Igav, aga ikkagi korralikku ja endast lugupidava väikerahva seltskonnaellu paslik – see on meie kunstielu. Terve aasta (ja oleks siis ainult üks aasta!) on olnud lõpmatult palju keskpäraseid näitusi, millest ei ole olnud tahtmist mitte midagi kirjutada, sest mida sa sellest tühjast ukerdamisest ikka kirja paned!?
Hale pilt
Üha rohkem saab klaarimaks arusaam, et paljud meie kunstnikud esinevadki lihtsalt pelgast kohusetundest, et sai galeriile lubatud ning kultuurkapital eraldas ka rahad, ja kuidas sa siis nüüd tegemata jätad – järsku tuleb need mõned tuhanded kulkale tagasi maksta? Kus sa sellega, sest kõik sendid kuluvad ka endalegi ära! Eks see ole ikka natuke hale küll, kuid eriti armetuks muutub pilt aga siis, kui tegemist on olnud nn ühiskonnakriitiliste näitustega, mis tegelikkuses pole kõnetanud kedagi, ehkki post factum kirjutavad sõpradest kriitikud ühes või teises väljaandes (eriti hea, kui näiteks oleyuslikult laiemalt levivas inglisekeelses ajakirjas), et tegemist oligi suurepärase väljapanekuga. Tegelikult ei muuda see tagantjärele antud kiituski midagi, sest kokkuvõttes jääb see ikkagi üheks inside story´ks, mida ehk aastate möödudes üritatakse samade inimeste poolt kuidagi meie kunstiajalukkugi sisse kirjutada. Küllap nii juhtubki, sest midagi radikaalsemat ei olegi ju tegelikult juhtunud. Tänase päeva tunnistajale jääb see õõnsaks aga ka aastakümnete pärast.
Tõusev riist FSB kõrval
Kas või ainuüksi seetõttu ei ole minu suurim suvine kunstielamus seotud Eestiga. Selleks oli hoopis vene aktsionistide grupi ” Voina” ettevõtmine Peterburis Liteinõi sillal. Nimelt joonistasid nad 14. juuni öösel kell 1.30 nimetatud silla ühele ülestõstetavale poolele määratu fallose, mille pikkuseks oli 65 meetrit ning laiuseks 27 meetrit. Kui sild kell 1.40 tõsteti, siis avanes möödakäijatele kui linna valdei öid nautivatele turistile, samuti läheduses asuva FSB hoone tööjatele imetlusväärene vaatepilt – hunnitu fallos kesest Peterburi valget ööd! Miilits, kes kohekohale saabus, pidas grupi liikmetest 38 tunniks ainsana kinni ürituse eestvedaja, opositsioonilise aktsionisti Nikolajevi, kellele kohus määras hiljem pisihuligaansuse eest trahvi. Töö nimeks oli ” Hui v plenu u KGB” , ning kogu ettevõtmine leidis erinevates foorumites tohutut vastukaja. Venemaal on muidugi selliste ettevõtmiste traditsioon oluliselt pikem ning ka jõulisem, kui meil enamasti ette kujutada suudetakse; tarvitseb vaid meenutada 1991. aastal toimunud grupi ” Eti” aktsiooni Punasel väljakul, kus nad moodustasid inimkehadest sõna ” ХУ hiljem teise grupi poolt riigiduuma valimisete eel mauseleumile riputatud loosungi” ПРОТИВ ВСЕХ” jne.Mida siin pool Narva jõge vastu panna on olnud? Esimesel hetkel meenub vaid aastate tagune kunstiakadeemia üliõpilaste ettevõtmine, kui nad maalisid ” sebra” oma kooli ja kaubamaja vahelisele sõiduteele. Pahandust oli toonagi. On veel midagi muud? Ikka ei ole küll. Ega saagi olla, sest meie tänases kunstelus radikaalust ja ühiskonnakriitikat propageerivad tegelased on loomu poolest veelgi suuremad väikekodanlased kui seda riiki juhtavad inimesed. Nende põhimureks näikse kirjutatu põhjal olevat see, et ” kuidas korraldada aktsiooni, ilma et sind kriminaliseeritaks?” Meie kõrgete ametimeestele see nüüd küll mingiks probleemiks ei näi olevat, aga eks nende raha tule ka libedamatlt kui kuraatoritel. Ja kes see ikka nii väga marginaliseeritud tahab olla, kui midagi varem varuks pandud ei ole?
