MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS (nr 93): Geograaf Toomas Kümmel kirjutab ajuvabadest riikidest meie planeedil. Üks on selge – täiesti mõttekat riiki siin ei eksisteeri. Senegal on kombo riigijuhtide hulluseni pähe hakanud võimust ja tavapärasest Aafrika vaesusest.
Senegalist teame me seda, et sellest Aafrika läänepoolseimast riigist on võrsunud palju häid jalgpallureid. Senegali koondise mängijad pallivad Euroopa tippklubides Inglismaal, Prantsusmaal ja Saksamaal. Paljud neist on küll juba Prantsusmaal sündinud, kuid peavad auasjaks esindada oma päritolumaad – esmajärjekorras muidugi Liverpoolist Saksamaale Müncheni Bayernisse üle kolinud ründetäht Sadio Mané; Inglise Londoni Chelsea väravavaht Édouard Mendy ja nüüd samuti Chelseasse kolinud keskkaitsja Kalidou Koulibaly, kes on küll juba Prantsusmaal sündinud; Prantsusmaa tippklubis PSG pallivad Abdou-Lakhad Diallo ja Idrissa Gana Gueye, kellest esimene on jällegi sündinud Prantsusmaal.
- aastal tuli Senegali koondis Aafrika rahvaste karikavõistlustel Aafrika meistriks. Mis maa see on, kust tulevad niivõrd head jalgpallurid? Esialgne uudishimu jahtub peagi, sest lähemal vaatlusel on tegemist täiesti mõttetu riigiga.
Aafrika riigile kohaselt on ka Senegalis kõik olemas – kolonisatsioon ja iseseisvumine 1960. aastatel, ebaõnnestunud katse ehitada sotsialismi, ebaloogiline riigipiir ja ajaloos toimunud liitumised naabritega ühiseks liitriigiks, etniline kirevus, mässulised separatistid, autoritaarsed riigipead, kellele võim hulluseni pähe hakkas ja tavapärane Aafrika vaesus. Samas ei ole neis tavaprotsessides Senegalis ka midagi eriti eredat silma torganud, kõik on kulgenud kuidagi laisalt ja igavalt.
Soe ja päikesepaisteline Senegal
Kui vaadata kaardile, näeb Senegal välja nagu ilma seedetraktita keha. Asi on selles, et rannikult Gambia jõe suudmest allavoolu 400 km poolitab Senegali kaheks osaks Gambia territoorium, mis on kõige laiemast kohast vaid 50 km lai. See on koloniaalajastu pärand, kui Gambia jõe äärsete valduste pärast pidasid vaidlusi Suurbritannia ja Prantsusmaa. Jõed olid aga ainsad ühendusteed, mis võimaldasid kolonistidel rannikult Aafrika sisemaale jõuda.
Senegal on pindalalt (196,712 km²) Eestist 4,3 korda suurem tasane maa, kõrgeimad künkad kuni 500 meetrit ja mõni üle selle merepinnast asuvad maa kaguosas. Kaks suuremat jõge on Senegal põhjaosas ja Casamance lõunaosas. Jõed ja Atlandi ookeani äärne rannikuala on väga kalarikkad.
Suurem osa Senegalist on kaetud savannile iseloomuliku taimestikuga. Senegali peamiseks rahvuslikuks sümboliks on ahvileivapuu (baobab), umbes nagu meil rukkilill. Ahvileivapuud on lausa seadusega kaitse all. Nende raiumine ja isegi neile ronimine on lubatud ainult võimude eriloaga. Praktiliselt kõik, mis Senegalis on seotud turismiga, kannab ka ahvileivapuu logo.
Senegali põhjapoolsed piirkonnad kuuluvad Saheli vööndisse tüüpilise poolkõrbelise maastikuga. Maa edelaosas on kohati säilinud laialehised segametsad.
Ekvaatorile lähedal asuvas Senegalis ei lange temperatuur tavaliselt aasta läbi alla 20 °C. Novembrist veebruarini on Senegalis kuiv ja parajalt soe, päevased keskmised temperatuurid pealinnas Dakaris on 24 °C kraadi ümber. See on ka peamine turismihooaeg. Vihmaperiood kestab juulist oktoobrini. Põhjaosas on aastane sademete hulk 250–300 mm, lõunaosas 1550 mm.
