PEKO MAAPÄÄLNE RIIK: Seto kuningriigi päev on ajaproovile hästi vastu pidanud. Ja Seto kuningriik on vaid kolm aastat noorem kui Eesti Vabariik. 22 aasta jooksul on muutunud päris palju, samas on põhilised jooned jäänud samaks. Kahekordne ülemsootska Ahto Raudoja räägib kuningriigi 22. aastaringist, mis said just kirvega pakus raamatusse taotud.
Kui keegi, kes käis 1994. aastal Obinitsas, tuli 2015. aastal – või tuleb sel aastal – pärast pikka pausi Luhamaale, on tal nii äratundmisrõõmu kui ka palju uut. Seto kuningriigi ürituse külastajate hulk on paisunud pea kümnekordseks ning kuningriigi platsi ühest otsast teise liikumiseks peab samuti palju rohkem aega varuma. Kui heita aga pilk meistrite valimiste võistlustele, on seal nii palju tuttavat. Esikohal on endiselt seto kultuuri näitamine ja tutvustamine, oma rahva kokkusaamine ja meeldiv ajaveetmine. Valitakse parimaid traditsiooniliste toitude ja jookide valmistajaid, sõnolist ja vägimeest. Midagi algsetest võistlustest ära pole kaotatud, on vaid lisandunud, ning see, mis põnev ja rahvale meeldiv, on pidama jäänud.
Maapealne asevalitseja
Seto kuningriigi idee tekkis folkloristil ja hilisemal mitmekordsel ülemsootskal Paul Hagul, kui ta käis Hellero kooriga Norra kuningriigis metsasoomlastel külas. Neil on seal traditsiooniks igal aastal vabariik välja kuulutada ning meie meestele jättis see hea ja põneva mulje. Värskas toimus iga kolme aasta järel leelopäev, kuhu rahvas üle kogu Setomaa kokku tuli, kuid leiti, et on vaja sündmust igal aastal kokkutulemiseks.
Paul Hagu käis välja mõtte luua üheks päevaks aastas oma kuningriik, Aare Hõrn ja veel mitmed Obinitsa aktiivsed inimesed haarasid sellest kinni ning asusid korraldama. Aare soovis õpetada, kuidas üks õige seto kuningriigi alamana peaks olema, Paul leidis, et võiks valida välja meistrimehed. Ideed liideti kokku ning laupäeval, 20. augustil 1994. aastal kuulutati Obinitsa kooli hoovil välja esimene Seto kuningriik.
Setode viljakusjumal Peko magab Petseri kloostri liivakoobastes ning tema asemel oli vaja maapealset asevalitsejat. Uut kuningat ei saa ju valida, kuni eelmine veel elab. Ühel hetkel jääks Setomaale väga vähe inimesi, kui kogu aeg päid maha võtta, seetõttu otsustati just asemiku kasuks, meenutasid ühed esimestest eestvedajatest Paul Hagu ja Aare Hõrn. Esimeseks kuningriigipäevaks määrati korraldajate poolt ülemsootskaks Vello Anipai, kuid kohe esimesest aastast valitakse päeva lõpus uus ülemsootska, kes valitseb järgmise kuningriigipäeva valimisteni.
Ülembsootska om muutunu rahva seeh kuningast
20 aasta jooksul on ülemsootska ametit pidanud kokku 11 inimest – üheksa meest ja kaks naist. Paul Hagu ja Evar Riitsaar on pidanud seda ametit lausa neljal korral, Aare Hõrn, Inara Luigas, Ahto Raudoja ja Aarne Leima kahel. Vello Anipai, Volli Kera, Sulo Nurmeots ja Õie Sarv täitsid Peko asemiku kohustusi ühe ametiaja.
Ülemsootska ehk Peko asemiku ametiülesanded on aja jooksul päris palju muutunud. Kui kõige esimese, korralduskomitee poolt paika seatud ülemsootska tööks oli päeva juhtimine ning järgmistel aastatel ametisse saanud ülemsootskad aitasid ka üritust ette valmistada, siis sajandivahetuse paiku hakkas üha enam aega nõudma esindusfunktsioon. Ülemsootska olla ei tähendanud enam ühepäevast ametit, vaid hakkas juba tervet aastat endale nõudma ning ühest hetkest alates sai ülemsootskat ka Eesti presidendi vastuvõtul näha.
„Ülembsootskat tunnustadas setodõ vaimsõ liidrina välästpuult, üle terve ilma,“ rääkis sootska Aare Hõrn. „Ma olõ avastanu, õt Seto kogokond tunnustas teda täpselt nisamuti. Paar külämiist om seletänü, õt ülembsootska om muutunu rahva seeh kuningast, nii Eestimaal, Vinnemaal kui ka setodõ hindä hulgah. Ehkki mi proovi üteldä, õt ülembsootska om asõvalitsõja, aga õks õt karoll vai kuningas. Ma olõ peris imestänü. Ku kuningriik tull nal´a ja jandina, sis selgelt om kuningal, ülembsootskal märgiline ja ühendav roll.“
Maailma kõige demokraatlikum Setomaa
2008. aastal ülemsootskaks valitud Silver Hüdsi meenutas, et ametis oldud aasta jooksul haaras ta 75 korral Kiiora nurgast, et ülemsootskana kuhugi üritusele minna.
