Pidigi ju erutama, sest nõnda palju oli juhtunud möödunud talve jooksul. Pole Vahing, päevikut ei pidanud, aga dramatismi ju lähikuudel oli. Muidugi oli! Tsunami! See tuleb kohe pähe! Oi, ja mis veel oli! Siis veel see! Ja too!
Ja kõige tähtsam: täna, neljapäeval kell 6. 44 pole veel valitsust! Sinililled tärkavad, aga valitsust pole!
Ja rändlind, näe lendab, aga Ansip kõhkleb! Oh elu!
Sula! Lume alt sulasid välja mälestused, lootused ja kõik muu selline jama. Oleks nagu selle talvega kümme aastat nooremaks või vanemaks saanud, mis seal vahet. Sai läbitud kilomeetreid, sai söödud võileibu? Elu on ju ime. Täis iluehmatust (Under) sai ka mitu korda ärgatud, inetusehmatusi ei taha paraku meenutada, aga neidki oli.
Noh ja nüüd tehes esialgseid kokkuvõtteid sellest läinud talvest, tuleb imelikul kombel pähe mitte eraelu, ja mitte ka teatrielu, vaid hoopis aoaegne parasitaarne poliitiline mõte, et kõik parteid tuleks korraks laiali saata. Et nagu õhtul heidaks magama, olles enne võtnud unerohtu. Teatades endale: hommik on õhtust targem. “Algab kõik, algab uuesti?” Et korraga on kõik nagu nullis ja kõik algab jälle nullist, süüdimatu ja neitsilikuna.
Et moraalne uuestisünd, et mälu tehakse tühjaks. Nii tore olek mõelda, et eesti erakondade leheküljel oleks kiri “Empty.”
Kuid kas see aitaks? Ja mille vastu? Kas me olemegi üldse juhitavad või kas me tahamegi üldse midagi juhtida? Teisi, ennast?
Äkki tuleb jälle tagasi vaadata Looritsa, Masingu ja varase Kaplinski poole? Metsarahvas, enesekaemus, hierarhiate puudumine, taimevaimud? puuvaimud? hingeliblikad?nabavaatlused? Meil ju vist polnud juba esimesel aastatuhandevahetusel oma riikigi vist? Ei olnud ju? Kõigil teistel oli! Küllap meilgi mingid struktuurid olid, aga võib-olla ei olnud ka. Korjasime seeni ja marju? leelotasime? kuningriigist oli asi kaugel.
Kuid me ei viita ainult leedulastele. Metsarahvas või mitte, aga ka jutu järgi zenilik jaapanlane on ju hoopis suur juhtija ja organiseerija! Mis monarhiad, mis tehnoloogiad, mis mishimad!
Kui me vaatame Eesti ajalugu, kasvõi möödunud sajandil, siis näeme, et me pole iial suutnud ennast natukenegi pikemat aega järjepannu juhtida. Noh, vahel mõni kuu ehk korraga. On tehtud abituid katseid, kuid kuid siis antud juhtimine ikka üle osavamatele ja kogenematutele välismaalastele. Et tulge, olege kenad ja okupeerige meid, meil on sisekonfliktid, mida me ei suuda lahendada; las me puhkame veidi. Valitsege teie meie eest.
Ja kui okupante pole varnast võtta olnud, siis on rahuldutud tavalise valitsusevahetusega. Seegi on olnud justkui väike sündmus.
Nüüd polegi (hetkel kui seda kirjutan) enam (jälle) valitsust. Nn. noormehed aeti üksmeelse hammastekiristamise saatel minema, tigedad raugad ega ei viitsi noorte asemel pumba juurde asuda, hoopis sügavad ennast ja vahivad ära ootavalt puu tagant. Noh, kui leht ilmub, on keegi end kindlasti valitsuseks nimetanud. Keda iial pole, et midagi päriselt pole. Peaasi, et noortest lahti sai.
Ma nägin praegu aknast, et tramm sõidab. Kas see tähendab seda, et valitsust polegi vaja? Et nolgid aeti minema ja tramm sõidab ikka? Et raugad ei julge võimule tulla ja tramm sõidab ikka?
Saadan kolumni ära. Kell on 7.24. Pole veel avanud raadiot, kindlasti on keegi jõudnud öö jooksul võimule tulla.