Senegalis leidub küll maavarasid, kuid neid on vähe kasutusele võetud. Senegalis on rohkesti rauamaaki ja fosforiiti, vähem maagaasi, naftat, boksiiti, vase-, tina-, tsingi-, volframi- ja tantaali-, nioobiumimaaki. Kõige enam kaevandatakse fosforiiti.
Kes elab Senegali sees?
Senegalis elab hinnanguliselt 18 miljonit elanikku. 1960. aastal elas Senegalis 3 miljonit, 1970. aastal 4 miljonit, 1980. aastal 5,4 miljonit, 1990. aastal 7,2 miljonit, 2000. aastal 9,5 miljonit ja 2010. aastal 12,4 miljonit inimest. See rida on kiretu tunnistaja kõrgest sündivusest. Kuni 14-aastaste laste osakaal rahvastikust moodustab 42% rahvastikust, vanemaid kui 65 aastat on aga ainult 3% rahvastikust. Sündivus näitab aina suuremat hoogu. Senegali elaniku keskmine vanus on 19,7 aastat.
Nagu Aafrika riigile kohane, elavad ka Senegali maa-alal koos mitmed etnilised kooslused. Neist arvukaim on wolofid, keda on 42% rahvastikust. Arvukuselt järgnevad fulad (18%), sererid (16%), mandinkad (14%), jolad (4%), soninked (1%) ja teised.
Wolofid elavad peamiselt maa loodeosas, aga ka Gambias, Mauritaania ranniku edelaosas ja vähemal määral mujal Lääne-Aafrikas. Wolofide varasem ajalugu ei ole selge. Vanim allikas wolofide kohta pärineb 15. sajandist Portugali rahastatud itaallasest rännumehe Alvise Cadamosto märkmetest. Need kõnelevad ennast heast küljest näidanud wolofide islamistlikest juhtidest, kellele andsid nõu moslemitest nõunikud. Teada on keskaegsest wolofide impeeriumist Senegali ja Gambia piirkonnas. Kolonisatsiooniperioodil mängisid wolofid kuni 19. sajandini tähtsaimat osa orjakaubanduses. Wolofid moodustava praegu Senegalis peamise osa linnarahvastikust ning etendavad määravat osa riigi majanduslikus ja poliitilises eliidis.
Linnades elab 49% elanikest. Suurimad linnad on pealinn Dakar, kus linnastus elab u 4 miljonit elanikku. Senegali teised suuremad linnad, piirkonnakeskused, on pealinnast märgatavalt väiksema rahvaarvuga: ookeani ranniku lähedal asuv vaibatööstuse poolest tuntud Thiès (395 000 elanikku), Kaolack riigi lääneosas (240 000), Casamance’i piirkonna keskus lõuna pool Gambiat Ziguinchor (210 000 elanikku), Saint Louis maa loodeosas Senegali jõe suudmes ookeani rannikul Dakarist 320 km põhjas (258 000 elanikku), Diourbel, mis asub Thiès’ist ida pool, on tuntud maapähklitööstuse keskus (150 000 elanikku). Seega on enamik suurimaid linnu koondunud Senegali lääneossa.
Senegal on moslemiriik, 97,2% rahvastiku usutunnistuseks on islam. Kristlasi, valdavalt katoliiklasi, on ka veidi, 2,7% rahvastikust.
Inimesed teenivad elatist peamiselt põllumajanduse, karjakasvatuse ja kalapüügiga. Tähtsaim põllumajanduskultuur on maapähkel. Lisaks kasvatatakse riisi, maisi, hirssi jne.
Tavapärane koloniaalperiood
Esimeste eurooplastena jõudsid tänapäeva Senegali rannikuni Portugali meresõitjad 15. sajandi keskpaigas. Nad leidsid eest 9. sajandil tekkinud väikesed kuningriigid Dyaogo, Mama, Tekrouo ja Wolofi. Enne seda olid need alad kuulunud Ghana ja Mali riikide võimu alla.