2001. aastal ülemsootskaks valitud Inara Luigasel tekkis mõte kokku kutsuda kõik seni ülemsootska ametit pidanud inimesed ja moodustada kroonikogu – grupp inimesi, kelle huviks ja sooviks oli kuningriigi mõtet ja tulevikku edasi arendada. Kui hoogsalt alanud ettevõtmine vahepeal soiku jäi, siis viimastel aastatel on see taas tuule tiibadesse võtnud. Juubelikuningriigil tulid esimest korda kõik sootskad kokku, et koos lipuga ühiselt kuningriigi avamisele sammuda. Uhke rongkäigu traditsiooni plaanitakse jätkata ka tulevastel kuningriikidel, kus see oleks samuti üks osa avamistseremooniast.
Päeva üheks tähtsamaks osaks on uue ülemsootska valimine. Kui esimesel neljal aastal valiti ülemsootska hääletussedeliga, siis 1998. aastal Meremäel kutsuti ellu uus valimiskord. Kandidaat seisis pakule (mõnel korral olude sunnil ka näiteks lauale) ja võitjaks osutus see, kelle sappa kogunes kõige pikem rivi. Kui varasemalt oli rivi lihtne hallata, siis hiljem oli vaja appi võtta nöör, mille üks ots oli paku küljes ning millest kõik hääletada soovijad kinni hoidsid. Selline haldamisviis oli eriti kasulik näiteks 2012. aastal, kui nöör aitas tuvastada, et sirgelt üle platsi kulgenud ja väravast välja ulatunud rivi olid täies ulatuses hääletajad. Naljatamisi on kutsutud sellist valimisviisi ka maailma kõige demokraatlikumaks.
Iga aasta meistrimehed
Pakule tõusja teeb rahvale teatavaks oma lubadused ja plaanid ülemsootskana, samuti võivad sõna saada kandidaadi toetajad, kes teda igal viisil kiidavad. Kuningriigil osalejate arvu kasvuga on järjest tõusnud ka hääletajate arv, ulatudes 2012. aastal rohkem kui tuhandeni.
Lisaks ülemsootskale valitakse igal aastal ka meistrimehi. Esimesel kuningriigipäeval Obinitsas leiti parim sõnoline, sõira-, õlle- ja veinimeister ning vägimees. Järgmistel aastatel on järjest lisandunud mitmed muud alad, milleta uuemal ajal kuningriigipäeva enam ette ei kujuta, nagu näiteks parima karguse- ja kasatskitantsija, handsa-, leivategija ning käsitöömeistri valimine.
Aeg-ajalt on proovitud ka selliseid alasid, millel pikka kulgu polnud. Nii on parimat kuninga naljategijat ja pesupesijat valitud vaid ühe korra. Kolmel aastal valiti ka Setomaa koolikest, kus tunnustati aasta jooksul enim seto kultuuri edendamiseks ja hoidmiseks teinud kooli. Selleks pidid koolid ise tegema ülevaate ja selgitama, miks on just nemad kõige tublimad. Esimesel korral sai selle tiitli endale Värska gümnaasium, järgmisel kahel korral aga kuningriigi sünnipaiga Obinitsa kool.
Peko käsud terveks päevaks
Läbi aastate on enim tiitleid kogunud Jane Vabarna, olles parim kargusekargaja, leivameister, paaril korral pirukameister ja lausa neljal korral parima näputöö tegija. Kaheksa tiitlit on ka Jane vennal Jalmar Vabarnal, kes on kolmekordne kuninga karjus, korra võitnud karguse ja neli korda kasatski kargaja tiitli. Minna Hainsoo on kuuel korral saanud parimaks sõnoliseks (esimese ja viimase tiitli vahel on lausa 15 aastat), Kalju Tero aga sama palju pillimehe tiitleid (neist neli tükki järjest).
Esimesed kaks Seto Kuningriigi päeva toimusid Obinitsas ja alles seejärel hakati külakorda käima ning igal aastal sai üks neljast Setomaa vallast õiguse pidu korraldada. Esimesel korral jäi Värska omal soovil välja, mistõttu jõuti 1998. aastal taas Meremäe valda. Järgmisel „ringil“ astus sekka ka Värska ning sedasi nelja valla vahel, Obinitsa või Meremäe, Mikitamäe, Värska ja Luhamaa, on see ring tänaseni kulgenud. Miks Obinitsa või Meremäe? Kuningriik sai küll alguse Obinitsast, kuid kuulutakse Meremäe valda ning omavahelisel kokkuleppel korraldavad Meremäe ja Obinitsa Meremäe vallas toimuvaid kuningriigi päevi kordamööda.
