Oli sumedalt soe 1982. a. Tartu juunikuine varasuvi. Valmistusin oma senise noore elu üheks tähtsaimaks sündmuseks – diplomitöö kaitsmiseks Tartu Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonnas. Akadeemilise stuudiumi lõputööks oli muinas-egiptuse kirjanduse kõige tuntuma teose, “Sinuhe jutustuse” kommenteeritud tõlge. Viimasega sain õigeaegselt valmis ning esitasin siis selle arvustajale. Retsensiooni pidi kirjutama polüglott ja keeleteadlane Pent Nurmekund, kelle põhjalikkust mõnevõrra isegi pelgasin. Päevad lendasid kiirelt, kaitsmise päev lähenes, kuid lugupeetud vanahärralt ei tulnud mingit vastust. Kaks päeva enne hetke, mil kõrge komisjon pidi vaagima minu teaduslikke ponnistusi tuli kateedrisse teade, et Pent Nurmekund loobub retsenseerimisest, sest säärasele tõsisele tööle ometigi ei saa kuue päeva kestel isegi esialgset hinnangut anda. Vaat see oli alles eluvõõrus! Kuid õppebürokraatia vajas vähemalt mingitki formaalset arvustust, muidu ei oleks ma saanud ülikooliõpinguid lõpetada. Tunnistan, et langesin paanikasse. Ka üldajalookateedri tolleaegne juhataja professor Herbert Ligi oli kimbatuses, delikaatselt vihjas ta mulle järgmisele probleemilahenduse võimalusele: retsensiooni kirjutanuks ma ise, minu esimene akadeemiline õpetaja (kellega mul säilisid hiljemgi head suhted), aga viseeriks selle möödapääsmatu “spravka”. Ma siiski ei tihanud seda kavalat manöövrit alustada, kuna olin veel hästi noor ja roheline. Ja hästi idealistlik.
Mida teha?! Tõesti ei tea! Õnneks taipasid kadunud professor Herbert Ligi ja dotsent
Märt Tänava pöörduda läbiproovitud diplomitööde oponendi Rein Helme poole. Ülimas ajalises kitsikuses oli lihtsalt vaja leida teadusliku töö kogemusega ning kiire taibuga isikut. Ja kolleeg Helme vastaski. Tema kahe päevaga(sic!) valminud arvustus oli igati korrektne, minu teatud üllatuseks osutades muuhulgas üsnagi veenvalt nii mõnelegi minupoolse militaarajaloolise termini kasutamise vaieldavustele. Diplomitöö kaitsmine Toomemäel asunud ülikooli endise raamatukogu majesteetlikes, päikesekiirtest sillerdavates ruumides sujus igati ladusalt, teiste seas viibisid kohal minu juhendaja, Peterburi Ülikooli egüptoloogia professor, praeguseks kahjuks manalateele läinud Igor Vinogradov, retsensent Rein Helme ja ootamatult kohale tulnud austatud keelemees Pent Nurmekund ( juba surnud), kes samuti võttis minu tegemisi igati tunnustavalt iseloomustades sõna. Ajalooteaduskonna juhtival, kardetud stalinistlikul obskurandil Jaroslav Raidil (kah surnud) ei jäänud muud üle, kui öelda:”Nu, hää” ja mornilt kirjutuslauda põrnitsedes midagi endamisi pobiseda. Protokolli pidanud Linda Karlovna Eringson naeratas J. Raidile ja P. Nurmekunnale kohe hästi kavalalt.
Pärast kaitsmist kutsusin juhendaja, arvustaja ning polügloti Kaunase restorani rõõmusündmust tähistama. Lauas olid kõik minu mõningaseks meelehärmiks igas mõttes vaoshoitud. Arve tasumisel selgus aga väike üllatus, selle otsustas tasuda talle iseloomulikul resoluutsel moel meie keeleteaduse klassik Pent Nurmekund! Hiljem ütles mulle Rein vaikselt, et oleks ta ainult seda teadnud, tellinuks ta rohkem veini.
Nüüd, palju aastaid hiljem kangastub see päev minu silme ees imeilusa Tartu loona, peaaegu muinasjutuna, mille veel ainsa elusoleva tunnistajana ma olen.