- aastal jõudsid kohale prantslased ja rajasid rannikule oma tugipunkti Saint Louisi. Eurooplased tõid relvi, alkoholi ja tekstiilikaupu ning said vastu kulda, elevandiluud ja maitseaineid. Eelkõige õitses orjakaubandus. 17.–19. sajandil võistlesid ülemvõimu pärast Lääne-Aafrika rannikul prantslased ja inglased. Alles pärast orjakaubanduse lõpetamist 1848 pöörasid prantslased pilgu Senegali sisemaa poole. Vallutusretkel kohtasid nad wolofide visa vastupanu. Aastatel 1850–1860 suudeti wolofide vastupanu murda ja 1864 muudeti Senegali ranniku- ja sisealad Prantsusmaa asumaaks, mis liideti järgmisel aastal Prantsuse Lääne-Aafrikaga. Asumaa pealinnaks sai 1857 rajatud Dakar. Asumaa majandus põhines maapähklite tootmisel.
Muidugi oli prantslastele pinnuks silmas Gambia jõe suudmes asunud brittide orjakaubanduse keskus ning piki jõge asunud maad. See lahutas lõunaosa Casamance’i ülejäänud prantslaste territooriumist. Prantsusmaa üritas isegi vahetada Gambiat Côte d’Ivoire’i vastu, kuid britid ei olnud vahetuskaubaga nõus.
Pärast Teist maailmasõda said Senegali elanikud Prantsusmaa kodakondsuse ning Senegalist sai Prantsusmaa meretagune territoorium, mis andis õiguse ühele kohale Prantsusmaa parlamendis. Samal ajal hakkasid Dakaris kujunema rahvuslikud meeleolud, levisid nii islamistlikud kui ka marksistlikud ideed. Need tendentsid vormusid tugevaks poliitiliseks liikumiseks, mida juhtis luuletaja ja filosoof Léopold Sédar Senghor. Sellest liikumisest kujunes alguses Senegali progressiliit ja hiljem Senegali sotsialistlik partei.
Pärast Charles de Gaulle’i võimuletulekut Prantsusmaal 1958. aastal kutsus Senghor Senegali elanikke üles toetama referendumil de Gaulle’i konstitutsiooni ja hääletama sel viisil autonoomia poolt Prantsuse Ühenduses. Tema oponendid kutsusid samal ajal rahvast üles hääletama autonoomia vastu ja kohese iseseisvuse poolt, kuid said lüüa. 1959. aastal moodustas Senegal koos endise Prantsuse Sudaaniga Mali Föderatsiooni. Mali Föderatsioon iseseisvus 1960. aasta suvel. Föderatsioon pidas vastu vaid paar kuud. Senegal eraldus Senghori juhtimisel föderatsioonist, endisele Prantsuse Sudaanile jäi Mali nimetus ja lipp.
Septembris 1960 sai Senghorist Senegali esimene president.
Iseseisev Senegal – üle kivide ja kändude
Juba kaks aastat pärast iseseisvumist läksid noore riigi juhid omavahel tülli. Detsembris 1962 arreteeriti peaminister. Teda süüdistati vandenõus president Léopold Sédar Senghori kukutamiseks sõjaväelise riigipöörde abil. Senghor kasutas seda presidendivõimu tugevdamiseks.
Aastatel 1962–1970 ühitas ta presidendi ja peaministri ametikohad. 1963. aastal võeti vastu Senegali uus konstitutsioon, mis kinnitas riigile presidentaalse valitsemisvormi üheparteilise süsteemiga. 1966. aastaks muutuski Senegal üheparteiliseks riigiks. Kokku valiti Senghor presidendiks viiel korral. Oma valitsemisaja lõpul lubas ta alguses moodustada Abdoulaye Wade’il tema sotsialistlikule parteile sõbraliku liberaalse Senegali demokraatliku partei. 1976. aastal võeti aga vastu seadus, millega lubati Senegalis kolme poliitilise partei tegevus. Need kolm parteid võisid olla sotsialistlikul, liberaalsel ja marksistlik-leninlikul ideoloogial põhinevad. Hiljem seda põhimõtet murti ja praegu tegutseb Senegalis hulgaliselt poliitilisi parteisid.
Senghor astus riigipea ametist tagasi oma viienda ametiaja lõpul detsembris 1980. Tema järeltulijaks presidendi ametis sai peaminister Abdou Diouf, kes kuulus samuti sotsialistlikku võimuparteisse. Ta valiti presidendiks 1983., 1988. ja 1993. aasta valimistel. Tema ametiaja märkimisväärseimaks teetähiseks jäi sõjaline sissetung Gambiasse 1981. aasta juulis. Senegali armee surus Gambias maha riigipöördekatse, mida püüdsid korraldada vasakpoolsed ohvitserid ja põrandaalune marksistlik revolutsiooniline sotsialistlik partei. Pärast seda püüdsid Senegal ja Gambia luua konföderatsiooni Senegambia, mis aga pärast Senegali piirikonflikti Mauritaaniaga 1989. aastal lagunes. Diouf kaotas 2000. aasta presidendivalimistel opositsiooni liidrile Abdoulaye Wade’ile.
