Mis võiks olla ideede seksuaalrevolutsiooni aluseks, selleks, et inimkond kasvaks oma mõtteis kiiremini kui arvuliselt?
Ideede seks ja evolutsioon
Viimase 6000-7000 päeva jooksul on internet arenenud inimaju-laadseks võrkseotud struktuuriks, kus neuronite ja närvilõpmetena toimivad nii inimesed kui ka masinad. See on inimese kui liigi arengus üks omapärasemaid ilminguid. Uudne ideede vahendamise ja paljundamise süsteem.
Vaatamata ohtratele ohtudele ja hädadele, mis inimkonda suure energiakasutajana ja kasvava arvukuse tõttu tabada võiksid, oleme olnud suutelised neid hädasid siiski vältima. Loodetavasti tulevikus ka aina paremini. Seda ennekõike uute ideede ja lahenduste tõttu. Kas või näiteks kollektiivset teadvust koondava võrgu abil.
Inimeste rohkus Maal ei ole tähendanud mitte ainult probleemide lisandumist, vaid ka erinevate lahenduste – just arengut tagavate lahenduste – rohkust. Näib, et kokku toodud ja vahetatud ideed paljunevad, andes järglastena lahenduste näol nii uusi mõtteid kui ka tehnoloogiaid ja masinaid.
Meie kollektiivne teadvus on ideede magamistuba ja kui öeldakse, et üks või teine idee on seksikas, ei tule selle all mõelda mitte niivõrd seda, et see võib olla ligitõmbav, vaid sõna otseses mõttes: sel ideel on viljastamis- ja sellest johtuvalt ka paljunemisvõime.
Ideede seksi ja evolutsiooni teemat on põhjalikult käsitlenud Briti bioloogist teaduskirjanik Matt Ridley. (Raamatud: 1993 The Red Queen: Sex and the Evolution of Human Nature; 1996 The Origins of Virtue: Human Instincts and the Evolution of Cooperation; 2003| Nature via Nurture: Genes, Experience & What Makes Us Human)
Paljunevad mõtted
Tänased tarbeesemed ei ole ammu enam valdavalt ühe inimese tehtud. Enamgi: üksik inimene ei ole ilmselt suuteline valmis meisterdama enamikku üldkasutada olevaid asju. Mõelge, kui kaua kuluks teil näiteks oma nutitelefoni valmistamiseks aega. Asjade algusest saati. Ilmselt väga-väga palju, kui see üldse õnnestub.
Kõik liigid paljunevad bioloogiliselt, aga nende kultuurides ei paljune paraku ideed.
Juba majandusteaduse klassik David Ricardo osutas peagu kaks sajandit tagasi lihtsale tõsiasjale, kuidas hakkab toimima majandus kas või kiviaegses olukorras. Kui A kulutab kirve valmistamiseks 4 tundi ja oda valmistamiseks 3 tundi ja kui näiteks O kulutab kirve valmistamiseks 2 tundi ja oda valmistamiseks vaid ühe tunni, siis ei tähenda see seda, et O võiks A asemel kirveid ja odasid valmistada, vaid seda, et kui O valmistaks kirveid, kulutaks ta selleks ühe tunni vähem aega, kui ta valmistaks kirveid ja odasid – sama kehtib ka A kohta.
Ongi alus kaubavahetuseks? Samadel alustel toimib ka ideedevahetus ja nende kombineeriv ja innovatiivne kasutamine. Ideed paljunevad, vabastades uute ideede jaoks aega.
Just kiviajast välja aidanud ideede ja tegevuste jagamine-vahetamine on ka põhjuseks, miks me täna ei pea end rihmaks töötama, kui meil pimedas valgust on vaja. Selleks, et raamatu lugemiseks elektrit osta, on vaja teha tööd vaid mõned minutid. Samas võime ette kujutada, et aegu tagasi kulus küünla valmistamiseks tunde ja võis olla, et see ei põlenud tundigi.
Võtke saabas, prillid, arvuti või mis tahes muu asi – selles on sadade ja tuhandete inimeste töö. Töö, mis on tehtud selle kasutaja huvides.
Mõtete mõju näeb tagantjärele
Kui inimestelt võtta võimalus vahetada kaupu või ka võimalus vahetada ideid ja mõtteid, on tulemuseks taandareng. Osalt neil põhjusil kukkus kokku nii Nõukogude Liit kui ka sellega ideeliselt ja majanduslikult seotud riigid.
Nii ei saagi me ju tegelikult korrektselt kaaluda seda, kas olulisem on ühe või teise geeniuse intelligentsuse ulatus või ühiskonnaliikmete võime suhelda ja paljundada ideid.
Alfred Nobeli soov oli, et osa tema varanduse arvelt teenitud tulu antaks neile, kes eelneva aasta jooksul on saavutanud midagi suurt füüsikas, keemias, meditsiinis, kirjanduses, rahvastevahelises sõpruses ja vendluses ning sõjavägede vähendamises.
See oli algselt preemia, mis oli suunatud tähelepanuväärsete saavutuste toetamiseks ja edasiarendamiseks. Üsna sageli on hakatud seda preemiat jagama neile, kes on oma tähelepanekud ja avastused teinud 10-20 ja enamgi aastat tagasi, mitte möödunud aastal, nagu oli Nobeli soov. Mõnede arvates on noorema rahva ideede koostööd ja arengut soosivast preemiafondist saanud vaid vanu geeniusi püünele tõstev institutsioon.
Teisalt jälle on teadust ja tehnoloogia arengut toetamas nii maksumaksjate kui ka ettevõtete raha ja seda küllaltki märkimisväärses koguses. Pealegi on paljude ideede roll ja mõju paremini hoomatav tagantjärele kui vahetus ideedetulvas olles.
Mis köndistab majandust?
Mõistagi on lugu nii, et akadeemilist vabadust ja ideede vahetust nende parema arengu nimel pole kunagi liiast.
Mõtlemisainet peaks meil selles vallas olema piisavalt. XX sajandi algul avaldas Alfred Wegener teooria selle kohta, et mandrid võivad olla liikumises. Laamtektoonika, nagu seda kutsutakse, sai teadusliku kinnituse 1960. aastatel seoses ookeanipõhja uuringutega. Tartu Riikliku Ülikooli õpetatavatesse teadmistesse jõudis see alles 1980. aastate lõpus.
Wegeneri idee oli küllaltki seksikas. Just akadeemilise vabaduse puudumine ja pärssimine nüristab lõppkokkuvõttes ühiskonda ja köndistab majandust. Kas me oleme ikka kindlad, et see harjumus on möödanik?