Radikaalne traditsioon
Venelaste ” Voina” liikmeil on selle s mõttes lihtne – neid tänagi ootab ees kümneid kriminaalasju, kodudes nad enam ei ööbi, vaid jumal teab kus Mosva eeslinnas garaa?ides. Mingit toetust nad oma projektide väbiviimiseks riiklikelt või muudelt ametlikelt inistitutsioonidelt ega galeriidelt ei saa, ega ole ka kunagi küsinud. Selles kõiges on hoomatavat passionaarsust, mis jääb meie inimesele ehk isegi kaugeks ja arusaamatuks. Kuid sellele vaatamata on grupil ” Voina” siiski arvestatav tähendus tänases Venemaa kunstielus, kuna paljud 90ndate aastate aktivistid (näit. Kulik, Osmolovski jpt) on kapitali poolt nii naha kui karvadega täielikult alla neelatud, et kui nende tööde puhul veel millestki juttu on, siis on see vaid ühe või teise konkreetse teose hind. Seevastu hoiavad ” Voina” liikmed jätkuvalt elus radikaalsuse traditsiooni, milleta on raske vene kunstimaailma ette kujutada, ja ehkki nende ettevõtmised ei määra küll sealses respektaablis kunstielus õigupoolest kuigi palju, on nende aktsioonid selles justkui pidevalt valu tekitav ora, mis ei lase ka nendel, kes ei aktsepteeri selliseid etteasteid, end jäägitult uinunult tunda. Tegelikkuses ei tee ” Voina” ju mitte midagi uut – kõik see on ühel või teisel moel olnud, nii aktsionism kui poliitiline kunst, kuid, nagu nad ise ütlevad, on nende tänased ettevõtmised visuaaalselt sedavõrd tulevärgilised ning ootamatud, et see mõjub valdavalt ?okeerivana. Nad korraldavad iga päev sadu väikeseid aktsioone, mis jäävad küll valdavalt lokaalseiks ja tähelepanuta, et siis suuremate ettevõtmiste puhul oleks avalikkuse tähelepanu kummulatiivsuse efekt suurem. Kõik nende aktsioonid on suunatud üldaktsepteeritud normide rikkumisele. Selle taga seisab sügav rahulolematus praeguse eluga ennekõike Venemaal, mida – kui uskuda neid – ei ole võimalik kuigivõrd muuta, kuna ümberringi liiguvad vaid ” mingisugused surnud inimesed” , kel puudub jõud ja tahtmine mingisugustekski muutusteks, rääkimata revolutsioonilitest ümberkorraldustest.
Oma käsikiimlus
” Voina” puhul võib üsna kindlasti rääkida ka teadlikust meediaga manipuleerimisest, kuna nende skandaalsemad aktsioonid ongi enamasti rajatud eeldusele, et meedia neid kajastab, kuna viimane vajab enda toitmiseks ükskõik milliseid (või kelle) skandaalseid etteasteid. (Selle taga seisab ” Voina” üks olulisemaid ideolooge Alex Plucer – Sarno, kes seisis hiljuti ka ise seoses oma aktsiooniga ühes Belgia supermarketis sealse kohtu ees.) Olgu näiteks toodud kas või Moskva Taganka rajooni kohtusaalis, kus toimus protsess ” Keelatud kunst” korraldajate üle 29. mail 2009|. aastal, istungi katkestanud ootamatult korraldatud punk-kontsert lauluga ” Pidage meeles, et kõik mendid on värdjad” . Või T?ernõ?evskile pühendatud ühes Moskva supermarketis korraldatud aktsioon ” Jutustus sellest, kuidas vagiina Voinad toitis” jpt.
Sellest kõigest ei olekski mõtet kirjutada, kui kontrast meie radikaalsusele pretendeerijate ja mujal tegutsejate vahel ei oleks nii suur. Ei ole mõtet ühe käega manguda siinselt maksumaksjalt raha, et talle teisega ora pehmelt tagumikku lükata. Just pehmelt ning ette ja taha vabandades, sest muidu võib juhtuda nii, et homme ei anta enam sentigi. Seetõttu ongi parem vaadata võõrast radikaalsust kui oma käsikiimlust.