Pärast võimulesaamist võttis Wade kursi riigi majanduslikule liberaliseerimisele. Ta püüdis lahendada konflikti Casamance’i piirkonna separatistidega. Kuid tema suurimaks teeneks peetakse siiski jõupingutuste suunamist hariduse edendamiseks. Järsult kasvas koolivõrk ning kirjaoskuse tase suurenes tema ametiajal koguni neli korda. Vaatamata sellele ei suutnud temagi presidendiametis vastu panna autoritaarsusele ja onupojapoliitikale. Tema poeg Karim kontrollis kõiki ministeeriume ja seega kõiki riigi tähtsamaid projekte. Samal ajal oli tema pea täis suurejoonelisi, et mitte öelda pööraselt fantastilisi projekte.
Kinnisidee Aafrika Ühendriikidest
Üheks näiteks võiks olla tema kinnisidee Aafrika ühendriikide loomisest. 2012. aastal 85 aasta vanuses püüdis ta kandideerida presidendi ametisse kolmandat korda, kuid kohtas opositsiooni ja rahva vastupanu. Senegali ülemkohus langetas küll otsuse, et ametis olev riigipea Abdoulaye Wade võib presidendivalimistel uuesti osaleda, kuid see ei aidanud. Pärast otsuse väljakuulutamist puhkesid pealinnas Dakaris meeleavaldused ja lahvatas vägivald opositsiooni toetajate ja korrakaitsejõudude vahel. Protestijad loopisid politseinikke kividega ja need vastasid pisargaasiga. Wade kaotas valimiste teises voorus endisele peaministrile Macky Sallile.
Macky Sall kuulus Wade’i asutatud demokraatlikusse parteisse, kuid pärast konflikti temaga asutas 2008. aastal uue partei Allianss Vabariigi Eest. Ta alustas uhkelt, viis läbi revisjoni riigiametites ja pidas tähtsaks võitlust korruptsiooniga. Ta saavutas edu konflikti lõpetamiseks separatistlikus Casamance’i piirkonnas. 2016. aastal toetas ta konstitutsiooniparandusi, et presidendi võimu piirata kahe lubatud 5-aastase ametiajaga ühele isikule. Konstitutsioonikohus aga keeldus neid muudatusettepanekuid referendumile panemast. Sall valiti teiseks ametiajaks tagasi presidendiks 2019. Aastal ja 1. novembril 2020 Aafrika Liidu esimeheks.
Eesti president Kersti Kaljulaid kohtus president Salliga oma Aafrika-turnee ajal 2018. aasta detsembris. Ametliku pressiteate järgi arutasid kahe maa presidendid kahe riigi koostööd. Siiani ei ole selle koostöö viljadest veel eriti kuulda olnud.
Senegali separatism
Ka Senegalis on puhkenud riigisiseseid konflikte, peamiselt Casamance’i mässulistega. Selles sõjas hukkus 35 aastaga umbes 5000 inimest. Casamance on piirkond, mis jääb lõunas Gambia piirist Guinea-Bissau piirini, ulatudes läänes Atlandi ookeani rannikuni. Piirkonnas moodustavad enamuse diola etnilisse gruppi kuuluvad inimesed. Diolade asuala ulatub Gambia jõest Casamance’i jõeni Senegali lõunaosas, neid elab ka Gambias ja Guinea-Bissaus. Diolade arvuks hinnatakse üle 500 000. Dioladel puudub hierarhiline elukorraldus ja nad erinevad tugevalt teistest Senegali rahvastest. Diolad on küll moslemid, kuid nad võtsid islami vastu kõigist teistest piirkonna hõimudest hiljem. Seetõttu on nende usurituaalidesse jäänud palju loodusrahvastele omast animismi. Casamance’i elanike seas on ka arvestataval hulgal kristlasi, kuid usulised vastuolud ei ole kunagi konfliktis olulist osa etendanud.