Sama kindel, nagu on kuningriigi päeva avamisel ülemsootska tervitus, on ka see, et temaga tulevad kaasa Peko käsud terveks päevaks. Tegu on seadustega, mille järgi kõik Kuningriigi alamad peavad käituma ning muidugi on ette nähtud sanktsioonid neile, kes neid ei järgi. Näiteks pannakse joogiga liialdama või taplema kippuvad inimesed tiiki likku, kuni parem hakkab.
Alati rahvale palju nalja pakkuv käskude nimekiri sisaldab endas nii korraldust Seto lipust ühtegi teist lippu mitte kõrgemale tõsta, sätestab ametliku keelena seto keele, kuid juhib ka tähelepanu, et lisaks Peko enda käskudele tuleb järgida ka muul ajal kehtivaid seadusi – siinpool kontrolljoont Eesti Vabariigi, sealpool Vene Föderatsiooni seadusi.
Seto lipp
Ühe püsiva traditsioonina lehvib kuningriigi päevil alati mastis ka Seto lipp.
„Lipp on edimäne, kõige selgem märk setost ja Setomaast ning me eripäradest,“ arutles sootska Aare Hõrn lipu kui identiteedi ühe selge märgi üle. Setomaa sai päris enda ametliku lipu alles 2004. aastal, kui Seto Kongressil võitis 17 häälega konkureeriva kavandi nelja hääle vastu praegune vöökirjaga ristilipp.
Värvide üle polnud pikka arutelu. Kuna punane ja valge on olnud läbi aegade setodele justkui rahvusvärvideks, siis leiti, et need peaksid olema esindatud ka lipul.
Kui ametlik lipp tuli alles kümme aastat pärast esimest kuningriigi päeva, mis siis eelnevatel aastatel hümni saatel masti tõmmati?
Tänapäevase lipu eelkäijaks võib lugeda Rikka-Ivvani suguvõsa lippu, mis valmis 1980. aastal. Sama kümnendi teises pooles sai see mitteametlikuks Seto lipuks, kui ühteainsat lippu laenasid teised Setomaaga seotud grupid ja koorid. 1986. aastal kanti seda ka esimest korda neljandate leelopäevade avarongkäigus.
Suure laenamisega on paraku originaallipp kaduma läinud. Selle põhjal valmis vahepeal ka n-ö kuningriigi lipp, kuid seda ühte ja ainust, mida näidata ja kaugemal tutvustada, ei olnud kuni 2004. aastani.
2012. aastal oli ülemsootska kandidaadi Leima Aarne üheks valimislubaduseks just Seto lipu propageerimine ning sellega sai ta valituks osutuna ka edukalt hakkama. Peaaegu kõigi Seto valdade koolide ja vallamajade ees lehvivad Seto lipud ning muuseume, söögikohti ja tavainimesi on ärgitatud oma maja külge pisikesi majalippe kruvima. Lippe on tõesti varasemast palju rohkem näha ning sootska Leima sõnul on suuremaks eesmärgiks see, et inimesed tahaks ise ning peaks elementaarseks oma lipu kasutamist.
Raamat kuningriigi päevast
Seto kuningriik on Setomaa iga-aastane tippsündmus juba enam kui kakskümmend aastat. Äsja ilmus kuninriigist ka paks raamat.
1994. aastal alguse saanud traditsioon koondab setosid üle Setomaa, üle Eesti ja üle maailma ning on aastatega kujunenud ka võimsaks turismimagnetiks, meelitades viimastel aastatel enam kui 7000 huvilist.
Raamatusse on koondatud mälestused esimese kahekümne aasta Seto kuningriigist (aastaist 1994–2013). See on eelkõige fotoalbum, kus väga paljude pildistajate silme läbi antakse ülevaade kuningriigi päeval toimuvast: söögi- ja joogimeistrite selgitamisest, lauljatest ja tantsijatest, Setomaa ülemsootska ehk kuninga asemiku valimistest, sõjaväeparaadist ning mitte vähemtähtsana kuningriigis käinud inimestest, kes on iga kuningriigipäeva muutnud omanäoliseks.
Albumi enam kui 500 pilti ja dokumenti toovad meieni need hetked, mida kuningriigis osalenud inimesed on pidanud oluliseks üles pildistada. Üksiti annavad need fotod võimaluse jälgida, kuidas kuningriigi päev on muutunud ja arenenud nii sisult kui ka vormilt, kuidas on muutunud inimesed, kasvanud põlvkonnad ning näiteks, kuidas on muutunud rahvariiete kandmine. See on meeleolukas pilguheit seto rahva ja ühe uue, ent kestma jäänud traditsiooni ajalukku 20 aasta jooksul. Kokku on kasutatud 29 autori pilte, aga kõige enam pilte on saadud Ilmar Vananurme, Andres Otsa ja Ain Sarve fotoarhiividest
Raamatu on koostanud Laurits Leima ja Ahto Raudoja. Kujundanud Agnes Ratas. Toimetanud Paul Hagu ja Helen Külvik.
