Filme, mida olen nõus teist ja tõenäoliselt isegi kolmandat korda vaatama, pole üldse palju. Tegelikult juhtub sellist asja ikka väga harva. Atom Egoyani “Kus on tõde?” kuulub kindlasti sellesse lühikesse, ent väärikasse nimekirja.
Kinokuulutusele kirjutatakse selle filmi iseloomustuseks tõenäoliselt tobe sõna “mõrvamüsteerium”. Ärge laske ennast sihukesest sildistamisest häirida: tavalisest paha jälgede ajamisest on asi kaugel ja kõik palju keerulisem ja huvitavam. Ning kui ütlen, et ilusam ka veel, siis ma ei valeta ega liialda.
See film on pusle algusest lõpuni. Kuidas saab surnud Miami ettekandja päevavalgele ilmuda Atlanta vannitoas? Ka sellel nutikal, kes sellele küsimusele filmi vaatamata õige vastuse välja suudab mõelda, ei soovita ma ilmtingimata filmi – kui läbitud etappi – vaatamata jätta.
Tavalise lahendatud mõrvamüsteeriumi kordusvaatamine on ju umbes sama tark tegevus, kui spordiülekande kordussaatele kaasaelamine.
2005|. aastal tehtud filmi tegevus toimub kahel erineval ajastul: aastatel 1957 ja 1972. Ja need siga-veenvad ajastukaadrid on tase!
Filmi vaadates meenus mulle lausejupp, mille Hardi Volmer, kes loodab tuleval aastal hakata Taarkast filmi tegema, ajakirjandusele pillas: “Ajaloolise filmi tegemisega on nii, et lennukid ei tohi lennata, kuskil ei tohi olla tänapäevaseid autosid, elektritraate jne. Muidu ei ole tulemus usutav.”
No vaatasin seda filmi siis eriti “selle” pilguga. Jah, pagana perfektne värk? õiged polnud mitte ainult soengud, telefonid, rinnahoidjad jne. Ka valgused olid õiged ja näoilmed olid õiged. 50ndate nägu on hoopis teistsugune kui 70ndate nägu!!! Ja kust mina saan teada, milline oli 50ndate valgus? Ega ei teagi, aga kui nii paigas asja näen, siis tunnen selle kohe ära. Ainuüksi kunstnikutöö pärast oleksin nõus seda filmi veel kolm korda vaatama.
Lisaks. Ega helitaust ka millegipoolest alla jää. Selleks, et oleks veenvalt õudne, et õhus oleks pinget, ei pea keegi karjuma ega toole loopima. Kohati oli selles filmis väga rafineeritud ja esteetilisel moel õudne. Tavaliselt mul on naljakas, kui peab õudne olema.
Veel üks veider mõttekäik: vaadake surnud tüdrukut ja peategelasest tüdrukut? nad on kahtlaselt sarnased. Oleks nad elanud samal ajal, oleksid tõenäoliselt suisa äravahetamiseni sarnased olnud? ja siis tabab mind foobia, et uus tibi püüab äraspidiste meetoditega surnud tibi elu elada.
Ja filmi lõpukaader oleks meistriteos isegi siis, kui film ainult sellest kaadrist koosnekski. Ma ei hakka seda kaadrit kirjeldama, ütlen lihtsalt, et marss kinno!