Rahutused puhkesid 1982. aastal. Diolad tundsid diskrimineerimist Senegali suurima rahva wolofide poolt. Tekkis Casamance’i demokraatlike jõudude liikumine (DJL), mis seadis eesmärgiks piirkonna iseseisvumise. DJL juhtimisel algas relvastatud vastupanu wolofidest võimuesindajate ja valitsusvägede vastu. DJL relvastatud võitlejad korraldasid samuti kallaletunge Gambia ja Guinea-Bissau territooriumile.
Kui Senegali presidendiks valiti 2000. aastal Abdoulaye Wade, tegi ta suuri jõupingutusi konflikti rahumeelseks lahendamiseks. Presidendi initsiatiivi ei saatnud aga üldjoontes edu. 2004. aasta lõpul saavutati DJL ja Senegali valitsuse vahel kokkulepe, mis nägi ette separatistlike võitlejate vabatahtlikku integreerimist riigi poolsõjaväelistesse struktuuridesse, Casamance’i majanduse taastamise programme, piirkonna demineerimist ja abi konflikti eest põgenenud dioladele pagulusest koju tagasipöördumiseks. Vaatamata sellele lahkusid mõned radikaalsemad grupeeringud DJLi katuse alt ja ei pidanud saavutatud lepingut siduvaks. 2005. aastal edasised läbirääkimised katkesid.
Konflikt lahvatas uuesti 2010. ja 2011. aastal. Oktoobris 2010 said Nigeeria valitsusväed Lagoses kätte mitu relvapartiid Iraanist. Senegali valitsus teatas, et relvasaadetised olid mõeldud Casamance’i mässulistele ja kutsus protesti märgiks tagasi oma suursaadiku Teheranist. Separatiste toetas Gambia, kus valitses segane diktaator Yahya Jammeh. 2017. aasta presidendivalimistel kaotas Jammeh ootamatult opositsioonikandidaadile Adama Barrow’le, kuid keeldus tagasi astumast. Enne seda oli Jammeh kuulutanud riigi islamistlikuks ja astunud välja Aafrika Liidust. Barrow’l tuli ametivanne anda Senegali pealinnas Dakaris Gambia saatkonnas. Senegal ähvardas Gambiat, et kui president Jammeh võimu õigel ajal üle ei anna, võetakse see talt relvajõuga. Mõni tund pärast Barrow ametivannet ületasid Senegali väed Gambia piiri. Invasiooniks andis heakskiidu ka Lääne-Aafrika riikide ühendus ECOWAS, oma sõdurid andsid invasiooniüksustesse ka Nigeeria, Mali, Togo ja Ghana. Gambia vägede ülemjuhataja Ousman Badjie teatas kohe, et armee poliitilisse vaidlusse ei sekku ja tema sõduritel verevalamises osaleda ei käsi. Gambia pealinna elanikud tervitasid rõõmupuhangutega pealinna saabunud Senegali vägesid. Senegali üksustega kohtudes andsid Gambia armee sõdurid kohe relvad ära või vahetasid poolt. Nähes olukorra lootusetust, esines Jammeh riigitelevisioonis ja ütles, et Gambias ei tohi valada mitte tilkagi verd. Seejärel istus ta lennukisse ja lahkus Guinea Vabariigi pealinna Conakrysse.
Lahkudes ei unustanud ta tühjaks tegemast kogu riigikassat.
Pärast seda nõrgenes Gambia poolt toe kaotanud separatistide relvavõitlus oluliselt. Viimasel paaril aastal on aga valitsusjõud aktiveerinud sõjalist tegevust veel alles jäänud separatistide relvagrupeeringute vastu, kasutades nende hävitamiseks ka näiteks lennuväge. 2022. aasta augusti alguses allkirjastas relvavõitlust jätkanud Caesar Badiatte’i rühmitus Guinea-Bissau presidendi Umaro Sissoco Embaló vahendusel rahulepingu Senegali valitsusega. Ja kuigi Badiatte kirjutas rahulepingule alla vaid oma grupeeringu nimel, loodetakse Senegalis, et sellega ühinevad nüüd ka teised grupeeringud.
Senegali lugu on tüüpiline mõttetu riigi lugu, mis ei vii meid karvavõrdki lähemale saladuse lahendamisele – miks tulevad Senegalist head jalgpallurid.