“Ikka on huvitav, mis on seal pärast surma? Pärast surma algab “ajalugu”. Need on lõpufraasid Sergei Dovlatovi “Märkmeraamatust”, pärast neid astus mikrofoni juurde tõepoolest Ajalugu.
VÕITJA EI VÕIDA MIDAGI?
3. septembril, kirjaniku sünnipäeval, tulid Rubinsteini tänava maja nr. 23 juurde Peterburis need, kes seal kunagi sageli viibisid: Peterburi kirjanike liidu esimees Valeri Popov, “Zvezda” peatoimetajad Andrei Arjev ja Jakov Gordin, ajakirjanik Mihhail Roginski; kõige erinevamad literaadid, teadlased, kes tihti olid istunud ühe laua taga, kelle Dovlatov oma teoste tegelasteks tegi ja kes olid lausa kohustatud olema sellised, nagu neid kujutas klassik. Nüüd avasid nad kõik mälestustahvli. Sellel on armas autosar? Dovlatovist, mis justkui paluks mitte eriti tõsiselt suhtuda sellesse ettevõtmisse?
Juba ammu on mälestustahvel Dovlatovi majal Tallinnas elas, see kavatsetakse panna ka New Yorki. Piiter osutus selles mõttes teiseks neist kolmest linnast, mis määrasid kirjaniku saatuse.
New Yorgist lendasid kohale Jelena ja Kateriina Dovlatovad, et koos Peterburi meeri Valentina Matvijenkoga eemaldada mälestustahvlilt kate. Sajad austajad tulid lillede ja raamatutega, – palusid autogramme perekonnaliikmeilt, Dovlatovi sõpradelt ja tuttavatelt, kes on kirjutanud temast arvukaid mälestusi, kuna ta pidas end eluajal ülal justkui tahtes aidata kõiki, kes hakkavad teda “mäletama” – kinkis sü?eid, kujusid, naljakaid lugusid.
Miitingul kõlas lubadus luua Dovlatovi kirjandusmuuseum, asutada temanimeline preemia, valitses täielik võidutunne, millest hakkas hinges helgem, kuigi Dovlatovi üks lemmikkirjanikke Hemingway ütles: “Võitja ei saa midagi.”
RIPSMETEL SULAB LUMI
Sama päeva õhtul näitas Viies Peterburi kanal uue Lev Lurje dokumentaalfilmi “Dovlatov” esilinastust. Hääl kaadri taga luges katkendeid jutustustest, novellidest ja märkmeraamatuist (filmi helindas Mihhail Roginski, autorid otsustasid õieti, et olles Dovlatoviga aastakümneid suhelnud, omandas ta justkui kirjaniku intonatsioonimaneeri); ekraanil olid taas needsamad Dovlatovi sõbrad ja tuttavad, kes liiguvad oma mälestustega filmist filmi? Kõik need filmid kordavad mingil määral üksteist, kuid siiski võis Lurje filmis märgata uut tendentsi mitte jutustada vaid sõbrast, kellega koos istuti ja napsitati, vaid kui suurest kunstnikust, kelle kunsti teenimine võiks olla eeskujuks.
Täiesti tõenäoline, et see film omandab pikapeale museaalse väärtuse: kõneja käitumismaneer illustreerivad tuleviku teadmishimulisele vaatajale möödunud epohhi. Ise inimene ju ei tunne ega mõista, et ta vananeb. Nii jutustavad paljud juba kuuekümnendais daamid ekraanil sellest, kuidas ilusa Dovlatovi ripsmetel sulab lumi, kuidas ta vaatas, kuidas nad tundsid, kui ta hakkas neile “külge kleepima”, kuidas nad isegi mõtlesid – kas mitte miilits välja kutsuda?Kardan, et neil daamidel ei piisanud eneseirooniat tunnet, kuna veenvuseks sellistes juttudes peame ekraanil nägema kena ja soovitavalt noort nägu.
KOLM LINNA
Mitte ainult inimesed, vaid ka elu detailid, mida kirjeldas Dovlatov, kaotavad tasapisi reaalsust, juba varsti jäävad paljudele lugejatele mõistatuslikeks sõnadeks “tsensuur” ja “OVIR” ning “KGB”, “väljasõidukeeld”, mõistatuslikuks jääb ka Dovlatovi kirjeldatud olme, kuid arvan, et ilmseks jääb peamine: ta kirjutas sellest, mis ei allu ajale, olmele, asjadele – lootusest ja armastusest, andestamisest ja meeleheitest, sellest, millest kirjutas kogu elu tema poolt armastatud T?ehhov.
Dovlatov ei armastanud huumori?anrit, ei hinnanud kirjandust, mis nõuab teravmeelsust; kõige naljakamaks kirjanikuks pidas ta Dostojevskit. Naljakad asjad, mida on täis Dovlatovi proosa, on samma aegselt nukrad ja isegi traagilised. Justnagu Dovlatovi moodi, küsis üks elatanud daam oma nooremalt saatjalt, mälestustahvlit vaadates: “See on ju Kornei Ivanovit? T?ukovski? Hea näeb välja, noor!”
? Järgmisel päeval ilmusid tahvli juurde värsked lilled. Inimesed tulid ja tulid. Maja juures pidurdas iludus ja karjus mobiili: “Maks, sa mõtle! Mingi Dovlatov tegi omale memoriaali meie majas. Ma tahan ka!”
Sergei Dovlatov arvas, et tema elu määrasid kolm linna – Peterburi, Tallinn ja New York. Sergei Dovlatovit on tõlgitud eesti keelde ja tal on lugejate seas menu. Võib-olla on saabunud aeg teha film tema Tallinna perioodist, kui on veel alles tema aja asjad ja eluvad inimesed, kes on selle ajaga seotud.