alguseks, kui mergli kaevandamine lakkas, oli leitud 191 kiviaegset eset.
***
LOE LISAKS:
KUNDA LINN
Kunda paikneb Lääne-Viru maakonna kirdeosas, Soome lahe rannikul, Rakverest 25 ja Tallinnast 108 km kaugusel. Linna asukoht on tõeliselt kaunis – Toolse neem ja Letipea poolsaar moodustavad Kunda lahe, mille äärset klindiastangut läbib Kunda jõgi. See on Lääne-Viru pikim ja veerikkaim jõgi, mis moodustab Kundas sügava paeseintega kanjoni. Jõeorus paiknevad vanad tsemenditehase varemed. 1893. aastal ehitati kanjonisse maailma kolmas ja Põhjamaade esimene hüdroelektrijaam, mis oli mõeldud II tsemenditehase (1898) seadmete käivitamiseks, kuid toodab elektrit tänini. Toolse tee viib Kronkskaldale – Lääne-Virumaa ainsale järsule ja hambulise servaga pangaastangule. Umbes 35 m kõrguselt on hea vaade all laiuvale linnuparadiisile, Roogsaare lahele ja roostikus maaninale, samuti pikale sadamamuulile, loodes paistvale pikale Liivasäärele ja Toolse linnusele. Vana sadamatee ääres on tilluke, hea akustikaga ja kitsa torniga kivikirik.
KUNDA SÕBRAKAUBANDUSE JÄLGEDES
Sõbrakaubandus soomlaste ja virulaste vahel on toimunud üle seitsmesaja aasta, selle traditsiooni on uurinud Helmut Elstrok. Elstrok: “Kui ma 1970ndatel aastatel Mahu randa endale suvekodu rajasin, kuuldus veel värskeid mälestusi “valgepurjede hiilgeajast”, kaugetest laevakaptenitest. Ükski jutuajamine kohalikega ei jätnud puutumata silgulaatasid Mahu sadamas.”
Keskaegsed dokumendid annavad tunnistust, kuidas kaubavahetuse tekkimisel kujunesid kontaktid üksikisikute ja perekondade vahel, esimesed dokumentaalselt tõestatud andmed pärinevad 1300. aastatest, mil Viiburi lähikonna talupoegi teatakse olevat käinud nii Tallinnas kui ka Virumaa väikestes sadamates. Dokumendid kinnitavad soome talupoegade purjetamist Mahusse ja Toolsesse 1431 ja 1437. Need on kroonikute poolt kirja pandud andmed, kuid kaubavahetus ise algas kindlasti palju varem.
Soome väikesaartel tegeldi peamiselt kala- ja hülgepüügiga, liivase pinnasega kivine maapind ei sobinud põlluharimiseks. Virulane kasvatas vilja ja karja. Silgud (st soolaräimed) jõudsid sõprade abiga virulaste, vili, hiljem ka kartulid ja liha aga saareelanike toidulauale. Lisaks vahetati villa ja käsitöötoodangut ning kõike muud vajalikku.
1939. aastal lahkusid Tütarsaare viimased laevad Kundast ja Mahust. Teise maailmasõja puhkedes algas sõprussuhetes suur vaikus.
2000. aasta tähistas sõbrakaubanduse taassündi – Kundas ja Mahus toimus taas sõbralaat. Tänaseks päevaks on laadast kujunenud kultuurisündmus nii eestlaste kui ka soomlaste jaoks. Taaselustatud sõbralaadal Kunda ja Mahu rannas kohtuvad kunagiste sõprade lapsed ja lapselapsed, kelle esivanemad kohtusid sõpradena samades randades saja aasta eest.